Laudatagused lood ehk suvest talvesse toidupäevik, 6. osa

Eilne ehk laupäevalõunane vihm - 4 mm, täna 1,5 mm*. Hoolimata üleriigilisest põuast, on meil natuke paremini läinud. Mõned eelmise nädala korralikud vihmasahmakad, mille tulemuseks näitas mõõdunõu vastavalt 11 ja 13 mm, päästsid ehk hullemast. Mitmel pool mujal pole nii hästi läinud, isegi mitte teisel pool Laiuse mäge. Soovisin ühel päeval Marimarta perenaisele müügileti taha jõudu ja jaksu, kuid Janika hõikas, et soovi parem vihma, sest maasikapõllud anuvad vett. Kel loomad, siis need, kel heinamaad hektarite mõttes vabalt võtta, kraabivad vajalikud rullid ehk kokku, kuid need, kel vaja osta, on sügisel plindris. Juba praegu tehakse viljast silo, et talv kuidagi üle elada. Põllumees on üldiselt leidlik ja harjunud ootamatustega ning varuplaan peab alati taskus olema, kuid sellegipoolest võime meie ka kunagi sinna jõuda, et köögivili kasvab vaid loori või kile all ning peenarde vahel vonkleb kastmissüsteem.

Rekord 25. juunil - 13 mm

Tänavune kevad oli niikuinii nii kummaline oma vahelduvate öökülmalainetega, et porgand jäi õigel ajal maha külvamata. 23. aprillil maha pandud varane kartul pidi pärast viimast öökülmalainet uued pealsed kasvatama ning kasvuhoonest üle jäänud viis tomatitaime õuepeenras samuti. Lugesin just 1939. aasta põllumajandusloenduse talundilehelt, et vanaema Roosi oli siis kirja pannud 20 tomatitaime, 15 ruutmeetrit sibulat, 30 porgandit, 60 kurki ja 100 kapsast, kartul muidugi lisaks (ERA.1831.1.3241:172-173).

Koroona-aastatel Facebookis omamoodi päevikuna toiminud laudatagused lood on tänaseks lühenenud ja harvemaks jäänud. Sellegi poolest on neis mingi oma aja pitser, mis tasuks püsivamat jäädvustamist lisaks retseptid. Ja nii ma olengi siis aastas 2021, õigemini aasta teises pooles. Täna on neid lugusid isegi naljakas lugeda. Kaks aastat pole ometi nii pikk aeg, et mälu täielikult kaoks, kuid võib-olla on ajal teine tähendus, kui toona.

5. juuli 2021 - kohupiimavorm

Elusloodus, ma ütlen. Ritsikad virgusid täna õhtul (mitu päeva järjest oli õhtul ikka haudvaikus) ja alustasid siristamist. Oi, see on ilus! Virgus ka miljon sääske, mis ei ole mitte ilus, vaid õudne. Valus muidugi! Isegi see kuum neid ei peleta. Maja välisust ei taha pärast 23 enam väga avada, sest üks väga suur ja väga paks konn istub ukse taga või tatsab edasi-tagasi. Ma panin talle isegi kausi veega. Eile vaatas mind sellise näoga, et võiks ju tuppa kutsuda. Niikuinii valdas konna nii lähedalt nähes peaaegu südame seiskumine, sest need tegelased ei ole teps mitte minu lemmikud. Otse vastupidi! Aias suvemaja ees lebas üks väiksem konn, sussid püsti. Oli teine otsa saanud, aga siinkohal ma Peetrit siiski ei süüdistaks. Konnad pole tema ampluaa, oma silmaga olen näinud. Hommikul pidin tema kinninabitud priske hiire niikuinii varestele viskama, see sort kassile söömiseks lihtsalt ei passinud. Varestega tuleb aga häid suhteid omada, sest nad hoiatavad rebase eest. Kanad sest ihukaitsest hästi aru ei saa ning kihutavad varese oma õuelt minema. Tobud. Ja kui poolpimedas läksin aiast piparmündiehti tooma, selgus köögis tule valgel, et lehtede alumistel pooltel oli mitu tillukest tigu. Hea, et lehti kohe joogi sisse ei pannud! 

