Toit on (aja)lugu

Teeme laupäeval midagi! Eee, unustasin Breti juustud tellida! Kanepitempi teeme ikka, mul kodus on kanepiseemneid. Mida me siis tegema hakkame - pole õrna aimugi, vaatame! Vutisüdameid on täiesti vabalt võimalik osta! Haugimari on ikka võrratu! Niisugused mõtted või ütlused vihjavad laupäeva pärastlõunale, kui Tartu Kaubamaja 1. korruse pikas koridoris ja sealt edasi õues asusid 20 eriilmelist võistkonda võitlema Eesti pikima võileiva valmistamise nimel, 2010. a rekord vajas ülelöömist. Esiteks, vähemalt 200 meetrit pidi täis saama. Teiseks, žürii pidi maitseelamuste seast välja sõeluma kulla, hõbeda ja pronksi. Kolmandaks, sai toetada Toidupanka. Neljandaks, valmis võileivast oli võimalus osa saada kõigil huvilistel linnakodanikel. Rekord tuligi ära - 203 meetrit! Võit tuli ka ära! Maitseelamuse koja 2 x 5 meetrit saia katsid nobedad näpukesed lisaks koja enda rahvale ka nende sõpradelt ehk siis reklaamisime laiemalt kogu Peipsimaad. Rakendatud olid nii täiskasvanud kui lapstööjõu...

Niiviisi kilkasime paar nädalat tagasi:). Tegelikult tuleb kannatada ära veel üks söögikohtadeteemaline jutt, seekord rõhuga mitte Tartu, vaid hoopis Viljandi suunal. Nimelt asub Viljandis esialgu veidi müstilise kohana tundunud aiakohvik Basiilik . Intenetist nende kodulehelt lummavaid pilte vaadates täielik unistuste koht suvisel ajal romantilise ja rikkalikult kujundatud aia ja mõistliku söögimenüüga, lisaks veel sõbralik suhtumine klientidesse ka oma FB-lehel . Te ainult vaadake neid aiapilte, no mida enam tahta! Niisiis võtsime ühel kenal neljapäeval pärast töiste tegemist lõppu suuna aiakohvikusse Basiilik, abiks kaart ja ülev tuju. Jalutuskäik kesklinnast Peetrimõisa on tegelikult ääretult mõnus, see kulgeb läbi vaikse aedlinna, lisaks tervislikule aspektile võib nautida möödaminnes ka kauneid koduaedu ja linnulaulu. Mida lähemale sihtpunktile, seda enam kahtlesime, kas oleme ikka õigel teel, sest jõudsime lausa küngaste ja ojade vahele, milline idüll võib seal olla süg...

Aprill on üheksas (Kalarestoran Neljapäev, Truffe, Meat Market, Big Ben Pub, Kapriis, Werber, Kolme Ahvi Pubi, Crepp ja Volga) ja kuni poole maikuuni neljas söögikohas (Dorpat, Vassilissa, Mint ja Antonius)  Tartu maitsete otsimise aeg, külastajate jaoks aga pigem Tartu maitsete avastamise aeg. Et kas läheb täppi:). Tutvustasin juba kümmet restorani-kohvikut, milles tuleks huvi korral eripakkumisi küsida (justnimelt küsida!) ja vihjasin, et lisandumas on veel kolm. Ja oh üllatust, uutes ei ole üheski sea- ega veiseliha! Nii et Tartu maitsed on mitmekesisemad kui algul tundus. Alustan minu jaoks kõige suuremast ja kõige maitsvamast üllatusest. Nimelt julgeb Vassilissa ( FB ) küülikut pakkuda. Kui ma eelmise kümne söögikoha puhul natuke urisesin, et oodanuks veidi enam fantaasiat, siis nüüd olen täiesti kuss. Nad läksid teadlikult eksperimenteerimise teed ja ei tuuninud midagi oma tavamenüüst. See pilt on täiuslikult luksuslik: Villeroy & Bochi lainelise servaga taldrikul ...

Kui alustada algusest, siis see oli märtsikuu lõpus, kui Maitseelamuse kojas toimus graafikujärgne Eesti Kulinaaria Instituudi tippkoka koolitus. Nagu ikka, on see niiöelda pimekoolitus ehk et nimi on antakse küll veidi enne teada, aga mida tehakse, selgub alles kohapeal. Sellistele koolitustele kutsutakse alati ka Tartu söögikohtade inimesi, et liigutada sogast vett ja panna inimesed omavahel suhtlema. Ja peab ütlema, et asi täitsa toimib. Tol mälestusväärsel kolmapäeval tuli Tartusse Angelica Udeküll, hästi sooja ja sõbraliku olemisega inimene. Küll aga suutsime ta neljakesi viia täiesti afektiseisundisse, päris köögis oleks meid oodanud kindlasti terve järgnev aasta kartulikoorimist, heal juhul porgandeid ka vahelduseks. Kõik algas äraütlemata kenasti. Angelica oli lähtuvalt koja ideest pannud menüü kokku hooajalisest ja eestipärasest kraamist, mis on mulle tema tegemiste juures just kõige sümpaatsem olnud, seda juba siis, kui ta toimetas restorani Aed peakokana. Laulasmaal on v...

