Toit on (aja)lugu

Millegipärast seostub mul majoneesikook legendaarse saatega "Vaata kööki". Võib-olla seepärast, et sel ajal tehti majoneesiga päris palju küpsetisi, nii kooke kui küpsiseid. Vahepeal on see kuidagi unarusse jäänud ning seda enam kohtasin äratundmisrõõmu kusagilt ajakirjast Hellmann´si majoneesi reklaami nähes. Jess, majoneesikook! Elevil olemisega retsepti uurides selgus, et see pole mingi tihke sai, vaid õhuline ja šokolaadist küllastunud brownie-tüüpi hõrgutis. Imelihtsalt valmistatav pealegi:). Optimeerisin väheke retsepti koostisainete koguseid. 140 g šokolaadi 3 muna 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 40 g jahu 1 tl küpsetuspulbrit 1 sl kakaopulbrit 50 g kreeka pähkleid 1 dl paksu majoneesi Šokolaad sulatada veevannis. Munad vahustada suhkrutega, segada juurde sulatatud šokolaad. Sõeluda juurde kuivained, lisada hakitud pähklid ja majonees (näiteks Hellmann´s, Felixi klassikaline, vms paksem ja rasvasem majonees). Tainas valada küpsetuspaberiga kaetud ja võita...

Tükk aega pidasin endaga aru, kuidas ja kas üldse kirjutada kodumaise köögivilja kaitseks, see tähendab siis Eestis aretatud köögiviljasortide propageerimiseks. Põhjus on seejuures ääretult pragmaatiline - poes lihtsalt pole, mida osta! Ja kui pole, mida osta, siis pole ka kasvatada. Ja kui ei saa kasvatada, pole ka midagi kiita. Surnud ring peaaegu. Kuid siiski, ehk on tegemist vaid ajutise probleemiga. Olen lugenud ajakirjandusest, et need, kes kasvatasid köögiviljaseemet müügiks, hakkavad vaikselt ära kukkuma, kes jääb vanaks, kes ei jaksa enam, jne. Loomulikult on sordiseemnekasvatajal võrreldes tavalise põllupidajaga enam kohustusi, ta peab ostma puhta algmaterjali, põld peab olema tunnustatud, kontrollitakse umbrohtude ja taimehaiguste olemasolu, jne. Jõgeva Sordiaretuse Instituut, kust need sordid pärinevad, ei jaksa ka terve Eesti hobiaednikke varustada. Nende käest on võimalik seemneid küll otse osta, kuid selleks tuleb ise kohale minna. Ja sel aastal pole sellestki enam pal...

Täna on põhjust rõõmustada, maiustada hea ja paremaga, nautida ilusat päeva. Jüripäev on möödas, nii et kevad võtab täiega võimust. Hommikul siristasid linnud metsas nii valjult, et lausa tuppa kostis, rohigi oli öö jooksul rohelisemaks läinud ja mustasõstrapõõsaste pungad tublisti kosunud. Pasha on muutunud meie ülestõusmispühade toidutraditsioonis juba tavaliseks. Huvitav on aga märkida, et kuigi see on üle võetud õigeusklikelt, ei ole see meie Peipsi vanausuliste juures sugugi levinuim pühademagustoit. Selleks on seal hoopis magus sai kulitš, pashat tehakse pigem viimasel ajal ja rohkem laste rõõmuks. Sel aastal pasha jaoks retsepti valides jäi silm peatuma ajakirja "Taluperenaine" 1938.a aprillinumbris toodud retseptil. Kuumutatud pashat olen varemgi teinud, kuid nüüdne variant osutus äärmiselt võluvaks. Pean ütlema, et see oli lausa oivaline - õhuline ning kreemjas. Kohandasin (loe: vähendasin) koguseid küll 1 kilole kohupiimale, kuid siiski jagus seda maiust nii um...

