Toit on (aja)lugu

Angervaks on õitsenud juba oma paar nädalat. Veel eelmisel aastal samal ajal niitsin nad külma rahuga maha, ise kirudes, et peab neid nii palju olema. Sel aastal on kõik teisiti, lauda taga heinamaal jätsin kõik puhmad kasvama, nikerdades vikatiga nende ümbert ringi. Ja kui neist puudu tuli, võtsin juba naabrimehe heinamaa ette :). Kõik sai alguse eelmisel sügisel, kui Heli võttis Tartusse lambalihaõpikööki tegema tulles kaasa mõned Hiiu Gourmet`siirupipudelid , sealhulgas rabarberi-angervaksa siirupit. Jesver, kui hea see oli!!! Tühja sellest liha marineerimisest :) Angervaks oma vanillise aroomiga, niisama limpsida, taevalik! Sildi peal oli kirjas, et aitab ka külmetuse vastu, testitud, toimis. Terve talve ja kevade käisin ringi üheainsa mõttega - see aasta saab angervaksa aastaks :D. Ja nii ongi. Juba on keedetud suurem laar rabarberiga siirupit, natuke väiksem sidruniga ning lähipäevil võtan ette punase sõstraga. Angervaks nõuab haput ja natuke värvigi ei tee paha. Huv...

Ideaalne jaanipäev, eksju! Juba üleeile, kui sai jaanitamisega alustatud, vaimustas meid kaunis õhtu, mis siis, et sääski oli lademes. See viimane polnud küll kõigi ühine probleem, vaid umbes poolte mure, aga sellegipoolest. Eile nägi aga päikest kuni pilvepiiri taha vajumiseni ja ei mingeid sääski. Tänane vaikne õrn vihmake on kohe kuidagi turgutav, lööb õhu värskeks ja klaariks ning annab võimaluse niisama logelemiseks. Avastasin mõned aastad tagasi enda jaoks naadiõied kui kõige kaunimad suvelilled. Astusime nimelt ühel kenal suvepäeval töiste mõtetega Suure-Jaani õigeusu kirikusse, et veenduda tornikella olemasolus ja vaadata üle kroonlühter. Kogudus ei tegutse seal enam ammu, kuid sel ajal olid veel võtmed kohapeal ja tühjast kirikust olid kohalikud inimesed teinud imekauni kontserdisaali. Pudiseva krohvi ja värviga kirikusaal oli kenasti puhtaks pühitud, sisse seatud pingiread ja valmistuti just õhtul toimuvaks kontserdiks. Mõttelise lava ees seisid aga imekaunid lill...

Minu sellekevadine lemmikmagustoit on hapukoorekreem. Lugu sai alguse eelmisel suvel lõunaosariikide toidublogarditega pealinna restoranituuril käies, kui Sfääris pakuti meile siidist ja õhulist hapukoore panna cottat. Loomulikult võlus see magustoit meid kõiki, proovisin mõni aeg hiljem ka kodus hapukoort mikseriga vahustada, aga loobusin oma paaril korral nii kümnekonna minuti pärast. Mõni aeg tagasi tuli sellest Jaanikaga uuesti juttu ja tema itsitas, et mitte nii vähe, vaid ikka oma kolmveerand tundi tuleb mikserit kulutada. Kolmveerand tundi, mõtelge!!! Tegin uuesti kodus järele ja jutt sulatõsi:). Hapukoor muutub vahustades algul veidi vedelamaks (see oli see minu murdumiskoht), kuid hakkab vaikselt uuesti paksenema ja mahuliseks muutuma. Kõik oleneb siin hapukoorest, mõnega on juba 20 minutiga rahu majas, kuid mõnda peab tõesti kuni kolmveerand tundi vahustama. Mäng on aga küünlaid väärt. Magusa kreemiga sobituvad igasugused marjad, pragusel rabarberihooajal näiteks veidik...

