Toit on (aja)lugu

Suvi on lõpuks ametlikult alanud! Ilmateade peab paika, vahelduv pilvisus ja hoovihmad käivad pea et kellaajalise täpsusega. Kas taas üks kummikute ja paksu jopega jaanipäev on tulemas, võiks küsida pessimist. Optimist loodab, et kui ei saa õues jaanipidu pidada, küllap leiab mingi katusealuse ikka ja eks tuligi annab omajagu soojust juurde:). Ilu on  ju mäletatavasti vaataja silmades:). Tegelikult on aasta ilusaim ja lopsakaim aeg. Varast kartulit tuleb veel turult noolida, enda aiamaal küll juba 22.aprillil mulda pistetud mugulad ei taha kuidagi uut saaki anda. Üsna kribalad teised alles. Aga küllap varsti saab, ei ole hullu. See-eest on laual ahjus küpsetatud piim. Ma ei oska sellele mingit teist nime andagi, alati on meil seda just niimoodi kutsutud. Minu lemmik! Kui kodutehtud verikäkkide eest võiksin loovutada pool kuningriiki, siis teise poole annaksin kõhklemata purgitäie ternespiima eest. Varem, kui lehmakasvatajaid oli ümbruses rohkem, saime ikka päris mitu kord...

Kui ma mõned aastad tagasi ostsin jäätisemasina, olin terve hooaja ja isegi tsipa rohkem tema truu hooldaja. Justnagu üks koduloom oli majas juures:). Muudkui külmutasin seda kesta ja suskasin jälle pistiku seina, muudkui seda ja teist. Talv pole aga eriline jäätisehooaeg ja järgmisel kevadel ei leidnud ma sellele koduloomale enam sügavkülmikus kohta. Kolis teine sahvrisse riiuli otsa ja seal ... tema nüüd seisab. Ka sel suvel ... Südametu, võiks nüüd sisiseda. Minu kohta :) Kõige hullem on see, et süümepiinu polegi. Punasesõstrasorbetti lähevad punased sõstrad, suhkur, munavalged ja törts viina. Seekord ka ilma jäätisemasinata. Tegin jaanipäeva paiku Tiiu augustinumbri jaoks munavalgetega punasesõstrajäätist. Korraks tekkis mõte, aga ... sinnapaika see jäigi. Kuni saabus aeg ajakirja septembrinumbrit koostama hakata. Praegu kõike ära ei räägi, kuid juttu tuleb üsna väheekspluateeritud marjadest. Ja jälle üks jäätis, seekord sorbeti asemel parfee. Väheke nikerdamist nii ajas ...

Eestimaa suvi on ilus. Mõtlen siin ikka ilusaid parajalt sooje ja päikeselisi päevi, mitte sellist aega, kus vihma ladistab pidevalt oavarrest ja päikest näeb telekastki tihedamini. Vihma on muidugi tarvis, ei saa salata, kuid kõiges peab valitsema tasakaal. Õhtune päikeseloojanguaeg eelnenud vihmahooga on kõige muljetavaldavam. Vihm lööb õhu klaariks, värvid on erksad, vastu loojuvat päikest on näha nii palju detaile, mida keskpäevases päikeselõõsas ei pane lihtsalt tähele. On need siis kerge tuulehoo käes õrnalt heljuvad odrapõllud, prisked äsja pead loonud ja vihmaveest pärlitega kaunistatud kaerasiilud, silmipimestavalt kollane rapsiväli või enne vihma keerutatud heinapallid. Auto lahtisest aknast paiskub sisse segu heinalõhnast, kellegi küdevast saunast ja vihmajärgsest kargusest. Ei lähe palju mööda, kui küngaste vahelt ja metsaservadest tõuseb valge loorina üles udu. Järjekordset kurvi võttes ilmuvad kui kummitused sellest valgest vatist välja konni jahtivad kured. Taa...

