Toit on (aja)lugu

Tuletades meelde meie au ja uhkust - kartulisalatit ning suvist veidi nostalgilist tomati-kurgisalatit, võib öelda, et eestlaste traditsioonis valmistatakse salateid tavaliselt pigem hapukoorekastmega ja pakutakse eelistatult külmal kujul. Naaberrahvastelt pärinevad toredad värvilised köögiviljavinegretid ja särtsakad lehtsalatilehtedega isutõstjad üritavad siiski pakkuda vaheldust ja mõnusaid maitsekombinatsioone, nii et salatisõbrad leiavad alati midagi uut ja põnevat.  Õli baasil kastmega annab meisterdada imepäraseid sooje salateid, mis eriti suvisel ajal sobivad suurepäraselt lõunapraadi asendama, aga passivad hästi ka tugevamaks kaaslaseks grilli kõrvale. Praegusel hooajal, kui värske spargel ja redised, lopsakas till ning murulauk on vabalt võtta, oleks patt jätta nad ühte salatisse kokku ladumata. Kui kastmesse panna sidrunimahla asemel hoopis törts rabarberimahla, oleme veelgi enam kohalikku vurfi andnud:). Kaste: 0,5 dl toorest ra...

Kevadel ei saa ilma krõmpsude redisteta. Ajast aega on nad tundunud kõige maitsvamatena just äsja peenralt kaksatutena, veidike mulda veel küljes. Samuti on ületamatud kevadine värske salat rohelisest kraamist, redistest, keedumunadest ja hapukoorekastmest. Ehk siis redis sobib külmadesse toitudesse justnagu valatult, aga kuidas toimivad koos redis ja pliit? Otsustasin seda järele proovida risotos. Oluline, et redist ei kuumutataks liiga kaua, muidu kaob talle iseloomulik maitse ja tekstuur. Redis peab hamba all ikka praksuma:). 50 g võid 1 sibul 3 dl risotoriisi 1 dl valget veini umbes 0,5 l kanapuljongit 100 g rediseid 50 g riivitud parmesani 2 sl redisemaitselist toorjuustu punt murulauku soovi korral 100 g krevette Hakitud sibul praadida võis klaasjaks, lisada riis ja praadida edasi, kuni riisiterad muutuvad peaaegu läbipaistvaks. Valada juurde vein ja lasta vedelikul aurustuda. Alandada kuumust ning osade kaupa puljongit lisades hautada riis pehmeks. ...

  Seda küpsetist võib nimetada ka aastaaegade koogiks, sest kokku saavad talv, kevad, suvi ja sügis ehk siis alustades pealt: kohev valge besee, karamellise tooniga krapsakas rabarber, apelsinidest tulvil kollane toorjuustutäidis ning põhjaks pruunikas küpsisekiht. Mhm, vaadates retsepti, tulin nii keerulise mõttekonstruktsiooni peale alles täna:). Tegelikult on see mõnus ja kevadisest värskusest pakatav rabarberihooajale kohane kook, mida pakkusin ka laupäevases blogikohvikus . Viimasega kaasnes lõbus vahejuhtum, kus koogileti ääres küsis üks külastaja pikalt lauasilti uurides, et kus see rabarber seal koogis ikka on. Seletasin kõik kihid rõõmsalt ära, teiselpool letti seisja tegi ikka umbusklikke nägusid. Kodus vaatasin siis esimest korda kaasahaaratud silti (kohapeal oli ju muudki tegemist, kui enda lauasilti uurida:) ) ja sinna oli eksikombel jäänud algne trükiveakuradi poolt sassiaetud nimetus. Ehk siis seekord oli laual karamelline rabarberikook beseekattega, karamellin...

