Suviselt koos maasikasorbetiga
Eestimaa suvi on ilus. Mõtlen siin ikka ilusaid parajalt sooje ja päikeselisi päevi, mitte sellist aega, kus vihma ladistab pidevalt oavarrest ja päikest näeb telekastki tihedamini. Vihma on muidugi tarvis, ei saa salata, kuid kõiges peab valitsema tasakaal.
Õhtune päikeseloojanguaeg eelnenud vihmahooga on kõige muljetavaldavam. Vihm lööb õhu klaariks, värvid on erksad, vastu loojuvat päikest on näha nii palju detaile, mida keskpäevases päikeselõõsas ei pane lihtsalt tähele. On need siis kerge tuulehoo käes õrnalt heljuvad odrapõllud, prisked äsja pead loonud ja vihmaveest pärlitega kaunistatud kaerasiilud, silmipimestavalt kollane rapsiväli või enne vihma keerutatud heinapallid. Auto lahtisest aknast paiskub sisse segu heinalõhnast, kellegi küdevast saunast ja vihmajärgsest kargusest. Ei lähe palju mööda, kui küngaste vahelt ja metsaservadest tõuseb valge loorina üles udu. Järjekordset kurvi võttes ilmuvad kui kummitused sellest valgest vatist välja konni jahtivad kured. Taas odrapõld, taas valge loor. Ühe kiriku nurga taga näen üleni sammaldunud kiviristi, ei, me ei tea, kust ta täpselt pärit on. Teise kiriku torn on kaetud päikeseloojangu kollase tooniga, nii et tsinkplekk muutub tuhkatriinulikult hetkeks vaskplekiks. Nende vahele jäävad aga külad, odrapõllud ja vihmaveelombid lohulisel asfaldil.
Aiaveerelt leiab õitsemahakkava takjapõõsa, peaaegu must moon on puhkenud õitsele ja süda ihkab lapsepõlvest pärit läbiraputatud kurgisalatit. Äsja uue kõrgema nööri saanud hernepeenar võtab peagi sirgema joone, niiskest mullast kaksatud esimesed porgandijuntsud on märgiks, et nüüd võib värsekapsasuppi hakata tegema. Maasikapuhmaste vahel helklevad toki küljes vanad CD-plaadid, kuigi lindudel paistavad sel aastal mõtted kusagil mujal olevat. Vares lendab arglikult laudakatusele (rästad korraldasid nimelt mõne päeva eest varesepaarile tõelise sõja:) ), tamme otsast kuuldub mitmeid hääli (ei tea, kas koosolek?), isegi koovitaja huilgab põlluveerel. Linavästrikud paistavad olema pettunud, et ei ole enam koera, keda narritada.
Varsti saab päev otsa. Hommik algab aga päikesetõusuga, tuues nähtavale kõrte vahele ööga punutud haprad ämblikuvõrgud. Ilus on see aeg.
Selles idüllis leiab oma koha jahutav maasikasorbett. Teoorias võiks see olla ka maasikagranita, aga tühja sellest. Seekordne maius valmis veidi kummalisel moel, nimelt serveerimisele eelnes jää purustamine köögikombainis! Just-just! Idee sain ühest oma riiulis olevast Itaalia toitude raamatust, kus tavalise külmumise käigus segamise ja granita jaoks kahvliga suuremate jääkristallide tekitamise asemel tuli mahlajää kohe pauhti ära külmutada ja enne serveerimist köögikombainis lihtsalt ära purustada. Ei mingit vahepealseid segamisi, ei jäätisemasinat, tulemuseks on olenevalt purustamise kestusest kas jämedamate kristallidega granita või pehme peeneteraline sorbett. Lahe! Pallikesi sellest massist muidugi vormida ei saa, aga ega see pole ka kohustuslik.
1 dl suhkrut
400 g maasikaid
1 laimi mahl ja riivitud koor
4-5 piparmündilehte
2-3 sl vahtrasiirupit
Vana Tallinna likööri
Keeda vesi ja suhkur kergeks siirupiks, jahuta maha. Purusta maasikad koos piparmündilehtedega saumikseriga hästi ühtlaseks, suru läbi sõela (sõelale jäävad vaid suuremad seemned ja lehetükid). Lisa suhkrusiirupile marjapüree, laimimahl ja -koor ning maitse järgi vahtrasiirupit. Viimase kogus varieerub sõltuvalt maasikate hapususest.
Vala saadud mahlasegu plastikkarpi ja aseta sügavkülma. Korralikult läbikülmunud mass lõika tükkideks ja purusta köögikombainis ühtlaseks puruks. Ühtlasema sorbeti saamiseks võib külmumise vältel kergelt jäätumahakkavat massi ka kahvli või lusikaga mõned korrad läbi segada, granita jaoks pole seda tarvis.
Serveerimisel tõsta maasikalumi kaunisse pokaali ja nirista igale portsule peale supilusikatäis Vana Tallinna likööri (lastele mõistagi mitte:) ).
Maitseb kõige paremini poolsulanult.
Kommentaarid