Ütlen ausalt, punaste sõstarde peale ei ole ma kunagi tormi jooksnud. Pigem kirunud nende korjamist, kuna see on mari, mida ämbrisse noppides ei teki mingit kiusatust igast pihutäiest osa põske pista. Algul saab paar marja suhu pistetud ja sellest piisab. Võrreldes maasikate-vaarikate korjamisega märksa kasumlikum äri (nende puhul läheb liiga suur protsent kuludesse:) ). Punastest sõstardest saab mahla ja veelkord mahla. Aga nüüd või ja munadega punasesõstravõiet ka. Kui Marju ja Eva oma katsetega välja tulid, siis ei jätnud see mind mitte külmaks. Rabarberivõidega käe valgeks saanuna leidsin, et lemon curd `i tüüpi võide jaoks võib kasutada mistahes hapukamat mahla või marjapüreed, uued põnevad ja samas suussulavad maitsed on kindlustatud. Niisiis punasesõstravõie. Pean tunnistama, et kaunist roosast värvist on minu versioon kaugel, pigem on tegemist oranži, parimal juhul lõheroosa kraamiga. Üksainus kord, kui õrn roosa tundus nii ahvatleva värvina ja ei miskit. Põhjus on teada...

Sel suvel on jäätisetegemine täiesti andestamatult tahaplaanile jäänud. Maasikatega sai paari varianti proovitud, üks pistaatsiapähklitega katse samuti. Siis aga avastasin, et mustikatega pole ma ju teinudki. Kuidas küll nii, võiks endalt küsida. Viga sai kiiresti parandatud ja mõnus mustika- ning vanillimaitseline maius valmis keerutatud. Seekordses variandis ei ole muna, kõik baseerub mustikate ja paksu jogurti koostööl. 5 dl mustikaid 1,5 dl suhkrut 2 dl vahukoort 1 vanillikaun 400 g paksu rasvasemat jogurtit (Türgi, Kreeka, kõlbab ka tavaline paksemaks nõrutatud suurema rasvaprotsendiga maitsestamata jogurt) 1 sl kanget alkoholi, nt Cointreau`d Vahukoor lasta suhkru ja vanillikaunaga keema, eemaldada kaun ja kaapida seemned keeduse hulka. Tõsta jahtuma. Mustikad purustada kannmikseris hästi peeneks massiks, lisada jahtunud koor, külmkapikülm jogurt ja alkohol ning vahustada veel mõned törtsud. Kui kasutada külmutatud marju, võib marjad ja veel sooja kooresegu koos ära p...

... on väikese inimese töö, väga-väga tõsine töö ... Eks siin ilmas kõik ole mäng, või vähemasti peaaegu. Me mängime ühte või teist situatsiooni, vahel teadlikult, vahelt spontaanselt. Vahel õpime selle enne ära kusagil suhtlemiskoolitusel, et vajalikul hetkel gaas täiega põhja vajutada. Väike inimene mõjub siin pigem kujundina kui vanuselt väikese inimesena. Vahel kukub aga kõik välja nagu päris ja see ei ole enam mäng. Aga mõnikord läheb mäng untsu, keegi ei tea, miks. Inimene on ju meid ümbritsevas maailmas nii pisike, et selles kontekstis ongi mäng väga tõsine töö. Selgel augustiööl, kael kange taevasse vaatamisest, hakkab pimedas hirm, kui lähedal tunduvad tähed olevat. Tegelikult ei ole! Milleks nii keeruliselt. Tuli selline tuju - mäng ju!. "Enter"-nupp ei tähenda muud kui mängu, puhtal kujul. See, mis tekst ja mis pildid sinna juurde kleebitakse, võib mõned inimesed veel mängu kaasa tõmmata või vastupidi, ära ehmatada. Mäng või manipuleerimine, kes seda piiri nii t...

Uhh, väljas on külm, hommikul oli 9 kraadi. Ühel päeval tundsin kurgus suisa sellist olemist, mida nimetatakse kurguvaluks ja mis tavaliselt eelneb nohule. Veidi tohterdamist ja tundmuseks see õnneks jäigi. Vot mida teevad ootamatud tsüklonid ... See aga ei tähenda, et jäätisest tuleks täielikult loobuda. Üks sorbetitegu siiski veel, õunaajal mõistagi õuntest, kaneeline soojenduspadi kaasas:). Kommentaariks, et minu lemmiksort õunamoosi ja -kookide tegemiseks on "Valge klaar", kuna ta on suurepärase maitsega ning laguneb kergesti. Õunatükid, mis jäävad nagu puutükid, on koogi sees ju päris ebameeldivad. "Antonovkad" ja osad sibulõunad on samuti head, kuid "Valge klaar" on super. 600 g kooritud ja tükeldatud õunu 2 dl suhkrut kaneeli 2 tl vahtrasiirupit 4 munavalget Tükeldatud õunad (minul siis "Valge klaar") panna tilga veega keema ja hautada tasasel tulel pehmeks, vajadusel aidata pärast sauseguriga kaasa. Lisada suhkur ja keeta veel ...