Tõesti, tõesti, tund aega pärast kohviku avamist koristati luba laudlinu ja pakiti laudu kokku. Ja mis siis enne seda toimus? Hullumaja, ütleks ma. 360 portsu head ja paremat kadus laudadelt 40 minutiga, osa kraami isegi poole tunniga, nii et sellist turmtuld ei osanud meist keegi isegi mitte unes näha. Meie vaimne juht Aivar Hanson raputas pead ja ütles, et tema enam ei oska, tee mis sa teed, aga tunniga on ikka kõik läbi. Nii jäidki mitmed toredad inimesed tühjade kätega, aga eks tuleb kunagi edaspidi mõnes teises formaadis püüda uuesti meie sõpru ja pöidlahoidjaid rõõmustada. Kohe kindlasti:). Kui mõelda laupäevale kainema pilguga, siis oli tegemist Tartu kontekstis enneolematu üritusega. Ometi elame linnas, kus on lisaks legendaarsele Werneri kohvikule hulk söögikohti oma suurepäraste küpsetistega. Järelikult on aga midagi puudu selles organiseeritud keskkonnas, et keset päikeselist puhkepäeva, kui oleks märksa ahvatevamaid võimalusi, tuldi Taskusse vaid üheks päevaks kokku pandu...

Tahtsin ära õiendada ühe terminoloogilise segaduse, mis kipub tavaliselt tekkima. Vanemad inimesed nimetavad seda taime asparaaguseks, õige nimi on tal tegelikult harilik aspar, kuid niipea, kui varred lõigatakse kevadel maha ja kantakse kandikul lõunalauale, muutub ta köögiviljana spargliks . Ei tule kohe meelde ühtegi teist taime, mida nimetatakse peenral ja potis nii erineval moel. Sparglihooajal ei saa ilma pirukata. Sedasorti küpsetise juures on eriti oluline, et varred oleksid ühepikkused. ja seda mitte Euroopa norme silmas pidades, vaid ikka oma ahjuvormi mõõte vaadates:). Lisaks meie vanale sparglipeenrale, millel vanust vähenalt 40 aastat, külvasin eelmisel aastal mulda uued seemned, millest tärganud taimed talvitusid kenasti ja jätkavad hambatikujämeduste  ritvadena kenasti kosumist. Nii et paari aasta pärast saab juba suuremat saaki ja ei pea lilleklumbis turritavate varrejuppide pärast niipalju mursetsema. Pirukas ise on küllalt klassikaline. Spargli magusat m...

Liharullid kuuluvad minu jaoks lapsepõlvetoitude hulka, mille maitse on justkui veel meeles, kuid mida enam kunagi ei teha täpselt nii nagu siis. Minu lapsepõlvemaitsete hulka kuulusid magusa porgandi ja tingimata seapekikangiga sealiharullid, eriti hõrgud tulid need mõistagi kodus kasvatatud sea lihast. Omaette ooper oli rullide sidumine niidi või peenikese nööriga. Seetõttu imetlesin alati naabrimehest koka oskust valmistada liharulle ilma niidi või puutikuta, et kuidas tal alati ometi õnnestus saada perfektsed, ühesuguse suurusega rullid ja minul tulevad mingid vusserdised. Ega kõike saagi ju viieteistaastaselt samamoodi osata kui täiskasvanuna, kuigi hirmsasti oleks tahtnud:) . Mõni aeg tagasi, samuti ühel vihmasel päeval, ei saanud ma teisiti kui marssisin turule, eesmärgiks leida ilus seljakarbonaaditükk traditsiooniliste sealiharullide tarbeks. Ikka porgandi ja sibulaga, kuid seekord ilma pekikangita, sest tõele au andes pole see osa rullidest mulle kunagi meeldinud. Kogusei...

Hea meel on tõdeda, et spargel on meil viimasel paaril aastal tõusnud rabarberi kõrvale kui alati elevust ja ootust tähendav kevadekuulutaja. Ja mis siis muud, kui tuleb pühitseda seda imelist aastaaega ja suurepäraseid ande, mida loodus pakkuda suudab. Nagu näiteks Saksamaal, Spargelfestiga , olgugi et koduses võtmes. Niisiis spargel, kui üks õrnemaid köögivilju, sakslased on ta ristinud suisa kuninglikuks köögiviljaks. Mul on toidupoe köögiviljaletis alati valus vaadata ärakuivanud sparglivarsi, mida ei taha enam keegi, kuigi loodetakse veel. Vanaemast saati on meil kasvatatud sparglit ühes kindlas kohas, ikka ilutaimena, nagu me oleme siin rohkem harjunud. Kuid juba hea mitu aastat on sealt rännanud  paras käputäis ka söögilauale. Mulle meeldib see heli, mida tekitab nuga sparglivart läbi lõigates, väike krõks ja mahlast tilkuv delikatess ongi sul pihus... Värskele, äsja tuppa toodud ja minutitega lauale jõudnud spargliportsule on raske vastu seista. Nädalavahetus kulgesk...