Ülestõusmispühad on jõulude järel kirikuaasta ühed olulisemad pühad, õigeusklike jaoks lausa tähtsaimad. Kristuse elustseenidest väljakasvanud sümboolse tähenduse kõrval on neil pühadel ka kevadise rõõmutoomise roll. Pikk talv on seljataga, päike ja soe ilm lubavad taas optimistlikult uuele aastale vastu minna. Samuti on möödas pikk paastuaeg ning nüüd taas võimalus liha süüa. Pühad ei rõhu ainult  liharoogadele, pigem on need valmistatud munast ja piimast ning kaunis rammusad. Valku on ju vaja! Järgnevalt üks valik pühadeaegsest söögisedelist, mida pakkus ajakiri "Taluperenaine" 1938.aastal. Praegu on paras aeg ettevalmistusi teha, ei midagi üleloomulikku.. Esimene kevadpüha Hommikuks: kirjud munad, suitsulihalõiked, sült; kohv, lihavõttesai, korbid. Lõunaks: külm keedetud või ahjus küpsetatud seakints, hernepuder (kõik enne pühi valmistatud), kartulid, hapukapsasalat; pasha. Õhtuks: marineeritud kala, sealihalõiked, kartulisalat rohelise sibulaga; tee, korbid. Tei...

Ei hakka siin heietama kuulsusrikka Schwarzwälder Kirschtorte sünniloost, seda on koos imeilusate piltidega teinud Dagris oma blogis . Minu ja ok s on ta alati olnud rohkem Black Forest Cake , kuna esimest korda sattusin selle lummusse just läbi ühe ingliskeelse kokaraamatu. See juhtus hulga aastaid tagasi, kuid käin seda pilti just samas raamatus ikka ja jälle piilumas:). Järgnevalt üks kodukootud rull kuulsa koogi sabas sörkides, mahlane ja parajalt šokolaadine. 3 muna 1 dl suhkrut 3 sl kakaod 4 sl jahu 2 sl kartulijahu 1 tl küpsetuspulbrit 2 dl vahukoort 150 g kohupiimakreemi 2 sl suhkrut (soovi korral veidi vanillsuhkrut) tervete kirssidega kirsimoosi* hakitud šokolaadi Munad vahustada suhkruga heledaks tihkeks vahuks, lisada sõelutud kuivained ja segada ettevaatlikult ühtlaseks tainaks. Laotada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile**, paber tasuks eelnevalt võiga üle määrida. Küpsetada 200 kraadi juures umbes 10 - 15 minutit, kuni on läbi küpsenud. Üleküpsenud bi...

No nii, naadihooaeg on siis alanud. Tegelikult piilusin neid võsukesi kahtlustava näoga juba eelmisel pühapäeval, kuid otsustasin veidike siiski oodata. Eile oli aga juba paras aeg võtta väike ämbrike ja minna aeda küürutama. Pärastpoole teist portsu korjates tuli vägisi seenelise tunne peale:). Aga tagasi teemasse. Naat, õigupoolest harilik naat, on olnud varem oluline toidutaim, samuti on ta kasutust leidnud rahvameditsiinis liigesehädade leevendamiseks Ja ega siis ilmaasjata teda toidu sisse pandud, ta sisaldab C- ja E-vitamiini ja nagu roheline kraam ikka, kiudained ning muud kasulikku. Kevadine ärataja! Kevadel on tema ilmumine aga kindel märk aiahooaja algusest:). Hea taim, aga vahel kole tüütu. Niisiis, hooaja avalöök - ohtralt naati sisaldav kodujuustu-seenepirukas. Üllatavalt tahe ja mõnus suutäis. pärmi-lehttainast (500-g pakist pool) 4 muna 2 dl vahukoort 350 g kodujuustu 100 g sinihallitusjuustu väga suur peotäis naadilehti väike peotäis soolaseeni soola, pip...

Absoluutselt triviaalne, hetkeemotsioonide ajel sündinud plaadikook. Ei tasu siit otsida ei traditsiooni ega järjepidevust. Korraks vaid:). Tegemist on lihtsa argipäevase koogiga, veidi hapukas ja veidi magus:). Vahel ei tahagi palju jutustada ... pärmi-lehttainast (500 g pakist umbes pool või veidi rohkem) 400 g (külmutatud) põldmarju 1 + 0,5 dl suhkrut 1 kuhjaga sl maisitärklist 2 muna 250 g maitsestamata jogurtit või hapukoort kaneeli Kõigepealt valmistada põldmarjakissell. Külmutatud põldmarjad panna tilga veega keema, lisada 1 dl suhkrut ja lasta podiseda, kuni marjad on pehmed. Parema tulemuse saamiseks võiks nad veel kahvliga läbi vajutada või sauseguriga kiiresti ühtlaseks lasta. Lisada vähese veega segatud tärklis ning lasta uuesti keema. Valmis kissell tõsta jahtuma. Vahepeal rullida lehttainas hästi õhukeseks ja katta sellega vormi põhi. Minu vorm oli umbes 30 x 20 cm, aga kui teha pirukat tavalise ahjupanni peal, tuleks kõiki koguseid enamvähem duubeldada. Jah...