No ei saa ikka ilma jäätiseta, kohe kuidagi ei saa. Hoiatan, et ega see va pistaatsiapähkilitega hurmur viimaseks jää, paar päris head varianti on sel hooajal veel oma järge ootamas. Kõik algas sellest, et mu sõbranna käis Marks and Spenceri toidupoodi puistamas ja avastas sealt soolata pistaatsiapähklid. Pole vaja kolm korda mõistatada, mis idee nendega seoses tal esimesena pähe tuli:). Nii me siis proovisime täpselt näpuga järge ajada Tessa Kirose raamatust "Murakarabadest oliivisaludeni", täpsemalt siis lk.140. Kui üks asi ikka hea on, siis ta lihtsalt on seda, ei ole midagi öelda. Isegi mu lugupeetud mamma, kes on saanud nii mõndagi muud katsetust nüüd suvel proovida, piiksatas lõpuks, et see on senistest jäätistest kõige parem. Ma ütleks siiski, et maasikasorbett istub samal redelipulgal, käed ülbelt puusas. Aga see on puhtalt mu oma eelistus. Niisiis, pistaatsiajäätis. Ütlen ette, et originaalretseptis olnud 18%-lise koore asendasime muidugi 35%-lisega. Elementaarn...

Terve eilse päeva ja pool ööd takkapihta "sõitsid" üle meie paari-kolmetunnise intervalliga äikesepilved. Mõni lähemalt, mõni kaugemalt. Õnneks mitte midagi nii hullu, kui laupäeval. Ilmateade ei valeta, nüüd käib taevalaotuses Taaveti ja Koljati võitlus ning karta on, et võidab härra Külm ehk siis tavaline Eestimaa suvi. No ja kui ikka on väljas vaid 18 kraadi, siis jäätist enam niiväga ei tahaks, brrrrr..... Sestap tuleb kõik jäätisevarud veel sooja ilmaga nahka pista. No nii igaks juhuks:). Niisiis - jäätis meloniga. Melon on tore aiavili, mõni kasvatab seda ka Eestis kaunis edukalt, kuid minu korduvad katsed selles vallas on paraku lõppenud mitte eriti edukalt. Eelmisel aastal õnnestus saada siiski mõned viljad, pisikesed küll, aga nagu päris:). Sel aastal loobusin arbuusi ja meloniga mängimisest ja võtsin ette hoopiski uued asjad. Küll aga kutsus melonit kasvatama (vot nii!!!) ajakiri Taluperenaine oma 1938.a. juulinumbris: Meie iseseisvuse kestel on melonite kasva...

Praeguste troopiliste ilmadega ei saa ilma jäätiseta, olgu ta siis koorene jäätis või mahlane sorbett. Tänapäeval on lihtne, jooksed lähimasse toidupoodi ja ostad meelepärase jäätise, kas vahvlis või ilma, kas väikese või suure. Mõned eriti suured maiasmokad valmistavad seda ka ise, kas siis niisama karbiga sügavkülma pannes või mõne juhtmega seina torgatava masina abil. Saab veel parem ja mis peamine, täpselt selline, nagu hing parasjagu ihaldab ning ei pea põdema ümbrispaberil kribukirjas oleva koostise pärast. Ei tea, kas minu maitsemeel on nüüd kodutehtud jäätistega lootusetult ära rikutud, aga täna Rimist ostetud poeketi enda liitriste jäätiste hulgast valitud Panna Cotta oli ikka jube läila (samas minu vana lemmik valge Vanilla Ninja Balbiinolt ja uus Premia suur koorejäätis vahvlikoonuses on jätkuvalt head:) ). Võib-olla maitse asi või tootja vahe. Olin lugenud kusagilt koorejäätisest, mida vääristatud siidriga. Tundus põnev! Siinkohal tasub meelde tuletada kõnekäändu, et ta...