Leib on viimaseid minuteid ahjus ja see on aeg, kui võib lubada midagi head. Näiteks kohupiimakooki maasika toormoosiga. See pole õieti kook, vaid pigem vormiroog, sest koogile iseloomulikult põhja tal pole. Pool kilo kohupiima, neli suuremat muna, detsiliiter suhkrut, lusikatäis vanillsuhkrut, viiskümmend grammi sulatatud võid, detsiliiter maisitärklist ja teine mandlijahu. Põhiline on kokkusegamise vaev, üksnes munavalged tuleks vahtu lüüa. Ahjus 175 kraadi juures umbes 45 minutit ning ongi kõik. Ei mingit küpsist ega muretainast. Põhjaks ma mõtlen. Mõnus vormi hoidev maius, mis sobib nii soojalt kui külmalt. Ja praegusele ajale kohaselt otse loomulikult purustatud maasikatega. 

 

9. september 

Täna algavad peidus pärandi päevad ehk iga-aastased Euroopa muinsuskaitsepäevad. Küll mul on hea meel, et Avinurme räägib oma lõimeripstehnikas vaipadest ja Põltsamaal saab kõige muu kõrval teha ringkäigu vanale saksa kalmistule. Need kõik on tõesti sellised teemad, mis jäävad puu, kivi ja klaasi kõrval varju. Äkki mitte peidus, vaid hoopis vaikiv pärand? Möödunud laupäeval Eesti toidu kuu avamise puhul Ülenurmes kaetud sõiralaud tutvustas samuti ühte peidus olnud või olevat pärandi objekti. Kuulsin mõni päev tagasi arutlust, et vanades Euroopa maades, kus Euroopa nn geotähised on varsti pea igal väärikamal toidutootel või joogil, hakkab see märgist juba devalveerima, siis meil ei kõneta see suurt kedagi. Täiesti nõus. Ajakirjanduses kirgi kütnud Estonian Vodka teema lõppes omal ajal õnnelikult ehk tähise saamisega, siis nüüd on järjekord sõira käes. Aga kas ja kui paljud väärtustavad mõnda toidutoodet enam, kui tal on lisaks muudele võimalikele märgistele juures ka veel see - sõira puhul näiteks sinikollane sõõr? Välismaalast ja eriti tõsise toiduhuviga välismaalast kõnetab küll, aga kas ka sisemaal? Kas see toob kaasa sellise toote liigse standardiseerimise, kuigi muidu oli igal tootjal täiesti oma lähenemine? Äkki ma mõtlen üle? Äkki see pole üldse oluline? 

Äkki on liigne mõtteline standardiseerimine seegi, kui katan itaalia- või prantsuspärase laua täiesti kodumaise kraamiga? Lõikan taldrikule Sirje ja Inara sõira, sätin vahele eestimaised viinamarjakobarad, tõstan purgist klaasi nädal varem keedetud pihlaka-õunamoosi ning korjan aiast puu alt mõned pirnid. Vein seal klaasis pole kahjuks enam see, mis võinuks olla. Alatskivi mõisamaitsed tuttuus oi-ma-ei-või-kui-hea kuslapuuvein sai lihtsalt liiga kiiresti otsa. Pealegi ei nõua selline eine erilist pingutust, eriti kui mõelda katkele ühest ERMi arhiivis leiduvast 1962. aasta kaastööst, kus noor tütarlaps sovhoosipõllult öelnud teel raamatukogust sovhoosiklubisse “Elus on nii palju huvitavat tegemist, et ma ei taha kohe söögitegemisega aega veeta!”

Muidu on aga lauda taga rahulik, kurgid vohavad peenras, kuivanud angervaksavarred ootavad enne talve mahaniitmist ning viimane suur rullkõrvits tahab prepareerimist. 

