Toit on (aja)lugu

Just täpselt seda viimast. Paar nädalat tagasi langesin nende lõksu, alates soojast vinegrettkastmega köögiviljasalatist kuni kotletisaiadeni välja. Vahele mahtus veel salveiga möllamine, mida sai laupäeval pakutud ka Sadama turu blogikohvikus . Lühidalt öedes olen ma söönud nii umbes poole aasta normi keedumune ära mõne nädala jooksul. Õnneks väidavad viimased toitumisnõuanded, et muna ei olegi enam selline tabu nagu vahepeal arvati. Ainuke lohutus ja kergendus ning põhjus järgmine muna põske pista:D. Olen püüdnud kooreta keedetud muna teha ka varem, kuid ilma suurema eufooriata. Muna nagu muna ikka, igavene rist ja viletsus on teda vormi saada ja üldse. Märksa lihtsam on tegeleda klassikalise keedumuna või  omletiga, vähemalt närvid jäävad alles ja taldriku esteetika samuti.. Aga nagu ma alustasin, iga asja jaoks on oma aeg. Põhjuse andis viimases Good Foodi numbris nähtud reklaam, millest sain teada, et brittidel on olemas teepakikest meenutavast materjalist abivahendid, muu...

Ah kui head on ikka otse kasvuhoonest võetud tomatid või mahlased kohalikud sibulad. Olen kõigest sellest juba varem mitu korda heietanud, ei hakka ennast kordama. Keskendun pigem tüümianile, mida läheb selle piruka sisse päris tublisti. Kes tüümiani ei armasta, jätku järgmised kaks lõiku vahele:). Tüümian on mõnus, talvel ahju pistetud köögiviljade peale riputatult saavad porgandid-kartulid suisa pidulikud. Ja aroom! Värsket tüümiani saab ka talvel, Luunja kasvuhooned kumavad Tartu taevas kui jalgpalliväljaku prožektorid. See pole aga nagu päris, talvine taim on ikka nirum kui suvine ja pealegi kunsttoidul kasvatatud. Ja lõhna pole muide ka, täiesti kummaline. Igatahes kasvab ta soojal ajal meil peenral, eneselegi ootamatult suisa nelja sorti. Väike kahtlus küll on, et äkki on neid ikka kolm, sest kaks on kole sarnased. Aga samas ei ole nad ka nii sarnased, väike lehtede kuju erinevus ikka on. Tegelikult jagunevad liivateed aed- ja nõmmliivateedeks ja jällegi on seal eri sortide...

Sikspäkk on hirmus tore, kuus pesa ja ja igaühes erinevad lõhnad ning värvid. Hee, polegi õlu, on hoopis maitsetaimede komplekt:). Puistasin üle-eelmisel pühapäeval Juhani Puukooli Tartu istikuäri, parem ei hakka siinkohal üles lugema, mis kõik autosse rändas. Süümepiinad tekivad. Aga teisiti ei saanud ka, kõik taimed olid kohe niiiiiiväga vajalikud. Põhjus selles, et hakkasin eelmisel aastal suvelillepeenraid vaikselt püsilillepeenardeks ümber kujundama. Öeldakse, et algul on kõik vaimustunud suvisest virr-varrist, aegamisi saavat selgeks, et püsikute kõrval on see üks kohutav valu ja vaev. Seda nimetatavat ka täiskasvanuks saamiseks. Iga ka juba selline! Kes teab, see teab, kuidas see kild tekkis:). Nojah, selle püsikutejandiga kaasnes ka ürdinurga kujundamine. Varasemast ajast on seal pune, meliss ja murulauk olemas, piparmünt ning iisop teises aia servas. Eelmisel aastal lisandus veel estragon, rosmariin ja tüümian, talvel läks viimase kahega aga kehvasti. Roheline ja punane basi...