No nii, tahtsin siis kondenspiimaga jäätise ka ära proovida. Kui see on ikka klassikaks kujunenud, tuleb austada, nagu öeldakse:). Aeda raamatust "Maitseelamused tervise heaks" jäi silma vaarikajäätise retsept, pealegi olid meil sel aastal ilusad vaarikad, miks siis mitte teemat edasi arendada. Tulemus? Kondenspiimaga jäätis sai liiga magus, kuigi nagu selgus, oli see ainult minu probleem. Teised leidsid, et jäätis peabki magus olema. Muidugi, kui kasutada proportsiooni 1 purk kondenspiima : 6 dl koort, jääb kindlasti parajam, aga 1:4 oli liig. Ja koor tuleb kindlasti vahustada, vähemasti osa koorest, vedela kooreseguga ei tekkinud mul jäätisele loomupärast õhulisust. Kuna ma olen suur tumeda šokolaadi sõber, läks jäätisesse mõistagi see. 1 purk suhkruga kondenspiima 2 dl vahukoort 2 dl piima 2 dl seemneteta vaarikapüreed 2 sl sidrunimahla 50 g hakitud tumedat šokolaadi Kondenspiim kuumutada, lisada koor ja piim (seekord oma küla ainsalt lehmalt:) ) ning kuumutada ...

Kama on suvisel ajal, kui väljas ei ole mitte enam 30, vaid 34 kraadi sooja ja ükski tuuleõhk ei liigu, asendamatu toit. Kellele maitseb piima ja tiba soolaga (tõesti-tõesti!), kellele keefiri ja suhkruga. Kuna mina olen korralik maiasmokk ja lurri ei kannata, lisan sinna juurde veel törtsu hapukoort kah. Pärast hakkab kohe parem. Kui kama on hea, siis peaks ta ka külmutatud kujul kõlbama. Jahutab veelgi enam:). Ega siis muud kui kama külma! 200 ml vahukoort 0,75 dl suhkrut 250 g hapukoort 2 dl keefiri vanillsuhkrut 3-4 sl kama Koor vahustada suhkruga pehmeks vahuks, lisada teised ained. Kamajahu panna juurde maitse järgi, kui saab liiga palju, muutub jäätis kuidagi kuivaks ja pole enam kreemine. Valmis segu on tegelikult supermõnus, kui lisada veidi želatiini, saab laheda tarretatud koogikreemi. Koogist võib ju unistada, mina panin kamasegu igatahes jäätisemasinasse. Pärast paariks tunniks veel sügavkülma ja oligi söömiskõlbulik. Veidi vaarikaid või kirsimoosi ka peale j...

Ühel päeval mõtlesin, et teen taas maasikasorbetti. Välja tuli hoopis apelsini-vaarikasorbett. Ei, tegemist ei ole silmamoondamisega, ikka ahnitsemine, ikka ahnitsemine on selle taga. Asja seletab ehk see, et ma olen roti aastal sündinud, pealegi suvel. See on aeg, kus rott valmistub talveks ja kogub varusid. Ja ega mina targemgi ole, mul on kalduvus varusid soetada, neid kümne küünega ärakonsumeerimise eest hoida ning lõpuks kogu moon pidulikult kanadele või prügikasti saata. Mõnikord õnnestub muidugi mõnel julgel midagi päästa ka:). Seekord kalkuleerides, kas maasikad või apelsin, jäi peale apelsin. Muuseas, kodus mitu päeva seisnud apelsinid olid muutunud hästi magusaks, meenus kunagine apelsinikasvanduses käimine Floridas, mahla maitse oli peaaegu et sama. Teine lugu oli vaarikatega. Avastasin suure häbitundega, et sügavkülma nurgas oli veel karp eelmise aasta marjadega. No oleks võinud sorbetti teha ka värskete marjadega, aga tegin südame kõvaks ja viskasin hoopis külmunud vaari...

Räägitakse, et turul saavad maasikad juba otsa, koduaias algas hooaeg tükk maad hiljem ja kestab veel. Tundub, et kõige hilisemaks jääb sel aastal sort "Sonata", selle marjad alles koguvad ennast. Ja millal siis veel maasikasorbetti teha kui mitte praegu. Muidu olen teinud sorbette ilma munavalgeteta, kuid eile proovisin ka niimoodi. Ma ütleks, et see oli täielik vau-elamus, sorbett ei jäänud oma vahususelt grammigi alla koorejäätisele ja mis kõige tähtsam - praegusel rannahooajal vähem kaloreid (mitte et ma mingi kaloritelugeja oleks:) ). 500 g maasikaid 1-1,5 dl suhkrut 0,5 dl vahtrasiirupit 2 munavalget Marjad purustada blenderis või sauseguriga koos suhkru ja vahtrasiirupiga ühtlaseks massiks. Munavalged vahustada tugevaks vahuks, segada maasikatega. Valmistada jäätisemasinaga sorbett, lasta sügavkülmas veel tund-paar kõveneda. Muide, minu senistest jäätisekatsetustest kõige väiksema ajakuluga valmistatav maius:). Ehh ...