 

14. september - vastlakukld

Keerasin hommikul auto süütevõtit hetkel, kui Jaak Joala laulis fraasi „See on ju nii, et suved kaovad ...”. Tõepoolest, juba kolmandat päeva ei tahtnud lühikeste varrukatega pluusis isegi korraks välja minna. Saared, mis laupäevases suves olid veel tumeroheliste lehtedega, said kliimamuutusest vist šoki, nii et lehed värvusid heleroheliseks ning kohati liugles alla kollaseidki. Õhus on ahjupraadide ja vormiroogade tunnet. Avastasin, et huvitaval kombel on tänavune suvi mõjunud pastinaagile hästi, seega on mõned kuldseks küpsetatud ahjujuurikate pannitäied kindlustatud. Aga mitte peenardest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis vastlakuklitest.

Nimelt küpsetasime paar nädalat tagasi ühe ägeda seltskonnaga ... vastlakukleid. Mis teha, kui õigel ajal veebruaris polnud see võimalik. Aga mitte neid tänapäevaseid, vahukoorega – see oleks olnud nii igav, vaid selliseid, mida tehti enne neid kusagil 19. sajandi retseptiraamatutes. Selliseid ammu unustatud vastlakukleid, kuigi selle vahega, et kui tollal pidi neid serveeritama kaneeli ja roosiveega maitsestatud kuuma piimasupiga, siis tänapäeval võib pakkuda näiteks vanillikastmega. Ütleme nii, et sellised vastlakuklid ehmatavad ikka ära küll. See on nagu süüa rohelisi tomateid nimega Hiiumaa roheline, mis siis, et nad on täiesti valmis, aga ikkagi. Teisalt tõdeti pärast esialgset kohmetust, et tegelikult täitsa head ning neid võiks vabalt ka muul ajal teha, kui vaid vastlate ajal. Noh ja nii ma olengi retsepti tuuninud. 

Ega seal tegelikult midagi üleloomulikku ole. Oluline on eelmisel päeval kuklid valmis küpsetada ning rosinad rummi sisse likku panna. Teisel päeval tuleb kohvikoor suhkruga vahustatud munakollastega kergelt paksemaks kuumutada, segada kuklitest väljauuristatud sisu, rummis ligunenud rosinate ja mandlilaastudega ühtlaseks, täita kukliõõnsused, kaas peale sättida, veega üle piserdada ning ahjus üle küpsetada, et sai koos täidisega uuesti läbi kuumeneks. Noh ja siis natuke enda valmistatud vanillikastet ja hapusid marju peale ning ongi tehtud. Siinkohal ei saa ma kerge irooniata muigamata jätta, et iga uus on ammuunustatud vana.

26. september

Pildistasin eile viimaseid kurke ja lõpus jooksis kaadrisse Peeter. Tema puhul võib vist küll öelda, et uudishimu tapab kassi. Kõik uued asjad tuleb majas viivitamatult üle vaadata, see on reegel. Aga mitte kassist ei tahtnud ma rääkida. Isegi mitte kurkidest, samuti mitte tsukiinidest, jorjenitest ega tageetestest, mille külm nädala sees ära võttis, nii et kurkide ja tsukiinide elutud varred pidin juba kompostihunnikusse vedama. Isegi mitte õide puhkenud astritest ega hanede kolmnurksetest parvedest. Isegi mitte koroonast. 