Kui soovite, siis ka rabarberi-frangipanekook. Alles see 1. mai oli, kui pistsin selle aasta esimesed rabarberivarred koogi sisse, nüüd on aga juba pehmelt öeldes uputus ja üha enam valdab mind tunne, et rababer on nagu seitsmepealine lohe - ühe pea raiud maha, aga mitu kasvab asemele. Rabarber ja mandel moodustavad imelise paari, selles ollakse juba ammuilma veendunud. Ega siis muidu ole rabarberi-martsipani duo löönud vahutavaid laineid koogimaailmas. Muide, alles mõni päev tagasi tegin enda jaoks rabava avastuse mandlite kohta, et nende ümber olevaid koori ei ole tuvastatud ei Tartu ega ka isegi Tallinna keskaegsest kultuurkihist (see hõlmab muidugi neid kohti, kust vastavaid proove on võetud). Ometi on Tallinnas keskajal mandlid kasutusel olnud, seda muidugi rikkama linaelanikekihi pidusöökidel. Kas nad toodi juba siis siia kohe kooritud kujul või on mingi muu kala sees, ei oska isegi targemad inimesed veel öelda. Igatahes intriig on õhus:). Rabarber ja mandlikreem ehk fra...

Selle peale küsis üks mu sõber, kuidas saab rabarber siidine olla, ta ju tulihapu! Aga vat seekord on, õrn ja paitab siidiselt maitsemeeli (see viimane on muidugi täielik klišee, aga ilus ikkagi:) ). Koor mahendab rabarberi haput maitset, vanill lisab veidi salapära. Praeguste üsna ebatavaliselt tuliste ilmadega mõnusalt jahutav magustoit. Enamvähem samasuguse segu võib vabalt panna ka jäätisemasinasse pöörlema, tulemus jääks kindlasti hästi õhuline ja kreemjas.  Vabandan juba ette, kui teen reklaami, aga on paar kasutuskohta, kus ei saa läbi ilma korraliku kooreta. Üks on seesama magustoit, mille õnnestumise tagab puhas vanakooli vahukoor, nagu seda toodab näiteks Nopri Talumeierei. Samamoodi on koorel ja koorel vahe, kui teha vahukooretorti. Mujal, kus kooremaitse seguneb muude tugevamate maitsetega või teda kuumutatakse, pole see nii oluline. Niisiis rabarberikreem, mis on seekord ristand possetist ja panna cottast. Seda seepärast, et esimest peaks tegema ilma želatiinita...

Samahästi võinuks pealkirjaks panna "ellujäämisvõitlus sääskedega". Sest seda need paar viimast päeva Värska kandis olid. Lisaks lugematule hulgale tigedatele sääskedele tegid kiiret eesliinitööd kihulased, nii et ei aidanud siin mingid tõrjeefekti lubavad odöörid. Vaid Ameerika kosmoseagentuur suutvat neid tõrjuda. Vastukaaluks sääskede põhjustatud füüsilistele kannatustele sain aga äraütlemata positiivse elamuse õdede Visselite kokakunstist. Ja mitte ainult mina, kiitvaid sõnu või lihtsalt rahulolevat mõminat väljendas kokku umbes kolm bussitäit inimesi. Nimelt olid kolm sõsarat sättinud Saatse Seto Muuseumi õuel korraldatud suuremat sorti pikniku jaoks üles lookas lauad, alustades leivast koos munavõi ja muu leivapealsega, edasi seenesalat, praetud kalad, erinevad lahtised pirukad, lõpuks pannkoogid erinevate moosidega ning suussulavad plaadikoogid. Kõike ei jõua siinkohal üleski lugeda. Pean tunnistama, et suurima elamuse pakkus mulle kodune seenesalat, milles seene...