  Tegelikult on see halenaljakas lugu sellest, kuidas väikesed vajadused inimest mõjutavad. Asi sai alguse sellest, kuidas ma kavatsesin puhkuse ajal Jõgeval teha külalistele aiapeo jaoks apesinisorbetti. Mõtlesin eelmisel nädalal Tartu kodus, et ei hakka Cointreau pudelit Jõgevale vedama, küll ma sealt uue ostan. Aga vat ei olnud osta kusagilt! Kõik suuremad kaubandusketid on siin küll esindatud, kuid apelsinilikööri ei üheski. Meie pool vabatahtlikus pagenduses viibinud ema õde oli pehmelt öeldes ehmunud, kui ma turtsusin ja plärtsusin pärast igast poest välja astumist. Suures kassiahastuses ostsin lõpuks pudeli Vana Tallinnat, kodus järele mõeldes leidsin, et seda apelsinide ja piparmündiga kokku panna pole ikka kõige parem mõte. Nii sündis hoopiski arbuusisorbett. Sellest moraal - kui kuidagi ei saa, saab hoopis paremini:). 1 dl vett 1,5 dl suhkrut arbuusi viljaliha ja maasikaid meelepärases vahekorras purustatuna kokku 0,75 l 3 oksa värsket tüümiani 0,5 dl Vana Ta...

No nii, jäätis nagu poe oma:). Niimoodi mõmisesid päris mitu inimest, kes selle jäätisega maiustasid. Poe omaga samastamine tähendas, et jäätis oli sama kohev ja siidine nagu karbiga kojutoodav harjumuspärane šokolaadijäätis. Ja kirsimoosi triibud, sekka mõni terve kirss ka, ainult kasvatasid magustoidule plusspunkte. Tegelikult oli selles kõiges "süüdi" asjaolu, et suurema osa vahukoorest lisasin muna-piimamassile kergelt vahustatud kujul. Tuleb ikka uskuda, mida teised on läbi teinud! Üks mu sõber tavatseb öelda, et ma muidu ei uskuvat, kui seda telekas üle ei ole kinnitatud. Nüüd olid teleka asemel teised toidublogid:). Ja muidugi on süüdi ka kirsimoos, millest ma varasema kirsikoogi juures juba piisavalt õhkasin. 4 munakollast 4 sl suhkrut 3 dl piima 4 dl vahukoort 100 g tumedat šokolaadi kirsimoosi Munakollane mikserdada suhkruga tihedaks heledaks vahuks. Piim koos 1 dl koorega kuumutada peaaegu keemiseni, segada pidevalt vispeldades munavahu hulka ning kuumuta...

Oleks ma varem teadnud, kui hea asi on apelsinisorbett!!! Ja mitte niisama lihtsalt apelsinimahlast valmistatud, vaid koos piparmündiga. Miks küll eesti keeles tulevad mingit head asja kiites keelele ikka vänged sõnad nagu "pagana" hea, "jube" maitsev, jne.:). Selle kevade parim leid igatahes ja sõnad on siin üldiselt liigsed, muidu võib kiskuda suisa ropendamiseks ... Retsepti algidee pärineb Angeelika Kangi "Jäistest ahvatlustest". 3 apelsini mahl (vähemalt 4 dl) 2 dl vett 2 dl suhkrut 8 lehte piparmünti 2 sl Cointreau likööri Vesi ja suhkur keeta siirupiks (umbes 5 minutit mulinal keemist), piparmündilehed hakkida peeneks, apelsinidest pressida mahl. Täiesti külmaks jahutatud siirup segada teiste ainetega (mahl peab samuti külm olema), tegelikult ei tee paha lisada ka lusikatäis laimimahla. Valmistada jäätisemasinaga sorbett. Tuleb märkida, et üksnes mahlast tehtud sorbetisegu ei lähe masinas niimoodi vahtu ega suurene mahult nagu koorejääti...