Asi on puhtalt uudishimus. Käesoleval nädalal toimus Teadlaste öö festival, mille peateemaks seekord toit. Väga põnev programm näitustest kuni töötubadesse kaasatud tippkokkadeni. Alternatiivi pakkus aga raadio Teaduse superkangelaste sarjaga, mille lõpetas väga kaasakiskuv arheokeemik Ester Orase loeng. Iseenesest on Ester muidugi turismi- ja dieediturundajate tujurikkuja, kes seletab ilusasti meie kaugema toiduajaloo telje puust ja punasega lahti (meenus kevadine EASi reklaamlause "Enjoy aromas that evoke a 7000 years history") või näiteks poolenisti naljaga soovitab paleodieedi asemel keskenduda meso- või neodieedile, kui nüüd eestikeskselt asjale läheneda ja tähti närida. Kas keegi paleodieedi pidajatest on üldse mõelnud kohaliku toiduga paleodieedile, ah? Hooajalisus ning võimalikult kodu lähedalt pärit toit on alati olnud väärtustatud ning ka paremini omastatav, kui maailma teisest otsast pärinev. Sellest aspektist räägiti mõni aeg tagasi isegi EPKK Eesti toidu visioonikonverentsil. Igatahes, kes reede õhtul ei juhtunud Vikerraadiot kuulama, võib seda teha igal ajal kas nüüd või tulevikus: https://vikerraadio.err.ee/.../teadlaste-oo-festival-koos.... Soovitan soojalt! Ja kass ei puutu jätkuvalt asjasse.

5. oktoober
 

Inimesi on erinevaid, kellele istuvad toidulõhnad ja kes hoiaks neist valgusaastate kaugusele. Lisaks võivad need puudutada mõnda toiduainet või veel mõnda erilist kombinatsiooni. Mul on näiteks riiulis üks kodumaine käsitöödžinni pudel, mille sisu aeg-ajalt nuusutan tema eriliselt värske kadakaaroomi pärast, kokteiliks teha lihtsalt ei raatsi. Või näiteks nooremana tormasin kiiresti teisele poole tänavat, kui kusagilt lahtisest köögiaknast õhkus pahvakas tatrakeeduhaisu. Aga nüüd üle hea mitme aasta istun köögis ja tõmban vabatahtlikult sõõrmeisse kapsaste hapendamisel tekkivat aroomi. Kusjuures hapendamise vastu pole mul kunagi miskit olnud. 

Pühapäeval tegime hapukapsaid nagu muiste ehk suure riivi, puhtaks küüritud plekkvanni ning mardikate lennuavadest täistipitud ja servadest kulunud vana nuiaga. Ikka nii, et paras ports riivitud mahlaseid kapsaid said sahmaka soola ja köömneid ning edasi tulid harjutused käsivarre lihastele. Seejärel suurtesse 15-liitristesse klaaspurkidesse, kooritud pajuoksajuppidest pusa ülestõusmise tõkkeks peale ning kööki hapnema. Tänaseks hakkab suurem vedelikueraldumisaeg otsa saama, vahtu veel tuleb, kuid purgi kohal tunneb ninas meeldivat hapukat lõhna. Tegelikult tunneb seda juba välisuksel. Järelikult asi töötab, peagi saab purgid viia puukuuri edasi hapnema ja külmade saabumisel aita ning seejärel keldrisse. Talvel kuulub hapukapsasupp, samuti ka Szegedi guljašš või kasvõi paksud kapsad lemmikute hulka. 

Las fermenteerimine jääb mõnede moodsamate hapendatud toitude juurde inglise keeles, meil piisab hapendamisest. Vanarahva mälugi meenutab 19. sajandi lõpust või 20. algusest: „Talveks tehti kapsaid kahte jagu: kupatati kapsapead ja pandi kuumalt vajutise alla. Lasti kambris hapnema ja viidi külma kohta. Või raiuti pead puruks, tambiti puunuiaga kõvasti kinni, pandi vajutuseks paar peasuurust kivi ning lasti hapnema”.

18. oktoober - ivan tšai panna cotta

Blue Monday? Blue moon? Mõnede jaoks kindlasti nagu Black Friday või Cyber Monday. Pärast valimisi täiesti asjakohane, kuigi ülehomme on päriselt ka täiskuu. Ja tea, kuidas nende kaubakampaaniategagi läheb, sest suured konteinerid seisavad kusagil x kohas troppides ning ennustatakse isegi kassitoidu kriisi. 

