Toit on (aja)lugu

10 aastat tagasi alustasin seda blogi toidublogina (jaa, märtsi lõpus täitus ümmargune number), mõeldes toona eelkõige retseptidele. Aja jooksul on aga kaalukauss kaldunud suunas, mida ma  armastan veelgi rohkem. Toidu- ja toitude ajalugu, igasugused kontekstist väljarebitud katked ja muu taoline on see, mis pakub märksa enam põnevust. Kohati on tunne, nagu satuks mõnesse filmi, sest avastusi, ootamatuid pöördeid, seinal paukuvaid püsse ja lahtiste otstega lõppe jagub küllaga. Pealegi, vahepealne tubli 7 aastat ajakirja Tiiu köögilehekülgede autorina kattis täielikult mu retseptiloome palangu - kiretu statistika järgi tuli nende aastate peale kokku 1048 retsepti. Algul arvasin, et olen seal aasta ja kõik. Siis mõtlesin, et võiks veel natuke teha, sest jube põnev oli. Pealegi, peatoimetaja Eha on nii armas inimene. Kuni lõpuks sai märkamatult 7 aastat ning kolm kuud pealekauba, ehk kokku siis 87 numbrit. Olin mingil hetkel enda jaoks mõelnud, et kui pean hakkama teemasid kordam...

Täna hommikul ... Teine puhkusenädal on koosnenud peamiselt ootamisest. Metsa äärde on rohu sisse tallatud teerada, et kontrollida hommikul ja õhtul, ega toomingad ole lõpuks õide puhkenud. Jube nöök tabas mind muidugi üleeile Valgamaal, kus toomingad olid täies õies ja minu ootusärevus tundus lausa kergelt kohatuna kui mitte totrana. Nüüd on meil ka rahu lõpuks majas :). ... ja paar päeva tagasi Iga päev saab silmaga mõõdetud, kas spargel on juba pisut rohkem nina mullast välja pistnud. See on harras aeg ja ometi nii lühike. Nädal või kaks veel, ka sirelid hakkavad õitsema ja siis ongi kõik. KÕIK! Järgmisena ootad jõule:(. Spargel kosub, paari päeva pärast on aeg käes. Samas on nii mõnus ja rahulik kuulata hommikuti ööbikut, lõokesi ja mis-iganes muid linde. Kaugemal metsas kukub kägugi. Need on sellised hetked, kus ronid lauahunniku otsa, kõlgutad seal jalgu või tõstad põlved lõua alla või nõjatud hoopis väravale, pilk suunatud ei-kuhugi ja kuulad. Lihtsalt kuulad!...

Üks vaikne varahommik, pime on veel, kuid koidukumas idataevas särab kõikidest selgemini üks täht, veidi kaugemal paistavad teised tähed, tükk maad eemal on kuu. Kirun, et pole enam aega toast fotokat tuua, pigem jään mõneks hetkeks lummatult seda looduspostkaarti nautima. Ma tunnen, et see on märk, märk sellest, et kõik hakkab taas paremuse poole minema. Piisab ju vaid hetkest, kui kõik võib vastu taevast lennata, praavimiseks kulub aga oi kui palju aega. Lootust peab olema, usku peab olema ja mis kõige tähtsam - armasaid inimesi peab olema. Kui asjad lähevad katki, pole hullu, ostame uue. Aga kui inimene läheb katki, on kõik teisiti. Viimased nädalad on toonud mind ajas tagasi ja tuletanud meelde, kui kiiresti harjub inimene mugava eluga. Ja kui valgustav on uuesti õppida märkama! Iga päev on eriline, on selles siis hommikuti maantee ääres lume sees kalpsavad kitsekesed, poolel maanteel teed oranži valgusega täitev päikeseratas, millele ette jääb hetkeks Äksi kiriku sihvakas tor...

Hea meel on tõdeda, et spargel on meil viimasel paaril aastal tõusnud rabarberi kõrvale kui alati elevust ja ootust tähendav kevadekuulutaja. Ja mis siis muud, kui tuleb pühitseda seda imelist aastaaega ja suurepäraseid ande, mida loodus pakkuda suudab. Nagu näiteks Saksamaal, Spargelfestiga , olgugi et koduses võtmes. Niisiis spargel, kui üks õrnemaid köögivilju, sakslased on ta ristinud suisa kuninglikuks köögiviljaks. Mul on toidupoe köögiviljaletis alati valus vaadata ärakuivanud sparglivarsi, mida ei taha enam keegi, kuigi loodetakse veel. Vanaemast saati on meil kasvatatud sparglit ühes kindlas kohas, ikka ilutaimena, nagu me oleme siin rohkem harjunud. Kuid juba hea mitu aastat on sealt rännanud  paras käputäis ka söögilauale. Mulle meeldib see heli, mida tekitab nuga sparglivart läbi lõigates, väike krõks ja mahlast tilkuv delikatess ongi sul pihus... Värskele, äsja tuppa toodud ja minutitega lauale jõudnud spargliportsule on raske vastu seista. Nädalavahetus kulgesk...

  Pole neil hispaanlastel ja eestlastel vahet ühtigi. Neil on tapas, meil korralik süldilaud, millel kohtab kõikvõimalikke suupisteid ja eelroogi. Suu ajavad praegugi vett jooksma kõikvõimalikud salatid, pasteedid, heeringad, aga ka vana hea suitsukala majoneesiga. Miks mitte proovida majoneesi ise teha, vahelduseks päris mõnus. Kui see rahasse ümber arvutada, siis näiteks jäätise puhul on kasud täiega sees, majoneesikausile tuleks aga vististi peale maksta, hea oliiviõli on ju kallis. Vot see on see koht, kuhu ma külmpressi oliiviõli ei paneks - maitse on liialt intensiivne. Peaks olema vähemalt mingi mahedama maitsega light või seguvariant. Kunagi arvasin, et minu igapäevaselt kasutatav Olivia rapsiõli selleks ei sobi, kuid tegelikult on see õli väga mõistlik valik, kuna on neutraalse maitsega. 2 munakollast 2 tl sinepit kuni 1 väiksema sidruni mahl soola, pipart 3 dl toiduõli Koostisained peavad olema toasoojad. Munakollased, sinep (mulle meeldib väga Felixi Ingl...

  Senjoor Caesar Cardini võiks hauas rõõmust käsi hõõruda, sest eestlased (vähemalt see osa, kes tegeleb söömise ja selle üle heietamisega, mina kaasa arvatud) on korralikult puhevile aetud. Kõik teevad viimase nädala-kahe jooksul temanimelist salatit, kes ei tee, see vähemalt vaidleb selle üle, mis sinna sisse käib ja kas ei ole mitte Tema pühadust teotatud. Mnjaa, ega muidu öelda, et toit on kirg;). Kui nüüd kristalselt aus olla, siis on siin ilmas kaks vastupandamatut salatit - eesti oma kartulisalat ja caesar. Vähemalt on see nii minu silmis. Äsja peenralt toodud Rooma salat ja küüslauguselt lõhnav kaste. Mmmm.... Tulles nüüd tagasi maa peale, pean möönma, et seekord sai salatipea ostetud turult Kuusiku talu letist (no on ikka imetlusväärsed õekesed Tartu turul, kes viitsivad sahmerdada kõikvõimalike taimedega:) ). Kui eelmisel aastal müüsid nad hästi noori salatipäid, kus pea polnud veel jõudnud korralikult moodustuda, siis tänavu lebasid letil ideaalses kasvujärgus ahvatlu...