Toit on (aja)lugu

Kartuliriiv ehk kartuliriivkook - üks omapärane ja maitsev toit, mis kuulub täna pigem toidupärandisse Lõpuks on blogil uus pealkiri. Kui ma peaaegu 14 aasta eest avaliku kirjutamisega alustasin, tundus algne pealkiri "Tiramisust ja Fata Morganast" ühtaegu huvitav, kui mitte silmatorkav ja kandis minu jaoks samastumist südamelähedaste toidu- ning aiateemadega. Esimesed aastad kulgesid õhinal, paisates arvutiklahvide alt välja hulganisti toiduainete ja nende ümber käivate sõnade pilvi. Kuniks teemad hakkasid selginema ning retseptide osa vahetus rohkem lugude vastu. Kuniks teemad selginesid veelgi ning võimust võttis ajalugu. Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib. Püüan "tõlkida" nii toiduga haakuvat ajalugu, teadust kui minevikust väljarebitud seiku lihtsamasse tänapäevainimese keelde. Ajaloolase väike missioon või umbes nii. Pealegi katsun jääda nii kohalikuks kui vähegi võimalik, sest meil on küllalt asju ja juhtumisi, mille üle uhke olla või see uhkus tolmu al...

Eilne ehk laupäevalõunane vihm - 4 mm, täna 1,5 mm*. Hoolimata üleriigilisest põuast, on meil natuke paremini läinud. Mõned eelmise nädala korralikud vihmasahmakad, mille tulemuseks näitas mõõdunõu vastavalt 11 ja 13 mm, päästsid ehk hullemast. Mitmel pool mujal pole nii hästi läinud, isegi mitte teisel pool Laiuse mäge. Soovisin ühel päeval Marimarta perenaisele müügileti taha jõudu ja jaksu, kuid Janika hõikas, et soovi parem vihma, sest maasikapõllud anuvad vett. Kel loomad, siis need, kel heinamaad hektarite mõttes vabalt võtta, kraabivad vajalikud rullid ehk kokku, kuid need, kel vaja osta, on sügisel plindris. Juba praegu tehakse viljast silo, et talv kuidagi üle elada. Põllumees on üldiselt leidlik ja harjunud ootamatustega ning varuplaan peab alati taskus olema, kuid sellegipoolest võime meie ka kunagi sinna jõuda, et köögivili kasvab vaid loori või kile all ning peenarde vahel vonkleb kastmissüsteem. Rekord 25. juunil - 13 mm Tänavune kevad oli niikuinii nii kummaline oma vah...

Hämmastav, kui kiiresti aeg küll läheb. Postitus, mida tahtsin üles riputada poolteist aastat tagasi, jõuab internetiavarustesse alles nüüd. Ega sest midagi poleks, kui ei jõuaks ka, aga rohkem enda jaoks. Algselt Facebooki postitustena mõeldud lugusid oleks lihtsalt hea koondada kokku, et näha, mis on aja jooksul juhtunud. Neis on rohkem päevakajalisust kui n-ö tavalistes blogipostitustes. Oma aja ja hetkede portreed. Täna hakkavad näiteks koroonakevaded juba ununema, kuid mõned asjad ajavad tagantjärele muidama küll. Niisiis tagasipõige 2021. aasta esimesse poolde. 12. jaanuar 2021 - sült   Täna sööme sülti, homme sööme sülti, sülti sööme ülehomme ... Täpselt selline tunne on viimased kolm nädalat. Jõulude eel polnud mingit kavatsust sülti keeta, kuid Vasula lihapoes värskeid koote-jalgu nähes murdusin. Ma lihtsalt polnud arvestanud sellega, et selline pilt üldse avaneb. Idee poolest pidanuks olema see letiosa nii tühi, et ammu puhtakski küüritud. Vana aasta lõpus läksin taas lih...