Toit on (aja)lugu

Kaunis karge ja härmas nädalavahetus, aga seda vaid seespool aknaklaasi. Väljaspool sündis vastupidiselt ootustele uus külmarekord, õnneks juhtus see eile, täna on juba vähem. Õhk on kuidagi teistsugune, maanteel sõitvad autod tekitavad sama häält mis rekkad ja õhtune kuupaiste koos tähise taeva ning otse üles tõusvate korstnasuitsudega mõjub peaaegu nõiduslikult. Ehk siis siit tuleb vihje tutvuda kapisügavustega, sest välja minna ju võib, kuid ega seal kaua ei jaksa viibida, kui just pangaröövli maski ees pole.Turvalisem on toas püsida :). Aga kapisügavused paljastavad nii mõndagi. Lugu, mis mind tõeliselt liigutas, juhtus tegelikult juba suvel. Meil on vanaemade ja tädi varamust säilinud päris mitu toredat vabariigiaegset, kui mitte isegi tsaariaegset lina-linikut-käterätti, tikitud mustrite või monogrammidega, heegeldatud äärepitsidega, lisaks veel heegeldatud pitslinikuid ning natuke rišeljööd. Puhas käsitöö, kus koduskootud linane kangas on saanud endale seltsiks valged ...

Kirjatud kindad Seekord ei tule juttu söögist, vaid hoopis käsitööst. Pikk ja keeruline lugu, miks ja kuidas kudusin üle paljude aastate taas paari kindaid. Omal ajal, see tähendab keskkoolis, sai päris palju kootud-heegeldatud, hiljem jäi see kuidagi soiku. Kuni üle-eelmisel aastal tegin enda jaoks "kohutava" avastuse, et mu rahvariiete triibuseelik on hoopis Äksi triipudega.   Äksi seelikutriibud minu seelikul Laiuse seelikutriibud Meie keskkooliskäimise ajal tuli ikka ka millelegi praktilisele spetsialiseeruda ning Jõgeva I keskkoolis asusime ühe pundi kahe paralleelklassi tüdrukutega käsitööd õppima (sai valida käsitöö, kondiitri ja autonduse vahel). Alguses harjutasime, siis aga hakkasime Rahvakunstimeistrite koondisele UKU vorpima kindaid, mütse, toppide jaoks heegeldatud detaile, kinnastele tikitud kaunistusi, jne. Nikerdustega esmaabikappideni me siiski ei jõudnud:). Lisaks oskuste omandamisele maksti ka tehtu eest raha, tagantjärele täitsa vahva....