Parem paks puder kui vedel

Ei saa salata, emotsioonid on veel laes ja vajaksid alles settimist.

Kahel päeval oli võimalik Tartus kuulata asjatundjaid, kes kõnelesid toidust läbi ajaloo, arheoloogia, etnoloogia ja teiste distsipliinide. Lisaks eestlastele said sõna külalised Venemaalt, Soomest, USA-st, Rootsist, Lätist, Tšehhist, Slovakkiast ja Küproselt. Kui ma mõni aeg tagasi kilkasin sellest üritusest tuleviku mõõtmes, siis nüüdseks on see saanud juba ise ajalooks.

Püüan kirjeldada neid tahke, mis mind südamest liigutasid. Kõigepealt pean ütlema, et minu jaoks oli see üritus interaktiivne, huvipakkuvatest ettekannetest sain osa üle interneti otseülekande kaudu, samas Moostes käik oli aga ehe ning elamusterohke nii lõhna- kui maitsemeeltele. 21.sajand, hurraa!

Konverents algas ja lõppes tõeliste pärlitega, Krista Aru juhatas mõistujutuga pudrust selle sisse ning Dimitri Demjanovi ümarlaual esitatud üleskutse maitseid koguda ja kollektsioneerida lasi lõpetuseks mõttelõnga veerema. Maitseid läbi kõne või sõna on ju ääretult keeruline edasi anda, helist rääkimata (kui mitte matsutamist välja arvata:) ).

Kõige enam puudutasid mind rootslase Richard Tellströmi mõtted traditsioonilise toidu ümber. Mida me õigupoolest mõtleme traditsioonilise või algupärase või autentse toidu all? Ta kasutas selle määratlemiseks välistamismeetodit. Ehk siis, kas toit on traditsioone kandev või ajutise iseloomuga, kas toit on lokaalne või kõikjal levinud ja kas toit on igapäevane või pruugitakse teatud sündmustel või tähtpäevadel. Genius loci määrab, kas mingi toit jääb püsima ja muutub traditsiooniliseks.
Väljakutseks võiks lugeda tema teesi, et me ei peaks huvituma niivõrd toidukultuurist kui toitude kultuurist. Toit on sotsiaalse kommunikatsiooni vahend, me ei söö selleks, et elus püsida, vaid et elada. 

Natuke isegi kahju, et ettekannete lõpus jäi vähe aega diskussiooniks. Seda põnevam oli aga jälgida lõpetuseks toimunud ümarlauda, mis olgem aus, läks algul kaunis tublisti kiiva, kuid sai siiski rea peale tagasi ja osutus ääretult sisukaks.
Kui meid valdab enemasti kuhugi võõrsile sattudes eufooria kõike seal maitstut kaasa osta ja krabada, siis nii Eda Veeroja kui Dimitri Demjanov kutsusid üles selliseid asju proovima ja tegema õppima oma loomulikus keskkonnas. Koju tulles saad küll kaugelttoodud juustu- või singitükki mekkida, kuid sul pole enam seda õhku, valgust, ümbritsevaid hääli, isegi mitte päikest. Nii et Võrumaa suitsusaunasinki ei viida Stockmanni!
Ja veel, kui meie söögikohtades kiputakse panema toitudele peeni nimetusi, et oleks väärikam, siis märksa ausam oleks jääda lihtsate ja arusaadavate nimetuste juurde. Mitte toidu nimega ei pea pingutama, vaid selle maitsega!

Üleskutsega panustada rohkem allikmaterjali uurimisele, ka ERMi arhiivis asuva materjali läbitöötamisele ja analüüsimisele, haakub Ulrike Plathi helesinine unistus: Eestis võiks olla üks väike mõis koos aiaga, kus koostöös sordiaretajatega kasvatatakse vanu arhailisi sorte. Seal lähedal võiks asuda üks kõrts, kus pakutakse vanade retseptide järgi valmistatud toite. Ajalugu või vaade ajalukku ei ole siin üldse mitte takistajaks, ajalugu on hoopiski inspiratsiooniks.

Nii et rohkem maitseid!

P.S. Tartus jätkub sel nädalal veelgi põnevaid toiduga seotud üritusi:

Maamessil, 14.-16.aprillil, jagab tarkust Veiselihaakadeemia Eesti tuntud kokkade juhatusel.

Laupäeval, 16.aprillil kutsub taas külla Eesti Rahva Muuseum oma avatud uste päevadele, kust ei puudu ka toiduüllatused:).