Mooste mõisa peahoone katusemaastik Toidukonverentsi esimesel õhtul pakuti võimalust minna Moostesse uudistamaks mõisa koos MoKSis   Mooste Toiduklubi poolt valmistatava õhtusöögiga . Väga salapärane ja põnev! Sahinad käisid, et osaliselt tuleb ise vaaritama asuda, teised ütlesid, et nii hull see ka pole. No keda uskuda, muudkui kruviti seda va põnevust ülespoole:). Viinapitsidest lühter endises viinavabrikus Kui me bussist maha astusime, ei lastud logelemise peale mõeldagi. Ja tõele au andes, terve õhtu otsa hoiti adrenaliini üleval! Kuid tulles tagasi bussist väljumise juurde, korjas Ülle Prost meid kohe enda tiiva alla ja tegi sissejuhatava ekskursiooni läbi mõisahoonete. Kiire käik koldejumalanna reljeefiga ahju juurde peahoones (tuleb jääda teemasse, eksju:) ), seejärel järgmine vaatus viinavabriku pitsilühtri juures, veidi jalutamist laudakompleksini, pilk tuulelipule loojumahakkava päikese taustal, kõrvalepõige lina ja kanepi juurde ning lõpuks otsejoones valitseja...

Ei saa salata, emotsioonid on veel laes ja vajaksid alles settimist. Kahel päeval oli võimalik Tartus kuulata asjatundjaid, kes kõnelesid toidust läbi ajaloo, arheoloogia, etnoloogia ja teiste distsipliinide. Lisaks eestlastele said sõna külalised Venemaalt, Soomest, USA-st, Rootsist, Lätist, Tšehhist, Slovakkiast ja Küproselt. Kui ma mõni aeg tagasi kilkasin sellest üritusest tuleviku mõõtmes, siis nüüdseks on see saanud juba ise ajalooks. Püüan kirjeldada neid tahke, mis mind südamest liigutasid. Kõigepealt pean ütlema, et minu jaoks oli see üritus interaktiivne, huvipakkuvatest ettekannetest sain osa üle interneti otseülekande kaudu, samas Moostes käik oli aga ehe ning elamusterohke nii lõhna- kui maitsemeeltele. 21.sajand, hurraa! Konverents algas ja lõppes tõeliste pärlitega, Krista Aru juhatas mõistujutuga pudrust selle sisse ning Dimitri Demjanovi ümarlaual esitatud üleskutse maitseid koguda ja kollektsioneerida lasi lõpetuseks mõttelõnga veerema. Maitseid läbi kõne või ...

Niisiis dilemma - arhiiv või turg. Tegelikult kestis valikuvabadus vaid hetke, just selle ainsa, kui selgus, et arhiivi ma sel päeval enam ei jõua. Aga et pääseda korraks värsket õhku hingama, tundus turg ainsa mõistliku alternatiivina. Ja kolm korda võib arvata, millise leti juurde kõigepealt kiibitsema läksin:). Seekord siis lambakoodid, et neist üks mõnus üdine paja- või ahjuroog teha. Kui aga kolleeg M. asus minu ostu ajel kõva häälega heietama, kui hästi lammas ja kruubid omavahel sobivad, hakkas tema idee mulle niivord meeldima, et seda inspiratsiooni enam käest ei lasknud. Pikalt haudunud kondid on mõnusalt kleepuvad, luu õõnsusest saab noaotsaga urgitseda üdi ning kaalikas koos veiniste kruupidega mõjub kergelt ja kevadiselt. Ääretult mõnus toit nädalavahetuseks, viskad kraami ahju ja see valmib ise. Ei mingit pliidi ääres susserdamist ega kulpidega keerutamist. Ja mida siis selle vaba ajaga teha - aga otse loomulikult keldrist vett välja pumbata, lumehunnikuid laiali lükat...

