Toit on (aja)lugu

Eesti Vabariik 99. Palju me teame inimesi, kel sama palju aastaid kukil, et oleks võrrelda? Palju me saame loota talvisel ajal ilmateatele, alustades sõitu Lohusuust Kärdlasse? Palju me näeme seda rikkust, mis tegelikult meie ümber on? Seesama Lohusuu ja Kärdla lause ei ole siin niisama suusoojaks mainitud. Annab ju Hiiumaa 1. mail maitsete aasta sümboolse kahvli Peipsimaale . See on üüratu maa, mis algab Vasknarvas ja ulatub Saatse taha. Eesti oma kahe suure vee ― mere ja järve ― vahel on küll väike, aga maastikud ja kultuur on kahes ääres üksteisest nii erinevad. Peipsimaa on piir ida ja lääne kultuuri vahel, kus aegade jooksul on segunenud nii keel, usk, kombed kui toidud ning kus kohtab absoluutset vaikust. Kas teate, et kui keerata Kallaste teel Sookalduselt Välgi suunas, muutub mingil hetkel kusagil Selgise kandis maailm teiseks, natuke kõhedaks, justkui oleks keegi sõrmenipsu teinud. Puud on teised, koerad on teised. Välimuse järgi seda vahet niiväga ei teegi, pigem teki...

Jaanuaris tasub Berliini sõita. Niikuinii on meil terve talv olnud üks igavene november ja pole vahet, kus katuse all parajasti aega veeta. Olin kunagi mitu-mitu aastat tagasi tasakesi mõelnud, et küll oleks tore ükskord Grüne Wochele minna. Küllap oli see siis, kui Kaja käis messil Peipsimaa kraamiga. Vahepeal on aga tükk aega mööda läinud ja kui nüüd tekkis selline võimalus, olnuks patt loobuda. Seda enam, kui saad minna uudishimuliku külastajana, nautides kõike, mida pakutakse. Niisiis adrenaliin muudkui tõusis ning kui hommikul messikeskuse uksed avati, lasime Tiiuga oma piletid rõõmsalt läbi piiksutada. Süda aimas, et tasub minna hommikul kohe, kui osad kohalikud ei ole veel hommikusöögilauast tõusnud :).  Lühidalt kokku võttes tundus, et kõik sakslased olid juba messil, Saksa liidumaade hallides lauldi varakult igihaljaid šlaagreid nii ansamblite kui kooride esituses, rahvas ümises kaasa, tatsutas jalga rahvatantsijaid vaadates ning kogu see parv nautis suurt...