Toit on (aja)lugu

Kes tahab teada värskeid põllumajandusuudiseid, lugegu www.pollumajandus.ee-st. Trehvasin asjalikule kokkuvõttele , milles kirjeldati 2009-2019 sordiaretusprogrammi tulemusi ja rõhutati vajadust just kodumaiste sortide järele, mis passiksid meie oludesse. Programmis tegeletakse eeskätt uute sortide aretamisega, aga olulisel kohal on ka olemasolevate heade sortide säilitamine. Tänaseks on olemas uue kümnendi programm 2020-2030 ning see on sisult märksa intrigeerivam kui möödunu. Ehk et mood ja elustiil dikteerivad ka milliste kultuuridega tuleb tegeleda. Põhieesmärkide kokkuvõttes hakkas silma minu jaoks vaat et kõige olulisem: "Teave Eestis aretatud sortidest jõuab tootja ja tarbijani, Eesti sordid on tuntud." Jah, jõuaks kord aega, mil kohalik sort on valikus esikohal ja kui vastaval liigil seda pole, alles siis eelistada mujalt pärinevat. Muide, seda eesmärki polnud sõnastatud eelmise programmi samalaadses eesmärkide kokkuvõttes. Iseenesest täna ülimalt aktuaalne

10 aastat tagasi alustasin seda blogi toidublogina (jaa, märtsi lõpus täitus ümmargune number), mõeldes toona eelkõige retseptidele. Aja jooksul on aga kaalukauss kaldunud suunas, mida ma  armastan veelgi rohkem. Toidu- ja toitude ajalugu, igasugused kontekstist väljarebitud katked ja muu taoline on see, mis pakub märksa enam põnevust. Kohati on tunne, nagu satuks mõnesse filmi, sest avastusi, ootamatuid pöördeid, seinal paukuvaid püsse ja lahtiste otstega lõppe jagub küllaga. Pealegi, vahepealne tubli 7 aastat ajakirja Tiiu köögilehekülgede autorina kattis täielikult mu retseptiloome palangu - kiretu statistika järgi tuli nende aastate peale kokku 1048 retsepti. Algul arvasin, et olen seal aasta ja kõik. Siis mõtlesin, et võiks veel natuke teha, sest jube põnev oli. Pealegi, peatoimetaja Eha on nii armas inimene. Kuni lõpuks sai märkamatult 7 aastat ning kolm kuud pealekauba, ehk kokku siis 87 numbrit. Olin mingil hetkel enda jaoks mõelnud, et kui pean hakkama teemasid kordama, s