Ja ongi algamas kauaoodatud lilleline kevad. Esmaspäeva hommikul võis botaanikaaias ninaga tunda, et läbimurre on saavutatud. Lillepeenrad olid juba teist nägu ja metamorfoosid aiaga toimusid mitte enam päevade, vaid tundidega, äkki isegi minutitega. Sestap nägi teisipäevane aed välja nagu juba südamest tahaks - mulla seest tärkamas hunnikute kaupa esimesi kevadekuulutajaid, lumikellukesi ja krookuseid. Mõned neist ka siin. Kuldõieline krookus Dalmaatsia krookuse roosa teisend Alatau krookus Abanti krookus

Traditsiooniline toit on muutunud taas fenomeniks. Ühest küljest on see midagi kättesaamatut ajaloost, teisalt kätkeb endas uusi katsetusi oma köögile iseloomulike toiduainete ja maitsetega. Tallinnas aset leidnud Skandinaavia restoranide lavalepaiskamise ja raamatu "Sööme ära!" esitluse kõrval, mis vaatavad pigem tulevikku, toimub Tartus tasakaaluks järgmise nädala algul konverents, mis vaatab ka selle tuleviku lätetele. 11.–12. aprillil Eesti Rahva Muuseumi ja Kultuuriteooria tippkeskuse koostöös toimuv konverents “Toidukultuuri kogumine ja vahendamine: individuaalsed ja institutsionaalsed vaatepunktid" räägib niisiis mälust, selle ilmingutest läbi rahvapärimuse, kirjanduse ja traditsioonide. Ääretult põnev päevakava, kel pole võimalik seda kuulama tulla, peaks avanema võimalus osa saada läbi veebi otseülekande näol. Konverentsil osalejatel on õhtul võimalus minna veel Moostesse ToiduKlu bisse, et nautida Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskuses MoKS valmistatav at ...

Viimasel ajal ei trehva turul lambalihaga kohe üldse, kui on, pole aega või ideed, kui aga tahaks, pole lammast. Nöök, ma ütlen! Küll ei ole puudust seast ja nii ei sooritasin ühel päeval spontaanse ostu, teadmata päris täpselt, mida ilusa värske sisefileega peale hakata. Mõte hakkas siiski tööle ja nii valmis kerge ja kevadine rull, milles siga hoiab kalkunit oma kaitsvas käevangus. Sobib nii külmalt kui soojalt, kuigi minu enda eelistuseks oli pigem külm viilakas võileiva peal. umbes 0,5 kg sea sise- või välisfileed 450 g kalkunihakkliha 1 dl vahukoort 50 g kuivatatud jõhvikaid 50 g ilma soolata pistaatsiapähkleid meelepärast ürdisoola soola, pipart marineeritud või soolaseeni Lihatükk võiks olla nii pikk, kui on kasutatav vorm. Päris terriinivorm puudub minu köögiarsenalis, nii kasutasin  keeksivormi, mille katsin pealt fooliumiga. Lihast nikerdada terava noa abil umbes 1,5 cm paksune ühtlane pinnalaotus, justnagu üritaks noa abil rullbiskviiti lahti keerata või si...

Vähemalt selline mulje jäi eile hilisõhtul piki Telliskivi tänavat astudes. Ma ei oska lõunaosariiklasena anda võib-olla adekvaatset hinnangut pealinna mängulisele ööelule, kuid vaatepilt, kuidas kaks inimest otsivad taskulampide valgel midagi vana veetorni seintelt ja mitte maast, oli pehmelt öeldes koomiline. Kui sinna lisada kolmas kodanik, kes ohutuledega fläššivast autost läbi esiakna veel midagi pildistada üritas (korralik luure ei lülitaks ju ohutulesid sisse:) ), läks asi juba naljakaks.   Tegelikult oli tuju ülev. Põhjuseks see, et lõpuks sai külastatud F-hoonet, söögikohta, millest nii palju eripalgelisi kommentaare loetud-kuuldud. Ja mulle meeldis. Proovitud toit oli kokkuvõttes maitsev, täpselt nii nagu nende FB leht lubab: hea söök, pikk jook, ilus ruum ja kenad inimesed. Suussulav brüleekreem rabarberi-leedri kompotiga Endisest M. Kalinini nimelisest Tallinna Elektroonikatehase territooriumist on saanud Telliskivi Loomelinnak kõikvõimalike vaimule ja ihule ...