Sidrunivõie kuulub mu talviste lemmikute hulka, peletab külmetust (ma ise vähemasti usun nii:) ) ja maitseb jumalikult. Sestap ei saanud ma eelmisel kevadel proovimata jätta sama asja, kuid rabarberi ja veidikese piparmündiga. Maitses samuti oivaliselt nagu minu tollases ettekujutuses üks rabarberivõie maitsema pidigi. Samas jäi nagu midagi hingele kriipima. Kui Elis tegi sel talvel "loomkatseid" tsitruseliste ja nüüd hiljuti rabarberiga , tuli see kripeldus taas meelde. Koondasin vahepeal selginenud mõtted ja siin see tulemus ongi - õrn ja siidine. Üksnes rabarberimahla kasutamine garanteeribki just selle pehme ning sametise maitse. Meliss annab hapule rabarberile nõksu värskust juurde, jäädes siiski parajalt aimatavaks. 3 muna 2 dl suhkrut 2 - 2,5 dl rabarberimahla paar vart sidrunmelissi 75 g võid Munad mikserdada koos suhkuga tihedaks vahuks. Lisada toores rabarberimahl, melissivarred ja või ning kuumutada madalal kuumusel pidevalt segades umbes 10 minuti...

Tuletades meelde meie au ja uhkust - kartulisalatit ning suvist veidi nostalgilist tomati-kurgisalatit, võib öelda, et eestlaste traditsioonis valmistatakse salateid tavaliselt pigem hapukoorekastmega ja pakutakse eelistatult külmal kujul. Naaberrahvastelt pärinevad toredad värvilised köögiviljavinegretid ja särtsakad lehtsalatilehtedega isutõstjad üritavad siiski pakkuda vaheldust ja mõnusaid maitsekombinatsioone, nii et salatisõbrad leiavad alati midagi uut ja põnevat.  Õli baasil kastmega annab meisterdada imepäraseid sooje salateid, mis eriti suvisel ajal sobivad suurepäraselt lõunapraadi asendama, aga passivad hästi ka tugevamaks kaaslaseks grilli kõrvale. Praegusel hooajal, kui värske spargel ja redised, lopsakas till ning murulauk on vabalt võtta, oleks patt jätta nad ühte salatisse kokku ladumata. Kui kastmesse panna sidrunimahla asemel hoopis törts rabarberimahla, oleme veelgi enam kohalikku vurfi andnud:). Kaste: 0,5 dl toorest ra...

  Seda küpsetist võib nimetada ka aastaaegade koogiks, sest kokku saavad talv, kevad, suvi ja sügis ehk siis alustades pealt: kohev valge besee, karamellise tooniga krapsakas rabarber, apelsinidest tulvil kollane toorjuustutäidis ning põhjaks pruunikas küpsisekiht. Mhm, vaadates retsepti, tulin nii keerulise mõttekonstruktsiooni peale alles täna:). Tegelikult on see mõnus ja kevadisest värskusest pakatav rabarberihooajale kohane kook, mida pakkusin ka laupäevases blogikohvikus . Viimasega kaasnes lõbus vahejuhtum, kus koogileti ääres küsis üks külastaja pikalt lauasilti uurides, et kus see rabarber seal koogis ikka on. Seletasin kõik kihid rõõmsalt ära, teiselpool letti seisja tegi ikka umbusklikke nägusid. Kodus vaatasin siis esimest korda kaasahaaratud silti (kohapeal oli ju muudki tegemist, kui enda lauasilti uurida:) ) ja sinna oli eksikombel jäänud algne trükiveakuradi poolt sassiaetud nimetus. Ehk siis seekord oli laual karamelline rabarberikook beseekattega, karamellin...

Rabarber ruulib! Alles ta nina välja pistis ja nüüd on oma kuu aega hooletu, kook see-ja-see, kook too-ja-too. Sekka mõni jäätis, lihamarinaad või miskit veel. Ideid leiab edasimõtlemiseks igalt poolt. Et rabarber ja ingver saavad hästi läbi, ei ole üldse üllatus. Kuidas saavad omavahel läbi rabarber ja kuivatatud ploomid. Mnjaa, see küsimus hakkas mind vaevama poes, kui ma ei leidnud kuivatatud suhkurdatud ingverit. Tuleb aga tunnistada, et suurepärane paar, miks ma küll varem polnud selle peale tulnud:). Et kolm on kohtuseadus, sokutasin sekka ikkagi ka ingverit, mis lisab rabarberi hapususele ja ploomide tummisusele veel parajat vürtsi, nii et igati harmooniline tulemus. Koos pehme põhja ja õhulise valge katusega osutus see täiesti sobivaks emadepäevakoogiks:). 100 g võid 0,5 dl suhkrut 2 munakollast 2 dl jahu 1 tl küpsetuspulbrit 0,5 dl hapukoort 300 g rabarberit jupike ingverit 100 g kuivatatud ploome 1 dl suhkrut (võib teha nii valge kui pruuni suhkruga) 0,5 ...