On kuidas on, aga näppasin Emmanuel Willelt ühe idee koorest ja kangest teest, mille ta vormistas augustis Juulamõisa kohvikus toimunud õpiköögis kooki täiendavaks kastmeks ning asetasin selle teise vormi. Teemaks ikka see Blue Monday. Meie Uugi talul on nimelt ivan tšai teesegude seerias üks kaunis kooslus, milles on põdrakanepile lisatud Moldaavia tondipead ja kassinaerist. Kui panna teepuru kuuma rõõsa koore sisse tõmbama, on tulemus ütlemata omapärane. Kui sellest kuumast koorest teha aga panna cotta (muide, värv tuleb mitte sinakasrohekas, vaid pigem õrnalt elevandiluu karva), kallata peale teine vähe rõõmsam ja kuldsem kiht Sepamäe Talu Astelpajutooted astelpajumahlast tarretist ning puistata peale sügisesi värvilisi marju koos sügavkülmast võetud kuusevõrsetega, ei olegi paha mõte täiskuud tervitada. Viimast koos Ulge talu rabarberimulliga. Ütlen kohe, olin rabatud selle täiesti kameeleonlikust maitsest. Algus oli tegelikult üpris ärev, sest esimest lonksu suus keerutades ei tundnud mingit mai keskpaiga värske rabarberi mekki. Peaagu nagu Itaalia prosecco, täiesti petaks ära. Umbes kolmandas sõõmus see rabarber tuli ja jäi. Selline tunne, nagu rabarberi maitse oleks jaotatud osadeks ning antud proovijale kaasa vaid tema kargus. Suurepärane!

Niipalju siis kuust ja tühja sest sinisest esmaspäevast, kuigi mahalangenud puulehti on veel liigagi palju aianurgas. Seevastu sai pildile sätitud viimased kannikeseõied, mis pärinesid eelmisel aastal Marimartast ostetud lillede isekülvanud seemnetest tänavu võrsunud taimedelt. 

24. oktoober - isetehtud või

Natuke enne lõunat jäi kõik tunniks ajaks seisma, sest elekter lahkus, kuid naasis õnneks lubatust varem. Ei mingit tuult ega vihma, kuid umbes 333 Laiuse suuna tarbijal tekkis lihtsalt võimalus aiatöödega veidi pikemalt tegeleda. Alajaam? Võimalik. Ja ei mingit kohupiimakooki ega brüleekreemi, kuigi mõlemad olid enne seda meeles mõlkunud. 

Kasutasin siis aega kasulikult, tõmbasin peenralt räätsakaks muutunud astrid üles, samuti viimased tomatid kasvumajast. Muide, „Hiiumaa roheline” oli isegi taime mõttes veel roheline ja ei reetnud kuidagi, et on oktoobri teine pool. 

Koogi asemel tegin aga hoopis ... võid. Jaa, poolest liitrist vahukoorest saab umbes 190 grammi pehmet ja mahedamaitselist võid. Mikseriga koor vahtu, seejärel lasta masinalt veel veidi töötada, kuni või ja pett eralduvad. Siis võipall külmas vees mõned korrad läbi sõtkuda, kuni „pesuvesi” jääb selgeks, ja ongi valmis. Segasin võisse sõrmedega peenemaks muditud soolakristalle ning võiski võileiba maitsta.

 

Tegelikult on omatehtud või ikka umbehea. Selline mahe ja siidine. Söö või niisama. Ehk siis omatehtud leib omatehtud või ja viimaste roheliste tomatite ning OleMari talu suitsutatud kitsejuustuga – puhas luksus. See „Hiiumaa roheline” osutus esmakordsel kasvatamisel nii maitsvaks lauatomatiks (pigem magus kui hapu ja väikese südamikuga), et läheb järgmisel aastal kindlasti kordamisele. Nõuab lihtsalt mõistuse harjutamist, et rohekat karva tomat võib ka süüa kõlvata. 