Eilsega algasid meil siis päris kevadtööd. Detsembris tormiga tiivad kõhu alt välja ajanud kasvuhoone, mis oli õhulennust veidi loppis, sai tuulte eest varjatud redupaigast kangekaelselt oma vanale kohale tagasi tõstetud, veidi sirgemaks väänatud ja mõned plaastrid peale pandud. Samuti said esimesed salatiseemned õuepeenrale külvatud ja õhtul kirjut liblikat ning töntsakat mesilast imetletud (kõlab vist kaunis totralt, aga nii kordub igal kevadel). Ilus priske kollane liblikas ilmutas ennast juba varem, kuid kirju polnud veel teele sattunud. Marjapõõsaste vahel hakkavad mullapinnast välja pugema esimesed naadid. Eelmisel laupäeval avastasin aga metsaveerest ühe päikeselise kohakese, kus naat oli juba märksa kobedam. Paraku rikkus siis kõik plaanid pühapäeva hommikul maha sadanud lumi, nii et nüüd uuele katsele. Kõlab taas kaunis tobedalt, kuid esimeste umbrohtude nägemine on paar viimast aastat olnud juba poolenisti sama, kui esimesi rabarberivarsi koogi sisse lõikuda. Niisiis naa...

Vana hea Emajõe Ateena ärksamad söögikohad pakuvad aprillis Tartu maitseid, vahendajaks Eesti Maitsete veebileht . Kampaanias osaleb esialgu 10 kohvikut-restorani, neist kümnes ehk Dorpat saab kaasa lüüa alles järgmisel nädalal, kui nende restoran on läbi teinud väikese remondikuuri. Saladuskatte all annan teada, et lisandumas on veel 3 väääga põnevat söögikohta, nii et elu läheb siin huvitavaks. Ütlen ausalt, katsumus on raske. See on sama raske kui mitte raskemgi, kui arvata, mis maitseb Tartu vaimule. Kas see on see, mis maitseb näiteks härrastele Tullio Ilometsale, Udo Tiirmaale, Endel Taniloole või Enrico Talvistule? Kas see on see,  mis maitseb turistile? Kas see on see, mis maitseb keskmisele külastajale? Kas see on see, mis on tehtud võimalikult kohalikust toorainest? Kas see on lihtne või fancy toit? Mis see on? Asja lähemalt uurides selgus, et paljud kampaanias osalevatest toidukohtadest pakuvad külastajate lemmikmaitseid, võib-olla küll väheke teistsuguses kuues ja...

Kohupiimast valmistatud rikkalik pasha kuulub õigeusklike toidutraditsiooni juurde. Lisaks uhkele kulitšile troonib ülestõusmispüha laual ka magus kohupiimavorm. Pasha sümboliseerib rõõmu ja isegi priiskamist, temas leidub lisaks rammusamale kohupiimale veel koort, võid, rosinaid, jne, mis annavad toidule hea maitse ja on pärast pikka paastuaega ka äärmiselt toitvad. Meie luterlikus traditsioonis tähistatakse neid pühi peamiselt munade värvimise ja munatoitudega. Pasha on suurelt moodi läinud ju alles viimasel aastakümnel, isegi piimatööstused toodavad pea aasta ringi pasha-kohupiimakreeme, jms. Ilmselt on selle toidu populaarsuse võti kohupiimas, kuna eestlased armastavad üldiselt kõikvõimalikke kohupiimatoite. Sellegipoolest on näha märki toidukultuuride segunemisest, kus meeldiv toit võetakse üle ilma sellega kaasneva täieliku taustata (antud juhul on see ju seotud isegi religioosse taustaga). Enamasti võetakse üle rituaalse tähendusega toite, devalveerides sellega nende tähendu...

Peipsi vanausuliste jaoks on saabuvad ülestõusmispühad aasta tähtsaimad. Muuhulgas lõpeb suur paast, pühapäeval tähistatakse ülestõusmispüha rikkaliku lauaga, kus traditsiooniliselt peab asetsema ka uhke pühadesai - kulitš. Kohupiimast valmistatud pasha ei ole sealses traditisoonis nii oluline olnud, seesama sai aga küll. Peipsi ääres valmistatav kulitš ei sarnane oma kujult karvavõrdki tavalises Vene köögis levinud küpsetisega. Kui viimane tehakse traditsiooniliselt kitsas ja kõrges torukujulised vormis ning kaetakse pealt glasuuriga, siis Peipsi vanausuliste oma koosneb seitsmest kihist, mis ahenevad alt üles ja moodustavad astmelise püramiidi. Tipukiht kaunistatakse tainaribadest vormitud lehvikeste, jäneste, munade, vms-ga, kindlasti paiknevad seal ka tähed XB ( Христос Воскрес ).  Kulitši puhul on kõige tähtsam lõhn ehk head saialõhna peab tuba täis olema. Seepärast lisati sinna vastavalt võimalustele ohtralt kardemoni, kaneeli, vanilli ja siduni- või apelsinikoort. Õige k...

Niimoodi küsitakse ühes Helme kihelkonnast 19. saj viimasest veerandist pärit mõistatuses. Vastus on kanep . Kanepiseemned Eile tähistasime Maitseelamuse kojas aprillikuu algust kanepist rääkimise ja kanepitoitudega. Ärge saage valesti aru, kõik oli täiesti legaalne:). Kanepiseemned on ökopoodides müügil ja tegemist on väga väärtusliku toiduainega, mis on viimase sajandi jooksul unustustehõlma vajunud ning seostub tänapäeval peamiselt narkomaaniaga. Euroopa Liidus lubatakse praegu täiesti ametlikult kasvatada tööstuslikku kanepit kiu ja seemnete saamiseks. Kanep kuulub vanimate inimese poolt kultiveeritud taimede hulka. Eestis pärinevad andmed kanepi kasutamise kohta keskajast, seda tänu arheoloogidele. Omapärane on aga kanepi kui kultuurtaime positsioon siinses taimekasvatuses ja toidukultuuris, mida me saame jälgida eeskätt uusaja viimasel kolmandikul, abiliseks kogutud ja kirja pandud pärimus. Etümoloogiliselt on seda sõna seostatud pigem läti ( kaņepes ) ja vene keelega...