Pärast tänavutalvist lumeuputust ei julenud vist keegi loota, et lumi võiks enne jaanipäeva kadunud olla, mai algusest rääkimata. Aga vat loodus otsustas hoopis, et töö tuleb kiire ja korralik ning aia- ja põllukevad saab alata isegi varem. Isegi rabarberikooki sai paar päeva varem kui mullu! Ja rabarber oli juba päris rabarber, mitte rohumaitseline mõruhapu kraam. Aga et ühe tordi tegemisest jäi alles maasikamaitselist partsipani (sellist Taani martsipani müüakse poes, vähemasti Selverites), otsustasin alustada rabarberihooaega ühe rikkaliku ja lõhnava keeksiga. Maasikamartsipani asendab edukalt tavaline valge, aga et värvi oleks sutsu rohkem, võib tainasse tükeldada mõned punapõsksed ehtsad maasikad. 200 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 4 muna 0,5 tl kardemoni 4 dl jahu 1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 80 - 100 g maasikamaitselist martsipani või sama kogus tavalist martsipani + 3-4 maasikat 2 -3 keskmist rabarberivart Pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisa...

Rabarberikookidega tegin küll selleks hooajaks lõpu, kuid midagi pole ma iitsatanud muude rabarberiküpsetiste kohta;). Rabarberimuffinite kohta näiteks. Leidsin selle retsepti juba kevadel enne rabarberihooaega siit , kuid järeleproovimiseni jõudsin alles üldise rabarberivaimustuse lahtumise ajal. Kui suvel tahaks kooki juba muude marjade-puuviljadega, siis neid muffineid võiks nahistada kasvõi aastaringselt, nii mõnusad ja mahlased. Ja mis kõige vahvam, muffinitele ebatüüpiliselt seisavad mitu päeva värsked ja pehmed. Nii et hea piknikule või väljasõidule kaasa võtta, võib eelmisel päeval valmis teha ja ei pea enne kukke ja koitu küpsetama asuma. Loomulikult võib neid teha ka muude maitsetega, arvan, et mustikate tulles asendan rabarberi just nende marjadega. Aga võib proovida ka vaarikate ja õuntega. Muuseas, algses retseptis on kogused antud tassides ( cup ) ja ma teadsin kogu aeg, et 1 cup võrdub ligi 240 ml.  Alles hiljuti sain aga "valgustatud", et pole see Põhja...

Deklareerisin eilsel aiapeol (vihma tõttu kvalifitseerus see küll aiamajapeoks:) ), et mulle aitab, nüüd on sellekevadiste rabarberikookidega lõpp! On ka aeg, Tartu turul oli laupäeva hommikul punapõskseid Lõuna-Eesti maasikaid juba päris palju näha, ka enda aia maasikapeenras oli täna 4-5 marja poolenisti värvi vahetanud. Ma ei tea, kas rabarberjumal solvus minu peale või mis (tahtis ilmselt, et ma jätkaks tema haldusalas:) ), igatahes nägi päevane koogiküpsetamine välja päris koomiline - läks vaja nii pliiti kui sügavkülmikut:). Panin algul külmkapist võetud või pliidinurgale pehmenema, unustasin ta aga hetkeks sinna ning järgmiseks nägin kausi põhjas peaaegu ülessulanud võid. Pole hullu, ennegi juhtunud, kauss kohe sügavkülma. No aga ka sinna jäi ta pisut kauemaks kui pidanuks:(. Kauss taas pliidiservale!!! Nüüd ei lasknud ma enam võid silmist ja kook sai lõpuks valmis. Pildid pärinevad maikuust, selle hooaja esimesest pehme beseega koogist. Ega muud vahet eilsega olnud, kui et ...