Just niimoodi kõlab Põlvamaa tunnuslause. Imeilus maastik, mitmekesine kultuur, eriline Setumaa, tõesti - Põlvamaa on roheline, seda just loodus- ja kultuuripärandi kaudu. Sinna juurde on püütud järjest liita teisi turismiga haakuvaid teemasid, kaasa arvatud toit. Kultuuri- ja looduspärandis ei saa sa kunagi pettuda, see tagab etteaimatava, fikseeritud emotsiooni. Halvemal juhul võid vinguda pisiasjade üle, kõige halvemal juhul võib see mälestis olla vahepeal kas sisse vajunud, maha saetud või muul kombel maakaardilt pühitud. Seda viimast juhtub mõistagi harva. . Keerulisem lugu on aga toiduga, see kas tõmbab ligi või vastupidi peletab eemale. Võrokeste Uma mekk on minu meelest geniaalne ühendus ja kui palju häid emotsioone see tekitab. Mina olen sedasorti inimene, kellele istub stabiilsus. Seetõttu olen ma äärmiselt tänulik à la Säästumarketile ja McDonaldsile, kuna võhivõõras kohas toob sedasorti siltide nägemine tagasi kindlustunde. Sama on Uma mekiga , kui see plagu on kusagil...

Paljud minu toidud sünnivad mingist emotsioonist, on see siis esmapilgul mõttetu ost toidupoes, kapinurka jäänud purk või karp või vahel ka lihtsalt niiöelda lambist. Mul oli kindel plaan võtta ette nõgesemuffinid, teadmata seejuures, mida sinna peale nõgeste veel sisse panna. Ok, jahu ja muna ka, aga veel? Turule minnes silmasin suitsujuustu, mhm, äkki seda? Paar letti edasi nägin aga lõpuks oma silmaga Läti juustumüüjat. Asi selles, et Tartu turuhoones on üks veidi müstiline lett, milles müüakse Lätist Apest pärit juustusid, sealhulgas ka kitsejuustu. Kunagi pole ma trehvanud turule siis, kui see lett on mehitatud, aga nüüd see ime lõpuks juhtus. Küsisin kõigepealt tükikese kitsejuustu, siis aga peatus pilk Toskaana juustul. Ka seda ostsin tükikese kaasa. Nagu te arvata võite, kummagi juustu puhul puudus vähimgi idee, mida nendega peale hakata. Tüüpiline rott, kühveldab varud kokku ja siis ... Kodus juustusid degusteerides hakkas lambike vaikselt põlema, kui nõgesekotti jõllitas...

Rabarber ruulib! Alles ta nina välja pistis ja nüüd on oma kuu aega hooletu, kook see-ja-see, kook too-ja-too. Sekka mõni jäätis, lihamarinaad või miskit veel. Ideid leiab edasimõtlemiseks igalt poolt. Et rabarber ja ingver saavad hästi läbi, ei ole üldse üllatus. Kuidas saavad omavahel läbi rabarber ja kuivatatud ploomid. Mnjaa, see küsimus hakkas mind vaevama poes, kui ma ei leidnud kuivatatud suhkurdatud ingverit. Tuleb aga tunnistada, et suurepärane paar, miks ma küll varem polnud selle peale tulnud:). Et kolm on kohtuseadus, sokutasin sekka ikkagi ka ingverit, mis lisab rabarberi hapususele ja ploomide tummisusele veel parajat vürtsi, nii et igati harmooniline tulemus. Koos pehme põhja ja õhulise valge katusega osutus see täiesti sobivaks emadepäevakoogiks:). 100 g võid 0,5 dl suhkrut 2 munakollast 2 dl jahu 1 tl küpsetuspulbrit 0,5 dl hapukoort 300 g rabarberit jupike ingverit 100 g kuivatatud ploome 1 dl suhkrut (võib teha nii valge kui pruuni suhkruga) 0,5 ...

