Toit on (aja)lugu

Helkivad ööpilved, 14. juuli 2020 Jõulu esimese püha hommik võttis vastu taas valge maaga. Öösel sadanud lund polnud küll palju, kuid maa oli piisavalt valge. Kell 8 oli välja nii vaikne, et võinuks kuulata enda hingamist. Vahepeal haukus külas üks koer ning natukese aja pärast sõitis maanteel vaid piimatsisternauto. Täna pole veel mõtet kiruda ette lumelükkamist. Aega on, nagu viimased aastad on näidanud. Pigem mõtlesin tagasi suvele ja sügisele, sest tahtsin koguda kokku need laudatagused lood, mis jõudsid suvest talvisesse pööripäeva. See oli suvi, kuhu mahtus hulganisti rääbiseid ja hulk öid helkivate ööpilvede ning tähesadude lummuses. Ausõna, pole varem kunagi niipalju, pea kuklas, taevasse vahtinud. Juulikuus omandas avatud talude päev hoopis teistsuguse tähenduse. Kui muidu tähendas see muretut vaadet maaelule, siis seekord oli see üks esimesi mastaapseid üritusi, mida sai üle tüki aja külastada. Ehk pani see kevad nii mõnegi teistmoodi ringi vaatama, et järsku polegi see maale...

Kokaraamatuid ei saa mingi ajastu kirjeldamisel kunagi 100%lise allikana võtta, sest esiteks on tegemist ette kirjutamisega ja teiseks on tegemist ideaalmaastikuga, sest autor ei tea kunagi ette, kas ja kuidas tema retseptid tegelikult käibesse lähevad ning igakord see polegi oluline. Samas on retseptikogumikud ajastu peegliks, kandes edasi nii mentaliteeti kui valitsevat ideoloogiat. Alles mõne aja pärast saab anda hinnangu, kas ja mis tegelikult juhtus.  Ja veel, rääkides paberil kokaraamatutest, siis väljaande omaksvõetavust aitab määrata ka tema kättesaadavus hiljem. Vaadeldes 20. sajandi I poole Eesti kokaraamatuid, on näiteks Adeline Tannbaumi omi praktiliselt võimatu praegu osta, kuigi erinevate trükkide eksemplaride maht oli tolle aja kohta üüratu. Järelikult nad on kõik kas piisavalt "ära kasutatud" või neid lihtsalt ei müüda perekonnast välja. Kokaraamat - käsiraamat, retseptikogu   Esimesed retseptide üleskirjutused pärinevad Mesopotaamiast, esimesed trükitud kokar...

Täna lõpeb Lõuna-Eestit vallutanud maitsete üksteistpäevak "Metsast taldrikule" . Esimest korda nii suurelt ehk tervelt 59 erineva kontseptsiooniga süüa andvat kohta. Ükskord varem on umbes selline aktsioon ka aset leidnud, oluliselt väiksema osalejate numbriga ja aasta oli siis 2014 . Olles koos teiste maakondade toiduinimestega ühiselt kardina taga, on mul siiralt hea meel näha söögikohtade elevust ja fantaasialendu, kuidas erinevaid maitseid taldrikule sobitati. Erimenüüsse pidi kuuluma kaks ja pool rooga ehk kaks täismõõdus toitu ning üks väike. See viimane võis olla nii peakoka tervitus söömaaja alguses, aga keegi ei keelanud paigutada seda ka keskele või lõppu. Ja et teemas püsida, pidi igas toidus olema kasvõi üks komponent metsast. Üksnes garneeringuks kasutatav kadakaoks või kanarbikutups ei lugenud, metsaasi pidi olemas söödav komponent. Tõele au andes, on söödavate metsaandide valik piiritletud. Ja selleks, et neid paremini eksponeerida, tuleb tahes-tahtmata kasuta...

Kuulasin kevadel ühel giidikoolitusel huviga, mida tähendavad giidi ja reisijuhi ametid ning mis rolle nad oma töös etendavad. Just nimelt etendavad, sest sõltuvalt publikult tuleb kasvõi hundiratast visata, et ennast kehtestada. Seal kõlasid sellised sõnad nagu mõtestaja, vahendaja ja tõlgendaja. Ütleme nii, et nii mõnigi kord elus on giidi juttu kuulates vererõhk tõusnud, sest tõlgendamine on läinud ikka väga pilvedesse. Rohkem meeldis aga mõtestaja vaatenurk, sest giidi ülesanne on mistahes faktivaramu põhjal anda kuulajale edasi teema uba. See tähendab aga materjali ülihead tundmist. Enamvähem kõik, mis Ahvenamaal Bomarsundi kindlusest alles - loomulikult kategoorias "mõttetud varemed". Oma isiklikke reise planeerides on alati suur osa just faktivaramu mõtestamisel, et miks üks või teine asi sai juhtuda, mida on välja lugeda hoonete arhitektuurist, ala plaanidest jne. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutuvad detailid ning justnimelt nende mõtestamine. Professionaalse kr...