Toit on (aja)lugu

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...

Aeg mai keskpaigast juuni lõpuni kulges märkamatult. Elu hakkas rööpasse tagasi minema ning täna tunduvad mitmed asjad tagantjärele päris naljakatena. Vaatan kõrvalt, et toidurahvas tahaks kangesti oma tavapärasesse rütmi, kuid sobivaid üritusi on vähevõitu. Meie kandis oli juuni algul toimunud esimene Põltsamaa OTTi õhtumüük justnagu klassikokkutulek. Oh seda jällenägemisrõõmu! OTTid juba õnneks tegutsevad, väiksemad laadad tulevad ka tasapisi järele. Praegu on maasikaaja viimane ots. Enne jaanipäevast kuumalainet kuulsin mitut tuttavat maasikakasvatajat muretsemas, et peaasi, et kuumaperioodi ei tuleks. Siis on mari korraga valmis ja mis sa teed. Aga siis ta ikkagi tuli. Ja et kuumast veel vähe oli, järgnesid korralikud sajud ning rajud. Kellel vettis mari lihtsalt ära, kellel jäi tehnika mutta kinni, kel augustas rahe valminud marju. Tänaseks on osad kasvatajad hooaja lõpetanud, osad, kel istandik mitmes järgus, saavad natuke aega veel korjata. Peaasi, kui vihmakraanid kinni ...

Jätkan sealt, kus ülestõusmispühade ajal pooleli jäin ehk käesolevas osas on järgmine kuu aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Ütlen ausalt, see kuu on olnud väsitavam. Aeg hakkas mingit oma rada pidi kulgema. Aprilli lõpus, hakates ühel hommikul üle tüki aja käekella käe peale sättima, ehmatasin, et kellaaeg on vale. Nüüd on kell tuksis, jõudsin mõelda. Siis aga selgus, et kellal oli veel talveaeg. Teatud asjad tahtnuks kuhugi edasi lükata, kuid nüüd, kui eriolukord on ametlikult lõpetatud ja kõik ärkavad, jooksevad paljud asjad kolinal ühte puntrasse kokku. Lisaks on kevad, mis nõuab oma ning kuidagimoodi tuleb tekitada taas stabiilsem elurütm. Jälle häda, eksole. Üks asi hakkas silma küll, kui vaadata sotsiaalmeedias näiteks erinevaid toiduteemalisi postitusi ja teemapüstitusi. Nimelt valitsesid sellised head lapsepõlvemaitsed, turvalised toidud ning üha kasvav huvi erinevate looduslike toidutaimede kasutamise vastu. Ega muidu poleks karulaugu puhul tekkinud ka sellist loodusk...