Toit on (aja)lugu

  Üleeile hommikul oli murdepunkt - valge löpane kiht joonistas maha piiri sügise ja talve vahele. Seda isegi hoolimata sellest, et läheme talveajale alles mõne päeva pärast. Ja et see piir saabub alati mõnevõrra ootamatult, on ka kirjutamata reegel. Nii palju viisakaid ja reegleid austavaid autojuhte pole ammu korraga näinud, vähemalt mitte Tartus. Kui lubatud piirkiirusest ei uhata mitte kümme kilti üle, vaid see jääb pigem samavõrra alla, veenab ikka küll, et naljatada pole põhjust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopiski pihlakatest, mis linnatänavate ääres on veel punaseid kobaraid täis, maal aga ammuilma tühjaks nahistatud. Lindude poolt muidugi :). Ju nad saavad ikka aru, kust tasub süüa ja kust mitte. Muide, meie kanad sattusid suvel kogemata ühte eksperimenti. Nimelt külvas ema hernepeenardesse herneste vahele hoogsalt nisu, et äkki toimib viljakõrs nööri või toikana. No ei toiminud nii kitsal alal, mõlemad kultuurid läksid oma teed. Küll aga valmis pa...

Pööripäeva paiku Miks ma pidin küll blogi päise taustapildi ära vahetama. Seda karget härmatist jagus ju vaid mõneks korraks! Kui päike juhtub pilve tagant korraks välja piiluma, haarab nina õhust pigem kevade poolt salakavalalt laialipuistatud värske õhu killukesi ja isegi kui silmad korraks maha lüüa, kinnitab rohekas muru ja pehme kruusaga külatee tõesti pigem kevadeootust. See, et ametlikult on meil nüüd talv, pole üldse tähtis. Natuke tegelikult siiski on, kuidas sa jõule kevadel ikka tähistad :) Sisimas valdab mind tänutunne. Selle aasta eest. Aasta, mis algas üsna segaselt ja lausa mustades toonides, hakkas nagu pikemaks muutunud päev muudkui ennast koguma ja heledamaks minema. Ning kui nüüd jõuluajal on korraks aeg maha võetud, saad aru, kui palju on neid armsaid inimesi, kellega võib kõhklemata minna mitte ainult luurele, vaid ka üksikule saarele või lausa maailma otsa. Nii mõnegagi on koos luuratud ja üksikul saarel käidud, kes teab kuidas järgmisel suvel selle maail...

Eile sõitsin koju kahe linaskiga . Oleks võinud olla ka kuus või null, aga jäi kaks. Esimest korda elus vaatasin K. külmkapis tõtt linaskitega, pärast sooritasin kodus täpsemaid vaatlusi. No polnud varem nii lähedalt näinud :). Peipsis teda küll leiduvat, kuid minu lapsepõlve söögilauale teda ei toodud. Ja teadagi - kõik saab alguse lapsepõlvest ... Ilus kala niisiis, ei mingit koledat lõusta nagu tuural või angersägal. Selline nunnu suure ahvena moodi isend. Luud aga tugevad kui karpkalal, on nad ju sugulased. Ega neid kalakesi mulle niisama ka ei antud, pioneerikohustusena kaasnes ülesanne proovida kala marineerida ja lausa niimoodi, et suvist mudamaitset tunda poleks. Suvel, kui veekogudes vesi soojeneb selle kalaliigi jaoks ülemäära, kolivad nad muda sisse ja jäävad suveunne (et siis ka selline uni on olemas :) ). Sestap on suvisel kalal mudamaitse man, augusti lõpus, kui vesi jaheneb, on kõik jälle ok. Nimelt olevat kõige popim linaski purkipanemine. Kui saab tükk aega k...

Huvitaval kombel olen varem vaadanud ebaküdooniatest mööda, kohe päris kaugelt. Kellegi teise vaimustus või tähelepanujuhtimine neile sügisestele kollasetele viljadele on pannud seni vaid õlgu kehitama ja viisakusest naeratama. Nii pole meil aias ka kunagi ühtegi ebaküdooniapõõsast kasvanud! Aga nüüd juba tahaks ja kindlasti on selline mõte tulnud tänu toidublogija maniakaalsele huvile toidu vastu:). Niisiis ebaküdoonia , mida oma hapuka maitse ja tervisele kasulike omaduste tõttu nimetatakse ka põhjamaa sidruniks. Muide, samal päeval, kui nakatatuna Koopatibi vaimustavast katsetusest ebaküdooniatega marssisin turule neid otsima, tõi mu armas onunaine Eda neid mulle terve suure kausitäie. Olles vaimu ette valmistanud suurteks katsumusteks, ei tundunud viljade puhastamine üldsegi nii ennastületava ettevõtmisena. Seda küll, et isepäiseid seemneid kippus igale poole lendama ja väheke tooremate isendite poolitamine nõudis sutsu tugevamat noatööd. Aga kõik see on teostatav:). Vili tul...