Just nimelt! Koos heade abilistega lööme üheksakesi Tartus Tasku kaubanduskeskuses enam-vähem kahe nädala pärast, 21.mail laagri üles ja pakume möödakäijatele ning ekstra kohaletulnutele seda kõike maitsta. Muidugi mitte niisama möödaminnes püstijalu ja jooksu pealt, vaid ikka nagu päris, kohvikus nimega "Blogi 2". Aasta algul kirjutati, et 2011.a. üheks toidutrendiks on impulsiivsed pop-up söögikohad, kus tullakse kokku vaid üheks päevaks, ollakse rõõmus ja nauditakse häid maitseid. Ja ega Eestigi saa kehvem olla:) . Veebruari alguses paiskas õhku elevust MTÜ Maitseklubi poolt ettevõetud ja Tallinnas Solarise keskuse aatriumis ülesseatud esimene blogipidajate kohvik. Kahel päeval pakkusid Mari-Liis, Liina, Tuuli, Piret, Ragne, Priit, Elis, Kätrin ning Katrin head ja paremat, mis kadusid kui sabaga tähed karges taevas. Ühesõnaga oli see üks äraütlemata menukas ettevõtmine. Ise sinna kahjuks kiibitsema ei jõudnud, sest talvine külmetushaigus otsustas just sellel nädalavahet...

Selleks, et jõuda keedetud suhkruni, tuleb alustada algusest. Tahaksin nimelt jagada oma viimase aja suurimat vau-efektiga lugemiselamust. Ma arvan, et mõistatada pole väga raske, niimoodi alustades peab see olema  kulinaaria valdkonnast:) . Kõik algas sellest, kuidas aprillis pidas Marju Kõivupuu Eesti Rahva Muuseumis toimunud toidukultuuri konverentsi programmis Marina Kuvaitsevaga kahasse ettevalmistatud ettekande Eesti vanausuliste toidukultuurist. Kuulasin põnevusega, sest aastaid Peipsiäärsete vanausulistega kokku puutununa olid paljud märkused ja tähelepanekud mulle tuttavad. Küll aga kuulsin esimest korda, et vanausulised ei jäta õhtul kunagi musti nõusid pesemata. Vähe sellest, need tuleb ka kuivatada ja kinnisesse kappi kummuli panna, muidu on vanakuri platsis ja poeb sisse. Nii et ei mingeid ööseks vedelema jäetud nõusid enam! Ettekande lõpus tutvustas Marju Kõivupuu kahte raamatut. Esimene neist, nüüdseks juba ilmunud "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda...

Pärast tänavutalvist lumeuputust ei julenud vist keegi loota, et lumi võiks enne jaanipäeva kadunud olla, mai algusest rääkimata. Aga vat loodus otsustas hoopis, et töö tuleb kiire ja korralik ning aia- ja põllukevad saab alata isegi varem. Isegi rabarberikooki sai paar päeva varem kui mullu! Ja rabarber oli juba päris rabarber, mitte rohumaitseline mõruhapu kraam. Aga et ühe tordi tegemisest jäi alles maasikamaitselist partsipani (sellist Taani martsipani müüakse poes, vähemasti Selverites), otsustasin alustada rabarberihooaega ühe rikkaliku ja lõhnava keeksiga. Maasikamartsipani asendab edukalt tavaline valge, aga et värvi oleks sutsu rohkem, võib tainasse tükeldada mõned punapõsksed ehtsad maasikad. 200 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 4 muna 0,5 tl kardemoni 4 dl jahu 1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 80 - 100 g maasikamaitselist martsipani või sama kogus tavalist martsipani + 3-4 maasikat 2 -3 keskmist rabarberivart Pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisa...