Toit on (aja)lugu

Raekoja platsist sai laadaplats Käisin nädalavahetusel hansalaadal, mis läheb aasta-aastalt üha rohkem isetegemise teed ehk et enamus kaupu ei ole tulnud mitte vabrikust, vaid on isetehtud ja mis peamine, kas ise välja mõeldud või disainitud. Palju asju on inpireeritud meie rahvariietest (eriti tore, et üldiselt Muhu-hullusest on ka kaugemale vaadatud, Äksi kihelkonna värvilised triibud on mu meelest uued tegijad:) ), palju tehtud aga puhtast lustist. Nii võlusid mind kohalike käsitööseltside lauakesed tõeliselt põnevate ja kaunite esemetega. Pakuti ka ahjusooje saiakesi (tervitused Liiliale ja Evele!), mustikaid ja Läti sinke. Lahe! Antoniuse õues Ülejäänud hansamelust sain osa peamiselt Antoniuse õuel, kas siis köögis toimetades või laudu koristades, vahel ka üle rõdurinnatise lihtsalt niisama kõõludes. Laupäeva õhtuks laip mis laip, no ei ole harjunud päev otsa jalge peal tuuritama. Pühapäev läks juba ludinal ja esmaspäeval oleks tahtnud taas sama tööd teha. Elukoolis j

Homme algavad Tartu uurivad hansapäevad . Igal aastal on hansapäevadel mingi teema või deviis, sel aastal keskendutakse uute teadmiste saamisele. Nagu ikka toimetatakse ka Antoniuse õues ja Maitseelamuse koda tegeleb samuti  uurimisega, seda siis keskaegse toidu osas. Nii laupäeval kui pühapäeval kell 13.00 toimub keskaegse vurfiga toitude õpituba, midagi temaatilist võib leida ka tavamenüüst. Hansapäevad 2010 (foto: www.hansapaevad.ee) Kui ma hakkasin otsima ideid õpitoa jaoks, tahtsin leida midagi, mis oleks Tartule hästi iseloomulik, mitte lihtsalt keskaegne või oldehansalik (see ei ole mõeldud pahatahtlikult, vaid paljude jaoks on keskajahõnguliste toitude ja Olde Hansa vahel võrdusmärk). Kuna keskaegsed autentsed toiduretseptid on tänapäeva inimese jaoks suuresti „imelikud“ ja kummaliste maitsekooslustega (näiteks soolases toidus on nii soolast kui magusat maitset), mõtlesin selle eksootika jätta mingiks muuks ürituseks  ja keskenduda hoopis toorainele. Ehk et mid

Eton Mess on üks geniaalne suvine leiutis 19. saj brittidelt, kes tahab pikemalt lugeda, võib vaadata siia või siia . Silja blogist leiab lisaks ühe hästi vahva natuke teistmoodi variandi sellest magustoidust. Tavalise suve jaoks, kui väljas on nii palav, et ninagi tilgub ja rohi on krõpskuiv, tundub see magustoit ikka ühe paraja kaloripommina, tänavuse ametliku suve jaoks aga täitsa paras. Nüüd on valmis juba ka muud aiamarjad, nii et soovitan seda magustoitu teha näiteks mustade sõstardega. Siinne versioon sellest magustoidust sündis ühel kenal päeval, kui tuli isu mekkida Farmi uut šokolaadi-toorjuustukreemi. Eton Mess pidi tulema sealjuures klassikaline. Aga kuna tavalisi beseeküpsiseid poes polnud, siis urisesin kakaomaitselisi küpsiseid nähes, et kui läks trumm, mingu ka pulgad. Aga vat ei läinud, teeks teinekord veel:). Ses mõttes lausa tänulik Triinule ja Taunole, et nad on must kasvatanud täitsa kohanemisvõimelise inimese:). Teinekord tehes polnud neidki beseesid

Seekord ei ole söök kõige olulisem asi maailmas. Inimesed oskavad väljendada oma tundeid ja emotsioone sõnades, loomad teevad seda teisiti. Valu on viimane, mida nad tahavad välja näidata, on see siis füüsiline või emotsionaalne valu. Saatus tahtis nii, et meie juures ligi 13 aastat elanud Reks kutsuti poolteist nädalat tagasi kutsademaale. Koer, kelle me saime täiskasvanud peast umbes aasta-paari vanusena, kelle varasemast elust polnud teada ainsatki seika (oli ta ju meie tuttavate suvekoju tulnud lihtsalt kostiliseks), aga kelle meie eelmine koer Berri oli valinud välja enda asemele samal päeval, kui tema tuli maamulda panna. Nii ma vähemalt usun, samuti usun, et Reks valis välja ka Romy, kelle pilti nägime samuti selle päeva õhtul, kui Reksut enam polnud. Ja ma usun, et see on hea valik. Kuigi Reks tuli meile valge lehena, hirmutades kassi esimeseks pooleks päevaks oma kuudi katusele ja arvates, et kanad tuleb kõik oma kaitsvate hammaste vahele võtta, sai temast maailma parim koe

Eestimaa suvi on ilus. Mõtlen siin ikka ilusaid parajalt sooje ja päikeselisi päevi, mitte sellist aega, kus vihma ladistab pidevalt oavarrest ja päikest näeb telekastki tihedamini. Vihma on muidugi tarvis, ei saa salata, kuid kõiges peab valitsema tasakaal. Õhtune päikeseloojanguaeg eelnenud vihmahooga on kõige muljetavaldavam. Vihm lööb õhu klaariks, värvid on erksad, vastu loojuvat päikest on näha nii palju detaile, mida keskpäevases päikeselõõsas ei pane lihtsalt tähele. On need siis kerge tuulehoo käes õrnalt heljuvad odrapõllud, prisked äsja pead loonud ja vihmaveest pärlitega kaunistatud kaerasiilud, silmipimestavalt kollane rapsiväli või enne vihma keerutatud heinapallid. Auto lahtisest aknast paiskub sisse segu heinalõhnast, kellegi küdevast saunast ja vihmajärgsest kargusest. Ei lähe palju mööda, kui küngaste vahelt ja metsaservadest tõuseb valge loorina üles udu. Järjekordset kurvi võttes ilmuvad kui kummitused sellest valgest vatist välja konni jahtivad kured. Taa

Meie aia ebajasmiinid Kõnnid sa kusagil külavahel, aedlinna tänaval või suisa kortermajade vahel - vähemalt kusagilt nurga tagant õhkub ninna hullutavat jasmiinilõhna. Olgem terminites korrektne - tegemist on ebajasmiiniga ( Philadelphus ), mille aretatud sordid on küll kaunid, varieeruvate õite ja lehekujudega, kuid pea ajab kõige enam segi ikkagi vanaemadeaegne kõige tugevamini lõhnav ühekordsete õitega põõsas. Seevastu "Snowbelle" näeb välja nagu tõeline lumepall kunagi - ainult valgete täidisõite meri.    Päris õige jasmiin meil väljas aga ei kasva, teda võib kodustada toataimena. Kõnekeeles on kasutusel mõlema liigi kohta lihtsalt jasmiin, kuna nii on suupärasem. Leppigem ka siinkohal jasmiinimorsiga. Jasmiiniteed on proovinud meist enamus, kuid meie oma aia jasmiiniõitest (ebajasmiini omadest siis:) ) võib valmistada hoopis vahvat suvist karastavat rüübet. Pärit on see naabrite lätlaste juurest (ei saa me läbi Lätita:) ) ja kuulub lausa nende rahvuskööki. Muide