Toit on (aja)lugu

Oktoobri lõpp-novembri algus on tavapäraselt kottpime aeg, mil teed kisuvad juba jäiseks, öökülmad on teinud kõige rohelisega 1:0 ning leheriisumisest saab väheke selga sirutada. Sel aastal need reeglid nagu ei kehti, üksnes leheriisumine käib sama malli järgi nagu tavaliselt. Suvejorjenid õitsevad veel täies ilus ja musta jääd on kohatud vaid mõned harvad korrad. See kõik küll uinutab, kuid kalender näitab tuima ükskõiksusega halloweeni. Homme pühakutepäev, ükehomme hingedepäev - ilus komme mõelda esivanemate peale, olla natuke tasem ja hetk iseendaga. Süüdata küünlad ja tuletada meelde ilusaid hetki kallite inimestega, keda pole enam meie hulgas. Rahvatraditsiooni järgi oodati pimedal hingedeajal neljapäevaõhtuti hingi koju, neile kaeti laud, neilt paluti karja- ja viljaõnne, mõistagi ei jäetud neid ka tänamata. See on ilus ja liigutav. Sestap tundub mulle see trick-or-treat tingel-tangel sutsu imelik, kuigi laste jaoks on see mõistagi põnev. Ei tasu unustada, et meie mardi- ja ka...

Vahel jagatakse mullle ülesandeid, vihjamisi. Seekordne vihje pärines mu mõnda aega Londonis resideeruvalt sõbrannalt, kes jättis mulle oma korraks-Tallinnas-käigul purgi imelist soola koos ühe ajakirjaga. Sellest viimasest aga edaspidi, kuigi vihjeks saab olema samuti Heston Blumenthal. Kui mõni inimene on geniaalne, siis nii see ka on. Sellest hoolimata ühte ma ütlen: kui teist keegi peaks võtma ette mingi roa selle briti kuulsuse kokaraamatust või tema saadetest, siis olge hea, saatke kogu pere vähemalt nädalaks kodust minema, andke lemmikloomad kasvõi turvakodusse, eemaldage uksekell ja ärge pöörake tähelepanu ummistuvale postkastile. Teie käikudest kolmnurgas pliit-kraanikauss-külmkapp kujuneb hästi poleerima löödud rada, lisaks kulub ohtralt vett, seepi ja elektrit, ainsa boonusena aga mitte eriti prügikotte. See õpetus oli räägitud igaks juhuks, et ei oleks pärast kedagi süüdistada.Kui te olete proovinud midagi selle superkoka retseptivaramust, siis te noogutate praegu mõist...

Tuleb tunnistada sügise jõudmist sinnamaale, kus suvikõrvitsad asenduvad toidulaual säilituskõrvitsaga. Ütlen ausalt, harilik kodune tsipa koreda viljalihaga kõrvits, millest valmistavad enamvähem kõik kodanikud, kes on pidanud kordki selle viljaga silmitsi seisma, nelgi ja äädikaga marineeritud kõrvitsakuubikuid, ei ole mind eriti kunagi veennud selle köögivilja headusest. Nojah, viimastel aastatel ehk siiski, kuigi pigem on see äraproovimistuhin kui jäädav liit. Küll aga omab hoopis teistsugust mõju alles mõned aastad tagasi avastatud muskaatkõrvits - tihke, tumekollane, küpsedes kergelt jahune. Hoopis teine tera:). Nii avaski minu selleaastase kõrvitsahooaja üks tummine supp, mis petab isegi natuke ära. Sööjad arvasid nimelt, et tegemist on kartulisupiga:). 25 g võid punt salveilehti (12-14 keskmist lehte on paras) 1 suur sibul 0,5-1 tšillikaun 500 g puhastatud muskaatkõrvitsat 1,2-1,5 l kanapuljongit 1 dl läätsi Sulata potipõhjas või ja prae salveilehti, kuni need hakk...

No ei saa ühtegi asja igavesti säilitada, isegi mitte kõrvitsat :( . Toanurgas ilutsev kollane ja veidi lapik "gloobus" osutus lähemal vaatlemisel pigem õhupalliks, mis kohe-kohe plahvatab, kui talle nõelaga auk sisse torgata. Ohtrate sajatuste saatel, peamiselt küll enda aadressil, ei jäänud muud üle, kui kõrvits lahti lõigata, suurem osa ohates kompostihunnikusse saata ja väikesest jupikesest kõrvitsapüree valmistada. Saab vähemalt kookigi. Varude kogumise asjus olen ma teatavasti meister. Kui plaane saaks samamoodi pikalt ette koguda, oi kui tore see oleks. Plaanitud Tallinna-nädalavahetus läks seekord täiega untsu. Lisaks kohustuslikule osale ehk kooliloengute kuulamisele oleks tulnud läbi hüpata Solarise pop-up kohvikust, et tabada 2 x 5 = 9  toredat toidublogijat, kellest nii mõnegagi tunnen ennast siinse virtuaalmaailma vahendusel ühel lainel olevat; lisaks veel kaksikutest tädipoegade juubel. Aga mis sa teed, koogi ja kohvi asemel tuli nautida ravimtaimeteed ja köh...

