Toit on (aja)lugu

Uue-Põltsamaa mõisa infoplakat 2025. aasta toidupiirkond on Tartumaa. Tänuväärselt valmis kevadeks, kui rändkahvel Saaremaalt Tartumaale üle anti, piirkonna toidupärandi ülevaade. Õigemini oli see tunnustatud uurijate kirjutatud artiklite komplekt (veebipõhine), mille käsitlused algasid kiviajast läbi arheoloogia, põikasid vahepeal Tartu linna ja sealt kiirtena kaugemale, käisid mööda erinevaid sotsiaalseid kihte ning peegeldasid Tartumaa toiduskeene erinevaid tahke. Toiduajaloo projekti algfaasis sain idee vormimisse samuti veidi panustada, oleme ju ikkagi naabrid. Seda enam, et II maailmasõja eelset Tartumaad tuleb vaadelda kui tervikut koos suurema osaga praegusest Jõgevamaast. Pealegi, aasta eest said ju meie toidupärandi nopped kaante vahele ja kummagi poole ajaloost rääkides ei saa üksteiseta hakkama. Ajaloolaste kirjutatud Tartumaa tekstid hakkasid aga eestkõnelejateks valitud kokkade seas oma elu elama. Sealt nopiti tooraineid või toite üpris kontekstivabalt välja, sest tuleb ...

Eilne ehk laupäevalõunane vihm - 4 mm, täna 1,5 mm*. Hoolimata üleriigilisest põuast, on meil natuke paremini läinud. Mõned eelmise nädala korralikud vihmasahmakad, mille tulemuseks näitas mõõdunõu vastavalt 11 ja 13 mm, päästsid ehk hullemast. Mitmel pool mujal pole nii hästi läinud, isegi mitte teisel pool Laiuse mäge. Soovisin ühel päeval Marimarta perenaisele müügileti taha jõudu ja jaksu, kuid Janika hõikas, et soovi parem vihma, sest maasikapõllud anuvad vett. Kel loomad, siis need, kel heinamaad hektarite mõttes vabalt võtta, kraabivad vajalikud rullid ehk kokku, kuid need, kel vaja osta, on sügisel plindris. Juba praegu tehakse viljast silo, et talv kuidagi üle elada. Põllumees on üldiselt leidlik ja harjunud ootamatustega ning varuplaan peab alati taskus olema, kuid sellegipoolest võime meie ka kunagi sinna jõuda, et köögivili kasvab vaid loori või kile all ning peenarde vahel vonkleb kastmissüsteem. Rekord 25. juunil - 13 mm Tänavune kevad oli niikuinii nii kummaline oma vah...

Varane sort "Lea", uued võrsed 11.06.2023 Ülemöödunud nädala külm võttis mu hoolega poputatud varase “Lea”, mille mugulad olin maha pannud jüripäeval ning seniste külmade eest eduliselt hoidnud, täiega ära. Pealsed olid juba rohkem kui vaksapikkused. Ka “Baltic Rose”, mille pealsed olid nõks lühemad, läks öökülmade viimase ööga samuti. Nüüd kulub tükk aega, mil mugulad uuesti eluvaimu sisse saavad. Hetkel on nad väiksemad, kui enne öökülmi. Jaanipäevakartulist tuleb suu igatahes puhtaks pühkida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kartulit, kui oma kasutusviiside arvu poolest geniaalset liiki, on peetud meie teiseks leivaks alates kusagilt 19. sajandi teisest poolest. Kartulist kujunes nii meil kui mujal kultuur, mis aitas teraviljaikalduse korral näljahäda leevendada, eriti tuntud on Iirimaa näide. Huvitav on märkida, et kartuli tootmises ühe elaniku kohta oli Eesti pärast esimest maailmasõda kogu maailmas esikohal (Viileberg 1966:11). Seega oli põhjust nimetada Eestit ...