Toit on (aja)lugu

Eilne ehk laupäevalõunane vihm - 4 mm, täna 1,5 mm*. Hoolimata üleriigilisest põuast, on meil natuke paremini läinud. Mõned eelmise nädala korralikud vihmasahmakad, mille tulemuseks näitas mõõdunõu vastavalt 11 ja 13 mm, päästsid ehk hullemast. Mitmel pool mujal pole nii hästi läinud, isegi mitte teisel pool Laiuse mäge. Soovisin ühel päeval Marimarta perenaisele müügileti taha jõudu ja jaksu, kuid Janika hõikas, et soovi parem vihma, sest maasikapõllud anuvad vett. Kel loomad, siis need, kel heinamaad hektarite mõttes vabalt võtta, kraabivad vajalikud rullid ehk kokku, kuid need, kel vaja osta, on sügisel plindris. Juba praegu tehakse viljast silo, et talv kuidagi üle elada. Põllumees on üldiselt leidlik ja harjunud ootamatustega ning varuplaan peab alati taskus olema, kuid sellegipoolest võime meie ka kunagi sinna jõuda, et köögivili kasvab vaid loori või kile all ning peenarde vahel vonkleb kastmissüsteem. Rekord 25. juunil - 13 mm Tänavune kevad oli niikuinii nii kummaline oma vah...

Varane sort "Lea", uued võrsed 11.06.2023 Ülemöödunud nädala külm võttis mu hoolega poputatud varase “Lea”, mille mugulad olin maha pannud jüripäeval ning seniste külmade eest eduliselt hoidnud, täiega ära. Pealsed olid juba rohkem kui vaksapikkused. Ka “Baltic Rose”, mille pealsed olid nõks lühemad, läks öökülmade viimase ööga samuti. Nüüd kulub tükk aega, mil mugulad uuesti eluvaimu sisse saavad. Hetkel on nad väiksemad, kui enne öökülmi. Jaanipäevakartulist tuleb suu igatahes puhtaks pühkida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kartulit, kui oma kasutusviiside arvu poolest geniaalset liiki, on peetud meie teiseks leivaks alates kusagilt 19. sajandi teisest poolest. Kartulist kujunes nii meil kui mujal kultuur, mis aitas teraviljaikalduse korral näljahäda leevendada, eriti tuntud on Iirimaa näide. Huvitav on märkida, et kartuli tootmises ühe elaniku kohta oli Eesti pärast esimest maailmasõda kogu maailmas esikohal (Viileberg 1966:11). Seega oli põhjust nimetada Eestit ...

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...