Oleks teadnud, et see talv nii kiiresti tuleb, oleks kodust ära läinud. Nii võiks ju parafraseerida. Tegelikult olen praegu isegi õnnelik, et elan lõuna pool, see Põhja-Eestit tabanud lumeuputus ei ole kuigi meeldiv. Samas külmaga on just vastupidised lood, Tallinna pool on kuidagi meeldivalt soojem:). Väljast punaste õhetavate põskedega tuppa tulles tahaks midagi sooja, õigemini soojendavat. Piisavalt paks ja rammus supp on siinkohal just see õige. Võib ju küll ohata, et jälle (rõhutatult ja allakriipsutatult!) see kõrvits, aga no ei suuda paremat asja välja mõelda. Võib-olla kunagi teine kord sähvatab midagi muud. 2 sl võid 2 suuremat porgandit 1 suur sibul 3-4 küüslauguküünt 0,5 tl vürtsköömneid 0,5 tl kardemonipulbrit 2,5 dl valget veini 7-8 dl meelepärast puljongit 4 kartulit 800 g puhastatud kõrvitsat 100 g suitsujuustu peotäis soolaseeni tšillipulbrit, -helbeid või hakitud tšillikaun Või sulatada paksupõhjalises potis, lisada vürtsköömned ja kardemon ning praa...

Ei saa ikka sest kõrvitsast kuidagi lahti. Rullbiskviidi mõte tiksus peas alates momendist, kui esimese suure kõrvitsa lahti lõikasin. Huvi seisnes selles, kui edukalt on võimalik asendada osa jahust jahvatatud kõrvitsaseemnetega. Selgus, et see töötab isegi paremini kui ma üldse arvatagi oskasin. Biskviit jäi veidi õhem, kuid mõnusate krõmpsuvate terakestega. Vaid selline tähelepanek, et selline biskviit imab endasse rohkem täidisest tulevat niiskust kui tavaline munapõhi. Mõnevõrra saab seda leevendada nii, et kõrvitsapüree nõrutada sõelal hästi kuivaks. Iseenesest lihtne, aga veidike teistmoodi kollase-rohelisekirju rull. Muidugi neile, kes lepivad kõrvitsaga setmel eri moel:). 4 muna 4 kuhjaga sl suhkrut 1 kuhjaga sl jahu 1 sl kartulijahu 3 sl peeneks jahvatatud kõrvitsaseemneid 1,5 dl vahukoort 2 sl suhkrut 200 g kohupiimakreemi 2 dl kõrvitsapüreed 1 laimi mahl ja riivitud koor Munad vahustada suhkruga võimalikult tihedaks vahuks, lisada sõelutud jahud ja jahvatat...

Kõrvits on tõeline nõiarohi - kui ta ükskord sind enda ümber mähib, ei saa neist köidikuist enam niisama lahti. Mitte ühelgi varasemal aastal pole ma niimoodi kõrvitsa lummusesse langenud kui sel hooajal. Kõrvits soolases toidus, kõrvits koogis, üha uuesti ja uuesti. Ma lihtsalt armastan kõrvitsat! Sattusin ühel päeval väljas lõunatades sööma kõrvitsa-mascarponekooki, nii mahe ja siidine tundus ta maitsemeeli paitades olevat. Hea mitu päeva selle koogi lummuses olnud, otsustasin ette võtta oma versiooni ehk ühendada siis kõrvitsa ja rammusa toorjuustu. Jälle üks kuldne päikesekiir sügisesse päeva, isadepäeva, paistes küllap ka üles pilvepiirile. 100 g võid 0,5 dl suhkrut 1 muna 2 dl jahu 50 g kõrvitsaseemneid 0,5 tl küpsetuspulbrit 2 dl kõrvitsapüreed 250 g (1 karp) mascarponet 1,5 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 3 muna 2 sl brändit Põhja jaoks vahustada pehme või suhkruga õhuliseks, lisada muna ja vahustada ühtlaseks. Lisada jahu, peenemaks hakitud kõrvitsaseemned ja...