  Beseekook kuulub kindlasti minu suurte lemmikute hulka. Juba eelnevalt sai siin pikalt pirni-beseekoogist jahvatatud, värskete kodumaiste maasikate-vaarikate ajal tuleb  kindlasti mõni pavlova ja britagi ette võtta. Enne suurt suve (võeh, terve eilse õhtu kallas vihma nagu oavarrest) võib beseele seltsiks aga muidugi rabarberit kasutada. Kui mõne teistsuguse taina juures tuleb kogu aeg jälgida, et midagi kõrbema ei läheks, siis besee puhul võib plaadi südamerahuga veidi kauemaks ahju unustada. Muidugi mitte igaveseks:). besee jaoks nagu ikka 1 munavalge kohta 0,6 dl suhkrut (4 munavalge kohta siis ligi 2,5 dl suhkrut) 2 dl vahukoort 0,5 dl suhkrut 1 tops mascarponet (250 g) umbes 500 g rabarberit suhkrut Beseetainas küpsetada 100 kraadi juures, kuni on seest läbi kuivanud. Moosi jaoks keeta tükeldatud rabarber koos enda maitsemeelele sobiva suhkrukogusega ühtlaseks massiks ning jahutada maha. Koor vahustada suhkruga, lisada toorjuust ja osa rabarberimoosist ...

Esmaspäevast saati on mul kodus uus elektrit võttev koduloom - jäätisemasin. Mitu aastat sai kibeletud selle järgi, nüüd alistusin viimaks iseenese peas toimuvale siseterrorile. Ma olen kuulnud, et mõned armastavad vaadata töötavat pesumasinat, kuidas läbi klaasukse on näha pesu pöörlemist. Samasuguse heldimusega vaatasin läbi jäätisemasina läbipaistva kaane, kuidas segaja üha paksenevat massi läbi keerutas. OK, uued asjad on ikka toredad, esimest korda võib ju endale sedasorti kiiksu lubada:). Esimeseks katsetuseks sai valitud rabarberijäätis, küll mõnevõrra teistsuguses võtmes kui varasem lihtsalt külmutatav maius. Rabarber, vanill ja piparmünt on minu arvates üks äraütlemata suurepärane kooslus, siidine ja värske. 4 munakollast 1 dl suhkrut 2 dl vahukoort 2,5 dl piima 400 g tükeldatud rabarberit 1 dl moosisuhkrut vanillsuhkrut paar oksa pipamünti Rabarber panna tilga veega potti ja keeta pehmeks, lisada suhkur (võib vabalt olla ka tavaline suhkur) ning keeta moosiks...

Vahepeal sai juba villand neist pruuni suhkruga karamellise maitsega rabarberikookidest. Hing ihkas vana head puhast haput rabarberimaitset. Ma arvan, et mu esimene iseseisvalt tehtud rabarberikook oligi enam-vähem seesama, millest nüüd juttu tuleb. Toorjuustu ja hapukoore asemel oli ainult hapukoor. Oleks teinud nüüdki nii, kuid avatud toorjuustukarp vajas ärakonsumeerimist. Igihaljas harmooniline kook justnagu ka eile Narva linnuses kokku saanud 1990.aastal Tartus ajalootudeerimist alustanud kursus (kui tavaliselt loetakse aastakäike ikka lõpetamise järgi, siis et meie aastakäik sattus esimeste uuenduste tõmbetuulde, "arvestame" ennast hoopis sisseastumise järgi:) ). Jutustamisele ja jällenägemisrõõmule pakkus lisa Põhjaõues peetud mitme riigi seppade festival. Minge kõik suvel Narva linnusesse , huvitavaid üritusi toimub augusti lõpuni. Aitäh Andresele! Tainas: 100 g võid 0,75 dl suhkrut 1 muna 2 sl hapukoort umbes 2,5 dl jahu 0,5 tl küpsetuspulbrit Täi...

