Toit on (aja)lugu

Paraadi pea 2010.a. Üks kord aastas, juulikuu lõpus, vaatan mootorrattaid heldinud, kui mitte härdal pilgul. Ikka seepärast, et siis toimub  motomatkajate ja motofanaatikute Eesti ning kogu Baltikumi suurim  kokkutulek Jõgevatreff . Sel aastal muide suur juubel - 20, kujutage ette, seda on sama palju kui uut Eesti Vabariiki. Algusest peale on seda üritust vedanud Igor Ellisson, nüüd jätkavad tema kõrval ka juba tema pojad ja teised mehed. Tõsised tegijad  (2011) Ja ka sellised (2011) Ja uskuge, selline üritus tutvustab ühte riiki märksa enam kui ükski "Welcome to Estonia" stiilis loosung. Need vaprad mehed ja naised tulevad siia ikka uuesti ja uuesti, algul noorte ja ilusatena, mõned nüüd juba hallipäiste, kuigi jätkuvalt hingelt noortena. See olevat haigus, millele ravi ei leidu. Hea mitu aastat on näha ühte ja sedasama lõbusat seltskonda (2011) Vasakpoolsetel neidudel on maskotina kaasas ka mootorratturiprillidega mängukaru (2011) Jõgevatreffi m...

Niisiis, jälle midagi tsukiinist. Algses retseptis nimetati seda lausa gazpachoks, kuid kuna sõime seda lihtsatest kaussidest, mitte läbipaistvatest klaasnõudest, ei passi suppi ehk nii uhkelt nimetada. Minu jaoks seondub gazpacho millegipärast alati klaasnõudega, mis lasevad supi võrratul olemusel kõige atraktiivsemalt välja tulla. Tühja sest nimest, palju olulisem on märkida, et tegemist on klassikaliste okroškade ja svekolnikute kandadele astuva supiga, mis nõuab palava ilma kohta küll neetult palju ettevalmistusi, kuid asi on seda väärt, kuna kogu tooraine on praegu oma parimas värskuses saadaval. Rabedad tsukiinid, mahlased sibulad, esimesed noored magusad punapeedid, karged rohelised petersellilehed, isegi suvised kanamunad on ju silmipimestavalt kollased. Jätkuvalt ei väsi ma mainimast seda poole tunni reeglit, et toit on kõige väärtuslikum siis, kui tooraine on selle aja sees jõudnud niiöelda peenralt potti. Retsept pärineb Mireille Guiliano raamatust "Prantslannad ei...

Küll on tsukiinist lihtne ühepuupaati teha, muudkui uuristad parajalt väikestel viljadel tugeva jäätiselusikaga seemnesisu välja ja ongi haabjas valmis:). Pärast läheb muidugi uus sisu sisse ja paat saab hea ja paremaga korralikult üle koormatud, kuni ta ... karlõmps põhja läheb ehk siis lihtsalt ära süüakse. Nii nende söödavate asjade saatus paraku välja näeb. Tsukiinid kasvavad aga nagu noored lepad, muudkui vinnavad üleöö pikkust juurde, jämedust muidugi ka. Ja väsimatult. Naersin juba, et uue Nahkro talu dieedi järgi toitume 7 päeva nädalas sellest köögiviljast. Iseenesest võiks ju vähemalt nädalakese vastu pidada, kuigi ma kardan, et rohkem ei suuda. Iga hea asi on siis hea, kui teda tarbida mõõdukalt. Ah jaa, sel aastal on lisaks meie tavapärasele rohelisekoorelisele maas ka kollasekoorelise viljaga taimed. Kollased tsukiinid paistavad põllul silma justkui väikesed päikesed, väga vahva. Enne ahjupanemist 4 parajat tsukiinit (umbes 20-cm pikkused viljad) 300 g lamba...

Ütlen ausalt, punaste sõstarde peale ei ole ma kunagi tormi jooksnud. Pigem kirunud nende korjamist, kuna see on mari, mida ämbrisse noppides ei teki mingit kiusatust igast pihutäiest osa põske pista. Algul saab paar marja suhu pistetud ja sellest piisab. Võrreldes maasikate-vaarikate korjamisega märksa kasumlikum äri (nende puhul läheb liiga suur protsent kuludesse:) ). Punastest sõstardest saab mahla ja veelkord mahla. Aga nüüd või ja munadega punasesõstravõiet ka. Kui Marju ja Eva oma katsetega välja tulid, siis ei jätnud see mind mitte külmaks. Rabarberivõidega käe valgeks saanuna leidsin, et lemon curd `i tüüpi võide jaoks võib kasutada mistahes hapukamat mahla või marjapüreed, uued põnevad ja samas suussulavad maitsed on kindlustatud. Niisiis punasesõstravõie. Pean tunnistama, et kaunist roosast värvist on minu versioon kaugel, pigem on tegemist oranži, parimal juhul lõheroosa kraamiga. Üksainus kord, kui õrn roosa tundus nii ahvatleva värvina ja ei miskit. Põhjus on teada...

