Toit on (aja)lugu

Jõgeva 3, tagaplaanil on näha ka Peipsiäärse lillakaid mugulaid. September 2013 Nahkro talus. Et kevadine aialugu jäi seekord olemata, siis hüppan kohe sügisesse sibulate manu. Jah, ma armastan Eesti sibulat, jah, ma olen selle patrioot. Aga ma ei saa enam aru. Võib-olla ma eksin, tegelikult ma lausa soovin, et eksin. Järgnev õitsva sibula seeria on sellest, kuidas näeb välja sibula säilitusaretus Eesti Taimekasvatuse Instituudis juulis 2013 Kui ma eelmisel sügisel kilkasin soovist panna võrdluseks maha erinevatest Peipsiääre küladest pärit sibulaid, siis päriselt see nii ei teostunud. Mõneti õnneks, kuid sellegipoolest tahaks erinevaid proovida. Seda siis edaspidi. Lisaks tahtsime katsetada, kas ja kuidas Peipsi äärest toodud sibulatest ise kasvatatud seemnesibulatest kogutud mustadest terakestest saadud tippsibulad söögisibulateks sirguvad. Ja nüüd veel see toidukvaliteedikava kah. Kevadel oli meil kahte jagu tippsibulat: isekasvatatud "Jõgeva 3"...

Oudova ilusaim maja ... sind vaid loon, sind vaid loon, jne. Nii kõlavad Ott Arderi sõnad vanas heas Tõnu Aare laululoos. Enne Pihkvamaale sõitu oli neid illusioone ikka terve trobikond. No kõik polnud ka päris illusioonid, osad olid kahtlused, kõhklused ja muidu arvamised. See on, kui pole kaua käinud ja ei oska ette kujutadagi, kuidas asjalood tegelikult on. Kümnekonna aasta tagusest kevadel bussiga Moskvas käigust on näiteks meeles hetk kusagil poolel teel Pihkvast Moskvasse, kus põldude ja metsade vahel polnud ainsatki pulka mobiililevi, pimedas tungis läbi õhufiltri bussi salongi kulupõlengute suitsust kirbe lõhn ja akna tagant paistis läbipaistmatu toss. Siis tuli küll hirm peale. Ja kui veel miilits suvalises kohas reisibussi peatas ja sama suvaliselt reisidokumente kontrollis, siis pigem kummastav tunne. Või kui meid samal aastal ühel Moskva konverentsil koos lätlaste ja leedukatega loeti ikka "endisteks" ja hoiti kiivalt lahus klassist "inostrannõje gost...