Väljas on suvi! Lõuna paiku ei ole võimalikki enam päikese käes olla, tänane 27 kraadi vilus on juba nagu juulikuus. Loodetavasti ei tähenda see, et juulis enam selliseid päevi ei tule. Eile õhtul käisin luuramas, kas toomingad hakkavad juba lahti minema, õige väheke oli veel puudu. Täna hommikul see-eest oli metsaserval juba näha õide puhkenud õiekobaraid. Vanarahvas ütleb, et kui toomingad õitsevad, on paras aeg kartulid maha panna. No pole vast suur kuritegu, kui tegime seda eile. Emal on lisaks tavalistele peenardele veel eriti eksperimentaalne aed, katteloori all on esimesi kartulivõsusid juba näha (maha pandud 28.aprillil). Palavaga ei saa kohe ilma jäätiseta. Maikuu Kodu & Aias oli ilma jäätisemasinata valmistatav väga lihtsa jäätise retsept, mis kohe kutsus katsetama. Muutsin retseptis toodud munade ja koore vahekorda, muidu tuleks maius liiga vänge. Ja rabarber läks ka ikka seltsiks. 5 munakollast 1,5 dl suhkrut 350 ml vahukoort Rabarberimoosiks: 200 g rabarbe...

Põllumajanduslik puhkus maikuus on imemõnus, hommikul õue minnes laksutavad ööbikud, kostab käo kukkumist, lõokestest ja rästastest ei hakka üldse rääkimagi. No vahel sekka raudteejaama poolt kostuvaid kaubavagunite kolksatusi ka, aga need on out of context . Põllumajanduslikuks nimetan maikuist nädalat või kaht puhkust seepärast, et siis on looduses kõige ilusam aeg ning lisaks saab teha aias ära suure hulga mullaseid töid, milleks muidu nädalavahetuseti aega kipub nappima. Tänasel soojal ja tuulevaiksel õhtul oli põhjust päikeseloojangut vaadates oleskleda grillil küpsenud vorstikeste ja klaasikese kihiseva Lambruscoga, kuna kevade kõige kahtlasem töö sai tehtud ilma suuremate jamadeta. Jutt käib selle osa aiamaa harimisest, kuhu tuleb enda tarbeks kõikvõimalik aedvili ning kartul. Õigemini käib jutt vagude sisseajamisest. Tegelikult käib jutt sellest, kuidas traktorit käivitada (traktor seisab talvel, sestap on tegu tema kevadel käima saamisega:) ). Selguse mõttes olgu öeldud, et ...

  Mida tähendab täiuslik? Eesti keele seletav sõnaraamat annab järgmised vasted: omadustelt ülim, parimas kooskõlas, nõudmistele kõigekülgselt vastav, veatu, ebakõlata. Täiusliku toidu juures on oluline maitse ja tema väljanägemise kooskõla ehk see ongi parim kooskõla. Head magustoitu või kooki ei pea olema suur taldrikutäis, vahel on väike amps märksa meeldejäävam. Vahel võib ka mõni nüanss silma järgi tundunud täiuse purustada. Ühel päeval Eduard Vilde lokaalis söödud õrna klaasja suhkrukaramellkihiga crème brûlée tundus nii hea ja täiuslikuna just täpselt selle momendini, kui olin suhu pannud lusikatäie kõrvale serveeritud vahukoort. No miks oli see küll vurtsuvahukoor või tugevdatud vahukreem! Ma olen enda tehtud toitude suhtes kaunis kriitiline. Kuigi sööjad on enamasti tulemusega rahul, olen ise tõeliselt rahul vaid osadega neist (enamasti on need sellised, mis on ka siia blogisse jõudnud positiivse alatooniga tekstiga:) ). Beseerull on mul tükk aega meeles mõlkunud, ...