Just nii võiks iseloomustada magusatest ja mahlastest pirnidest valmistatud moose. Pirnid kuuluvad mu lemmikpuuviljade top 3 hulka, mis tähendab, et kui suvisel ajal õnnestub kellegi toreda inimese käest saada ämbritäis pirne, tunnen ennast justkui õnnesärgis sündinuna. Meie aias pirnipuid kahjuks pole, mõne aasta tagune üritus lõppede jänkude võiduga ja uut ei ole veel julenud välja valida. Aga kevadel tuleb see hetk kindla peale, ega siis nii lihtsalt saa neile puunärijatele ka alla anda. Esimese ämbritäie sain sel aastal täiesti kogemata, kui oli plaan onunaise Edaga nende poolt edasi pohlametsa siirduda. Plaani rikkus ära vihm, nii et mätta otsas küürutamise asemel suunas Eda mind sujuvalt oma pirnipuude alla. Oi milline rõõm! Kuna varased pirnid (nagu õunadki)on hästi õrnakesed ja kipuvad kiiresti riknema, säilitamiseks need ei sobi, siis läks suuremaks moosivaaritamiseks. Mmmm, kui mõnus:). Kui kaneeliga pirnimoos on selline talvine pai, kus kerid jalad teki sisse ja süda ihk...

DanSukkeri telk - Alari ja Leena Kes ei saa minna Augustiunetusele, läheb Antslasse Hauka laadale . Nii oligi. Asjaolude kokkusattumise tulemusena oli minu ülesanne seal toetada DanSukkeri telgis Alarit ja Leenat moosi- ning tarretisesuhkrust valmistatud mooside-koogiga, et inimesed näeksid, mida on võimalik nende suhkrutega valmistada ja kuidas need asjad välja näevad. Lühidalt kokku võttes, uskumatult lahe kogemus ja läheks veel teine kordki:). Kuna meie telk oli laadaala tagaotsas suurtest ostutänavatest veidi eemal, leidis meid üles küll vähem rahvast, kuid see-eest sai tulijatega põhjalikult rääkida, kuulsime nende käest nii laada- köögi- kui elutarkusi ja ehk suutsime ka meie neile uusi ideid pakkuda. Vähemasti üritasime:D. Laada pealava Toimus ka filmitegemine Kui rääkida mõne sõnaga ka laadast endast, siis minu jaoks oli see liiga kirju. Mitmel pool mujal on pakutavad asjad jagatud eri alade vahel, siin olid tulbisbulad, viinamarjad, kleidid ja sibulavanik...

Täielik kaos - sool on otsas, porgandikott tühi, sibulakausis pole ainsatki sibulat, tühjadest purkidest rääkimata... Ma ei ole kuidagimoodi originaalne, kui ütlen, et see kõik on seente pärast. Ja kindlasti pole ma sel aastal ainuke, kes viimastel nädalatel on aknast ja uksest sisse murdnud seenesaagiga poole ööni toimetanud ja iga kord urisenud, et see ports jääb viimaseks. Ohkasin veel laupäevalgi, et enam mitte, kodurahu nimel! Täna aga keerleb peas mõte juba uuel ringil, kuidas korilusega edasi tegeleda. Täitmatu inimene! Algul kukekad ja pilvikud - ahh... Siis mu suured lemmikud kuuseriisikad - jess!!! Männiseened - tugev mõnus seenemaitse. Tartumaa, Põlvamaa, Võrumaa ... Igatahes sai marineeritud erinevaid seeni, varieerides marinaadi koostist vastavalt seente liigile. Minu suurimaks lemmikuks osutus mahe kaneeline marinaad, mis sobis eriti hästi väikeste krõmpsude pilvikutega. Kui ma varem polnud eriline pilvikufänn, siis nüüd on omavaheline sõprus täiega sobitatud. 1,5 l ...

Lapsepõlve üks mõnusamaid hoidiseid oli niinimetatud tomatimöks, kuhu pandi tomateid ja sibulaid pea võrdselt, juurde suhkrut, soola ja veidi äädikat säilimise jaoks. Jube hea kraam! Erit mõnus oli see külmalt, otse keldrist tooduna. Sel aastal läks mingil hetkel suur ports tomateid korraga punaseks ja oli tarvis kiiresti neist midagi teha. Kahju ka, kui enda töö ja vaev kompostihunnikus vaid ussikesi toidab. Tavaliselt olen sellistel "kriisihetkdedel" võtnud ette tomatimahla tegemise, sel korral aga kummitas peas Pille Endeni ja Lia Virkuse "Tomatiraamatust" leitud kaasajastatud versioon vanast heast tomatimöksist. 1,2 kg tomateid 1 kg sibulaid soola suhkrut pipart 5 sl palsamiäädikat Tomatitele teha noaga ristikujuline sisselõige, kasta keevasse vette ja koorida. Sel korral oli palju hästi väikeseid tomateid ja kuna mul selle kannatusega on kehvasti, loobusin koorimisest ja lasin nad köögikombainis lihtsalt sodiks. Ja polnudki tomatinahku eriti tunda:)....