Need karaskid kukkusid välja pigem nagu muffinid, sest pätsikesteks vormitava taina suhtes valdab mind alati kohutav skepsis. Nimelt ronib hinge kartus, et tainas vajub lamedaks, tulemus sarnaneb pannitäie patissonidega ja kellel seda tarvis näha on (endale seejuures kõige vähem). Sestap jõudsin järeldusele, et muffinipann on mu parim abiline lahendamaks pätsiprobleemi. Tainale lisatav hautatud kõrvits annab muidu koredale tainale juurde mahlasust ning kakukesed olid ka teisel päeval mõnusalt pehmed. Ja muidugi kõrvitsaseemned - mu suured lemmikud! Retsept pärineb Toidutarest või Elina blogist . 300 g kõrvitsat 1 sl toiduõli 150 g odrajahu 150 g nisujahu 1 tl soola 1 sl suhkrut 2 tl küpsetuspulbrit 1 muna 400 g hapukoort kõrvitsaseemneid Kõrvits riivida jämeda riiviga ning hautada õlis pehmeks. Kuivained segada omavahel, mahajahtunud kõrvitsamass segada muna ja hapukoorega. Ühendada mõlemad pooled ja küpsetada kas suuremas vormis või minu moodi muffinipannil. Viimasel...

Nüüd on see koht, kus mängu tuleb esimest korda külaline. Õigemini küll nii, et kuna juhuste kokkulangemise tõttu veedan sellel talvel (loe: õppeaastal) üle nädala nädalavahetuse Tallinnas, siis lisaks öömajale antakse mulle süüa ka. Ja kuidagi tuleb ju perenaist meeles pidada. Muidu öeldakse, et ei austata. Niisiis, areenile astub mu hea sõbranna Karmen, kes lahkas sel nädalavahetusel Saaremaalt pärit kõrvitsat. Järjekordsete juhuste kokkulangemiste tõttu (loe: on ju hooaeg:) ) on terve see nädal kõrvitsaline olnud, ausalt öelda ei kurda, pigem lõbus:). Ja kui hästi meelde tuletada, siis mu auto pagasnikus on ka üks kollane kõrvits. Sellest siis edaspidi. Kõrvitsasuppi sõin ka mõni päev tagasi Tartus väljas lõunatades - mahe, sametine, soojendav. Nüüdne supp pretendeeris tunduvalt enamale  - maitset täiendasid värtsid ja laim. Algne retsept pärineb BBC Good Foodist , mõningaste väikeste muudatustega. 1,5 kg kõrvitsat (võib ka rohkem) 2 + 2 sl toiduõli 1 tl ingveripulbrit...

Eilne hommik tähendas talve - lumekirme maas ja jalg lörtsine. Esimest korda sai jää peal tasakaalu püsimistki harjutatud. Õnneks läks:). Sellise ilmaga on lammas lausa kohustuslik. Köögis levib mõnus kasukane lõhnapahvakas (enamus inimesi jälestab seda, aga ühel õigel lambal peab ikka natike lambavillale iseloomulikku erilist lõhna olema), balsamico-karamelline õrn aroom panni kaane alt aeg-ajalt lisandumas. Mina tegin seekord lihapalle ahjus, kuid pannil praadimine oleks mõistlikum ja tulemus mahlasem. 0,5 kg lambahakkliha 2 viilu saia 0,5 dl piima või kohvikoort 3 küüslauguküünt rosmariini koriandrit 1 muna 2 sl Felixi barbeque-ketšupit soola pipart 1 väike (muskaat)kõrvits 2 sl võid 2 sibulat 4 sl palsamiäädikat soola pipart Lihapallide jaoks panna sai piima sisse likku, koriandriseemned ja küüüslauk suruda uhmris mõnusaks lõhnavaks pudruks (kahjuks unustasin sel kohal pildi tegemata, aga see olnuks asja väärt:) ). Segada kõik ained kokku ühtlaseks tainaks. V...

Jõudsin ka mina lõpuks kõrvitsate manu:). Ei saanud varem, õigemini oli teel nii palju kiusatusi, et alles nüüd said need seljatatud. Einoh, kui ikka õiget juttu rääkida, siis ei tekitanud see tavaline kollane kõrvits minus praegu erilisi tundeid, kuidas sa ikka hakkad kõrvitsat prepareerima, kui ilmad ilusad ja päikest täis. Minu mõtteklišeedes on kõrvits rohkem talvine lugu:). Sel aastal kasvatasime lisaks tüüpilisele hiigelsuureks kasvavatele kõrvitsale ka muskaatkõrvitsat. Viimastega juhtus aga see kurb lugu, et suvel palavaga kasvatasid nad ainult lehti, kastmine ka ei aidanud. Kui augustis tuli vihma ja kogu aed lõi taas lokkama, hakkasid kõrvitsad, nagu ka kõik teised vahepeal kidunud kultuurid, seni kaotatud aega tagasi tegema. Paraku maailmarekordit ei õnnestunud püüda ja muskaadid jäid veidikese haleda värvitooniga ning ei kasvanud oma eeldatava suuruseni. Südant rindu võttes otsustasin ühe muskaadi koogi jaoks ohverdada, lohutades ennast mõttega, et kui tulemus saab ole...