Peipsimaal, kusagil 99 ja 100 vahel

Eesti Vabariik 99. Palju me teame inimesi, kel sama palju aastaid kukil, et oleks võrrelda? Palju me saame loota talvisel ajal ilmateatele, alustades sõitu Lohusuust Kärdlasse? Palju me näeme seda rikkust, mis tegelikult meie ümber on?

Seesama Lohusuu ja Kärdla lause ei ole siin niisama suusoojaks mainitud. Annab ju Hiiumaa 1. mail maitsete aasta sümboolse kahvli Peipsimaale. See on üüratu maa, mis algab Vasknarvas ja ulatub Saatse taha. Eesti oma kahe suure vee ― mere ja järve ― vahel on küll väike, aga maastikud ja kultuur on kahes ääres üksteisest nii erinevad. Peipsimaa on piir ida ja lääne kultuuri vahel, kus aegade jooksul on segunenud nii keel, usk, kombed kui toidud ning kus kohtab absoluutset vaikust. Kas teate, et kui keerata Kallaste teel Sookalduselt Välgi suunas, muutub mingil hetkel kusagil Selgise kandis maailm teiseks, natuke kõhedaks, justkui oleks keegi sõrmenipsu teinud. Puud on teised, koerad on teised. Välimuse järgi seda vahet niiväga ei teegi, pigem tekib see kusagil peas. Välgis, kõrgest künkast läbi kaevatud tee ääres kiriku juures peatust tehes minge sinna armsasse väikesesse surnuaeda. Ei, need ei ole iiri klannid, vaid ühe kandi lugu. Või pöörate Saatse teel enne Piusa jõge Matsuri poole ning mingil hetkel on tunne, et peale teie ei leidu maailmas ühtegi teist elavat inimest. Minul on seest õõnsaks muutunud. Kontrastiks loodusele leidub siin nukulikke rannakülasid puupitside või mustrilise tellislaoga elumajade ja väikeste saunadega, viirukilõhnalisi pühakodasid, sekka üksikuid mõisaid kui tulnukaid teiselt planeedilt. Kuidas muidu seletada valget Balmorali teisendit Alatskivil või kummitusliku kujuga vanast Kokora mõisahoonest ehitatud "villat" Kolkja külas, kuuldavasti lausa koos sealt pärit lühtritega. Siia on tuldud omal ajal vaba maatükki otsima, aga ka põgenetud ida poolt usulise tagakiusamise eest. Iga tühi koht järve ääres sai täidetud uute asukatega. Siinne toit on lihtne, tehtud ainult värskest kraamist. Sel pole maitseainetega antud mekki, vaid tooraine enda oma ― just see, mida mujal otsitakse nüüd tikutulega. Peipsi ääres pole seda lihtsalt vahepeal unustatud.

Peaaegu sama tunne valdas mind hiljuti ilmunud raamatut "Ehe Eesti köök" lugedes. Mulle meeldis, kuidas taas üle kümnekonna aasta (Signe Siimu toimetatud "Eesti rahvusköök" ilmus ju 2006. aastal) on Eesti köök uue vindi peale saanud. See kinnitab taaskord vaimse kultuuripärandi kuldreeglit, et aegumatu ei aegu, vaid saab muutuvast ajast uusi kihistusi juurde. Oh, oleks vaid Liinale selles raamatus rohkem ruumi jätkunud! 

Süldid Hiiumaa moodi: ees Hiiu Tarbijate Ühistu Tootmiselt ja ülejäänud Wabriku pubilt Sven Rosenstoki käe alt

Kusagile Selgise ja Padakõrve kanti sobituks imehästi ka Sami Tallbergi raamat "Wild Herb Cookbook" (2012). Komistasin selle otsa Vantaa lennujaama poes, sest seal seda imekombel veel leidus, kuid Helsinkist poleks tõenäoliselt võimalik hankida. Mõelge vaid - mustasõstralehtedest saab koos soola, pipra ja õliga kannmikseri abiga taevaliku kastme grillitud lambale või kuidas ma juba unistan hakitud kaselehtedega kartulisalatist esimest korda õues grillitud vorstikeste juurde. Miks mitte ka maasikad hakitud kesalille lehtedega, kui neid saab üldse lehtedeks nimetada. Jah, see on 21. sajand, mis läheb uuele ringile Drümpelmanni jälgedes.

Ning selle kõige peale ei saa ma üle ega ümber kuivatatud puuviljadega kissellist. Kooli ajal tundus see nii mõttetu magustoiduna, nüüd aga tekitab elevust, kuidas ja milliseid kombinatsioone katsetada. Üks lemmikuid on kirssidega, et liialt läilaks ei läheks. Ja ärge unustage, et rahvarohkete Peipsi tänavkülade kandis levis tärklisega keedetud marjakissell varem kui rohke maaga eesti talupoegade hulgas. Nemad olid veel kisla ajastus:)

1 l vett
0,5-0,75 dl suhkrut
100 g kuivatatud kirsse
100 g kuivatatud musti ploome
100 g kuivatatud aprikoose
veidi purustatud kardemoni
3 sl maisitärklist

Toorjuustuvaht:
2 dl vahukoort
125 g mascarpone toorjuustu
1-2 sl suhkrut
0,5 tl vanillsuhkrut
jahvatatud kaneeli

Lase vesi koos suhkruga keema, lisa soovi korral väiksemaks tükeldatud puuviljad ja noaotsaga purustatud kardemoni. Lase madalal tulel umbes 5 minutit podiseda. Liiga tugeval tulel keetmine muudab kisselli tugevalt häguseks. Lahusta maisitärklis väheses külmas vees ja vala pidevalt segades vedeliku hulka. Keeda mõni minut, kuni toores tärklisemaitse kaob.
Vahu jaoks vahusta koor suhkrutega, mikserda hulka toasoe toorjuust.
Jaota jahtunud kissell serveerimisnõudesse, tõsta peale õhulist kreemi ning tolmuta kergelt kaneeliga.

Elagu Eesti!