Toit on (aja)lugu

Jätkan sealt, kus ülestõusmispühade ajal pooleli jäin ehk käesolevas osas on järgmine kuu aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Ütlen ausalt, see kuu on olnud väsitavam. Aeg hakkas mingit oma rada pidi kulgema. Aprilli lõpus, hakates ühel hommikul üle tüki aja käekella käe peale sättima, ehmatasin, et kellaaeg on vale. Nüüd on kell tuksis, jõudsin mõelda. Siis aga selgus, et kellal oli veel talveaeg. Teatud asjad tahtnuks kuhugi edasi lükata, kuid nüüd, kui eriolukord on ametlikult lõpetatud ja kõik ärkavad, jooksevad paljud asjad kolinal ühte puntrasse kokku. Lisaks on kevad, mis nõuab oma ning kuidagimoodi tuleb tekitada taas stabiilsem elurütm. Jälle häda, eksole. Üks asi hakkas silma küll, kui vaadata sotsiaalmeedias näiteks erinevaid toiduteemalisi postitusi ja teemapüstitusi. Nimelt valitsesid sellised head lapsepõlvemaitsed, turvalised toidud ning üha kasvav huvi erinevate looduslike toidutaimede kasutamise vastu. Ega muidu poleks karulaugu puhul tekkinud ka sellist loodusk...

10 aastat tagasi alustasin seda blogi toidublogina (jaa, märtsi lõpus täitus ümmargune number), mõeldes toona eelkõige retseptidele. Aja jooksul on aga kaalukauss kaldunud suunas, mida ma  armastan veelgi rohkem. Toidu- ja toitude ajalugu, igasugused kontekstist väljarebitud katked ja muu taoline on see, mis pakub märksa enam põnevust. Kohati on tunne, nagu satuks mõnesse filmi, sest avastusi, ootamatuid pöördeid, seinal paukuvaid püsse ja lahtiste otstega lõppe jagub küllaga. Pealegi, vahepealne tubli 7 aastat ajakirja Tiiu köögilehekülgede autorina kattis täielikult mu retseptiloome palangu - kiretu statistika järgi tuli nende aastate peale kokku 1048 retsepti. Algul arvasin, et olen seal aasta ja kõik. Siis mõtlesin, et võiks veel natuke teha, sest jube põnev oli. Pealegi, peatoimetaja Eha on nii armas inimene. Kuni lõpuks sai märkamatult 7 aastat ning kolm kuud pealekauba, ehk kokku siis 87 numbrit. Olin mingil hetkel enda jaoks mõelnud, et kui pean hakkama teemasid kordam...

Enesele ootamatult alustasin puhtjuhuslikult ja täiesti kogemata hernesupidraamat. Teame küll neid tuliseid vaidlusi "õige" vastlakukli, kartulisalati, rosolje jne teemal, hernesupp on jäänud nagu puutumata. Pean siin silmas talvist kuivatatud hernestest ja suitsulihast keedetud tummist suppi, mis järgmisel päeval on muutunud samahästi kui hernesüldiks. Niisiis tuli ükspäev juttu hernesupist, mis oli ühel nähtud pildil keedetud kollastest hernestest. Kommenteerisin, et kõik tundus muidu OK, aga imelik, et supp oli kollastest hernestest, see pole ju õige supp. K vaidles vastu, et misasja, hernesuppi keedetaksegi kollastest hernestest! Ja nii see algas ... Kirglik vaidlus kestis tükk aega, hoolimata sellest, et kummalgi poolel polnud ainsatki reaalset võiduvõimalust. Puhas emotsioon! Mina mäletan oma lapsepõlvest saati, et hernesuppi keedetakse rohelistest hernestest ja suitsupõsest. Ja mitte suvalistest rohelistest hernestest, vaid võimalusel sordist "Mehis". Vi...

Budapest Täna, täpselt aasta tagasi, tegelesime õhtul pimedas sellega, kuidas nädalajagu parklas seisnud auto vahepeal sadanud lumest lükatud valli tagant kätte saada. Tänavu pole pidanud õnneks midagi seesugust üle elama. Valli taga istusime aga Ungari pärast. Võimas Egeri kindlus, üks väike kild kindluseõuelt Ungari oli minu jaoks seni üpris tühi laik Euroopa kaardil. "Kapten Tenkešist" suurt ei mäleta ja "Egeri tähed" on kusagil veel kaugemas mälusopis. Film "Inglise patsient" on pigem see, mis seostub minu jaoks Ungariga. Viimane küll mitte geograafilise paiga, vaid peategelase ja tema kirjutamata väärikuse mõttes. Kui sinna lisada Globuse herned ja guljašš-supp, on pilt üsna hüplik ning pehmelt öeldes valge. Uuemal ajal on lisandunud märksõnade loendisse veel Esterházy tort , kuid see pole nii määrav, sest seostub pigem Austria-Ungari suurriigiga. Vahemärkusena, et Ungari ajalugu on sama hoomamatu kui Poola jagamised, nii et seda kõike ko...