Hommikune idüll, kui sammuda läbi veel niiske rohu tsukiinipeenrani, lugeda üle sel päeval juba kõrgele tõusnud päikeses lahtilöönud õied, murda kaasa pihutäis imelisi tumekollaseid tuutusid ja ongi ilus algus päevale tehtud. Ja kiiret pole kuhugi. See kõlab nii toskaanalikult, kust olevatki pärit komme praadida tainasse kastetud tsukiiniõisi. Siin aga üllatate selle söögiga enamust oma külalisi. Seda kahel viisil, ehk siis stiilis "issver, ma ei teadnudki, et need õied kõlbavad süüa" või "oo, kas SIINSED tsukiiniõied ka kõlbavad süüa". Mhm, huvitav, mille pärast siinsed tsukiinid siis kehvemad on, tekib trots. Aga vat ei ole. 8 tsukiiniõit 1 pall mozarellat 8 vart murulauku 100 g võid 10 salveilehte 1 suur või 2 väiksemat muna jahu soola, pipart Tsukiiniõied puhastada sitikatest ja vajadusel loputada külma veega. Juust lõigata 8-ks sektoriks ja toppida tükike juustu iga õie sisse. Ülevalt siduda kokku elastse murulauguvarrega. Või sulatada pan...

Selle aasta kodune vaarikahooaeg osutus lühikeseks ja õnnetuks, kuna alustuseks maandusid põõsastesse näljased linnud ja seejärel kõikvõimalikud väikesed sitikad. Ehk siis inimene suruti tahaplaanile ja mis sest, et vaarikad on mu lemmikmarjad. Nii ei saanud isegi sügavkülmavarusid täiendada, sest polnud piisavalt ilusaid marju, süüa siiski sai ja ühe vaarikakoogi ka. Ühel päeval avasin juhuslikult Gordon Ramsay "Maailma köögi" raamatu sellelt lehelt, kus juttu vaarikatordist. Just täpselt see, mis mul tarvis oli:). Mõnusalt krõbe muretainas põhjaks, õhuline ja siidine vanillikreem täidiseks ning punased äsja korjatud vaarikad peal. Lihtne, kuid luksuslik lõpetus suviseks õhtuks. Kook valmis veidike mugandatud retsepti alusel, kuna kasutasin tainaks oma lemmikuks kujunenud retsepti. 100 g võid 2 tl suhkrut 4 dl jahu näpuotsaga soola 1 munakollane 2-3 sl külma vett 2,5 dl piima 0,5 vanillikauna või 0,5 tl vanillipastat või 1 tl vanillsuhkrut 3 munakollast 3 sl ...

Vasakult: tippsibul "Jõgeva 3", söögisibulad "Jõgeva 3", "Hercules" ja Peipsiäärne Eelmise aasta kevadel kirjutasin siin blogis ühe loo sbulatest , ehk siis millist tippsibulat valida, mis maitseks hästi, annaks korralikku saaki ja seisaks ka ületalve. Peab ütlema, et pealtnäha valikut ju on, kes tahab panna maha tippsibulat, saab seda teha, kes tahab kasvatada seemnest üheaastased nupsikud, võib ka selle ette võtta. Küsimus on alati, kas need sordid on kõige sobivamad. Kevadel kodumaistest köögiviljasortidest lugu kirjutades pidin möönma, et sel aastal sai siinse söögisibula "Jõgeva 3" seeme otsa juba väga varakult. Nii et poodidest vaatas vastu vaid tippsibulatest "Stuttgarten Riesen" ja "Hercules", mõnel pool veel midagi ning hulk mulle tundmatuid üheaastasi seemnest kohe suureks sibulaks kasvatatavaid sorte. Viimastega ei ole me ausalt öeldes katseid teinud, ehk peaks järgmisel aastal proovima. Seemnest kasv...

Sel suvel on jäätisetegemine täiesti andestamatult tahaplaanile jäänud. Maasikatega sai paari varianti proovitud, üks pistaatsiapähklitega katse samuti. Siis aga avastasin, et mustikatega pole ma ju teinudki. Kuidas küll nii, võiks endalt küsida. Viga sai kiiresti parandatud ja mõnus mustika- ning vanillimaitseline maius valmis keerutatud. Seekordses variandis ei ole muna, kõik baseerub mustikate ja paksu jogurti koostööl. 5 dl mustikaid 1,5 dl suhkrut 2 dl vahukoort 1 vanillikaun 400 g paksu rasvasemat jogurtit (Türgi, Kreeka, kõlbab ka tavaline paksemaks nõrutatud suurema rasvaprotsendiga maitsestamata jogurt) 1 sl kanget alkoholi, nt Cointreau`d Vahukoor lasta suhkru ja vanillikaunaga keema, eemaldada kaun ja kaapida seemned keeduse hulka. Tõsta jahtuma. Mustikad purustada kannmikseris hästi peeneks massiks, lisada jahtunud koor, külmkapikülm jogurt ja alkohol ning vahustada veel mõned törtsud. Kui kasutada külmutatud marju, võib marjad ja veel sooja kooresegu koos ära p...

Natuke imelik on kirjutada sündmusest, millest möödas üle nädala. Asjaosalistel on juba uued mõtted, lihtsalt lugejatel kõrini sama teema heietamisest. Aga kuna lubasin kolmeosalist järjejuttu, siis lubadust tuleb täita. Parem hilja kui mitte kunagi, ütleb vanasõna. Tuletades meelde järjejutu teise osa lõppu, siis olime lõpetanud Liivimaa toidublogijatega oma peadpööritava pealinna restoranituuri restoranis Ö, kui vägisi tundus, et midagi jäi seal nagu puudu. Eelnevalt külastatud Tšaikovsky suursugusus oli ilmselt niivõrd muljetavaldav, et seda millegagi veel üle lüüa oleks olnud üsna võimatu. Enne lahkumist hakkas bussi juures mõttekene ühest kohvist ja koogist Põhjakal juba tasapisi veerema. Kui meie bussijuht Konstantin sõitu alustas, võtsime asja tõsisemalt käsile. Kuna minu ülesanne oli mängida selget grupijuhti koos volitustega korrale kutsuda sobimatult käituvaid blogardeid, siis antud juhul oleks sobimatuks käitumiseks kvalifitseerunud Põhjaka mõttele vastutöötamine:). Õnnek...

Just täpselt seda viimast. Paar nädalat tagasi langesin nende lõksu, alates soojast vinegrettkastmega köögiviljasalatist kuni kotletisaiadeni välja. Vahele mahtus veel salveiga möllamine, mida sai laupäeval pakutud ka Sadama turu blogikohvikus . Lühidalt öedes olen ma söönud nii umbes poole aasta normi keedumune ära mõne nädala jooksul. Õnneks väidavad viimased toitumisnõuanded, et muna ei olegi enam selline tabu nagu vahepeal arvati. Ainuke lohutus ja kergendus ning põhjus järgmine muna põske pista:D. Olen püüdnud kooreta keedetud muna teha ka varem, kuid ilma suurema eufooriata. Muna nagu muna ikka, igavene rist ja viletsus on teda vormi saada ja üldse. Märksa lihtsam on tegeleda klassikalise keedumuna või  omletiga, vähemalt närvid jäävad alles ja taldriku esteetika samuti.. Aga nagu ma alustasin, iga asja jaoks on oma aeg. Põhjuse andis viimases Good Foodi numbris nähtud reklaam, millest sain teada, et brittidel on olemas teepakikest meenutavast materjalist abivahendid, muu...

Kui ma mõni aeg tagasi nägin ilusaid tumedaid kirsse Tartu turul, hakkas suu vett jooksma ja silme ees alustasid vuramist igatmasti kirsikoogid, üks parem kui teine. Marjadega õnnelikult koju jõudnud, formeerusid need nägemused hoopiski kirsimuffiniteks ja mis sobib alati sinna juurde, on mõistagi mandlid. Nojah, aga kirsikivid. Kellel on selline vidin nagu kirsikivieemaldaja, on õnneseened. Sellest iroonilise alatooniga öelnud lausest tuleb välja lugeda, et mul pole. Iga aasta luban selle osta, aga enamasti meenub see siis, kui oled kirsikausiga silmitsi ja mõistagi ilma selle vidinata. Siiski, kui kirsid on piisavalt valmis, saab hakkama ka teravaotsalise noaga. Tuleb lihtsalt piisavalt ettevaatlikult vastavaid torkeid ja lõikeid teha, et kivi või veelgi hullem, pooleks lõigatud mahlast tilkuv kirss, ei maanduks sinna kuhu pole vaja. Näiteks vastu kardinat, vastu heledaid riideid või muude ebasobivasse kohta. Vilumus omandatakse mõistagi töö käigus, kuigi meistriks saamisele eelne...

  Hoiatan ette, järgneva kirjatüki lugemiseks varuge aega. Aga lühemalt ei saanud ka kuidagi:). Maasikafestivali jätkuks pakuti lõunaosariikide toidublogarditele vastupandamatut võimalust põigata sisse Tallinna parimatesse restoranidesse. Parimatesse selles mõttes, et kevadel toimunud Eesti 50 parima restorani valimisel jõudsid need söögikohad absoluutsesse tippu. Selleks, et saada aimu restorani headusest, ei pea kogu menüüd läbi proovima, piisab mõnest või kasvõi ühest roast. Kindlasti peab nägema ka teenindust, kas külastajaga viitsitakse tegeleda või mitte, samuti maja erinevaid ruume. Kuna esmamulje tavaliselt ei peta, siis head asjad on lihtsalt head, vähemhead annab alati aga paremaks vormida. "Vett ja leiba" F-hoones Alustasime oma ringkäiku F-hoonest. Muide, see on üks väheseid söögikohti, millel puudub järjekindlalt oma internetilehekülg, kogu elu käib FB-s, aga ka sööjate muljetes, nagu ka minul ühest  varakevadisest hilisõhtusest külaskäigust . Nüüd pal...