18. november

Sinna, kuhu sa vaatad, sinna ka lähed! Just selline lause kõlas korduvalt hiljutisel Lõuna-Eesti toidukonverentsil. Me ei tea maailmas paljusid asju ja ei jõua ka kõigest teada saada. Sellepärast tegelegu igaüks oma alaga, mis on kellegi huvi ja kutsumus. Eriti äge, kui saavad kokku teadus ning praktika. Näiteks, kel vaja toalilli ümber istutada, siis viimane mood on valida potti biohuumuse baasil valmistatud kasvusubstraat ehk lahtiseletatult ussikeste abil valminud kompost. Täitsa kohalike meeste ettevõte Kobrit siinsamas Jõgeva külje all, aga tulemus sündinud teaduspartnerite kaasabil ning saadaval üle Eesti. See pole reklaam, vaid uhke tunne, kui saad jagada kellegi sügavast huvist sündinud tööd.

Täna anti kasulik õpetussõna, et täiskuu on hea aeg vabaneda kõigest negatiivsest. Tegelikult tuleks mistahes negatiivne kohe seljataha visata ja jätta mällu vaid ilusad südamlikud hetked. Näiteks paar päeva tagasi läksin pildistama pritsumeeste depoohoonet. Palusin eelnevalt, et nad sätiks mõne masina ja mõned mehed ka kaadrisse, et pilt vähe rõõmsam tuleks. Kokkulepitud täistunni saabudes tõusid depoo ruloouksed sünkroonis üles ja mulle vaatasid vastu läikimalöödud masinad ning peaaegu kogu meeskond täisvormis. Priitahtlikud päästjad, muide. “Ega me iga päev nii tee, aga ükskord ju võib,” vastati sõbraliku muigega mu hetkelisele hämmeldusele. Või see, kuidas õnnestunud toidufoto saamiseks tuleb oodata õiget hetke ning valida sobiv nurk, mil loojuv päike heidab täpselt õige valguse kotletile. Minut hiljem või varem tuleb hoopis plassim tulemus. Vot sellised hetked on väärt, et meelde jätta.

Lauda taga ei ole enam midagi huvitavat. Jätsin mõned pastinaagid veel mulda, ka esimest aastat kasvanud maapirnid ootavad veel. Lubatakse ju enamvähem sügisest ilma umbes kuu lõpuni. Eks seejärel tuleb külmade saabudes metsa poole vaadata. See vajab samuti majandamist, sest ega ahjud ise soojaks ei lähe. 

 

8. detsember - seenesalat

Poolteist nädalat tagasi silmitsesin kalendrit ja arvutasin, kuidas mahutada detsembrisse 14-päevast kohustuslikku puhkust. Välja mõeldud plaan tundus nii hea, et olin ise ka rahul. Samal päeval takseeris mamma mind pealaest jalatallani ja teatas, et ma võiks vähem kooki süüa. Ema, nii ei või öelda!!! Kusjuures ma ei söö üldse nii palju kooki, ehk kord nädalas. Ja teiseks, detsembrikuu lemmik pole üldse kook, vaid itaallaste umbehea panettone, ikka see võiga variant. Kuigi see pole mingi vabandus ning tegelikult oli tal õigus. 

Järgmisel hommikul ärkasin korraliku palaviku ja tundega, et minust on mitu trammi üle sõitnud. Selge, see on koroona, kui ka põlved hakkasid esimest korda elus valutama. Kiirtestid ning ametlik test mu enesediagnoosi siiski ei kinnitanud, küll aga võtsin puhkuse. Tegelikult päris mõnus looderdamise aeg järgmise nädala keskpaigani. Tahad, teed midagi, tahad, ei tee või teed natuke hiljem. Kusjuures selle kummalise viirusega, mis kestis kokku neli päeva, kadus isegi panettone isu, kookidest ja muust magusast rääkimata. Mandariinidest ning hurmaadest täiesti piisab. 

Kui sellesse mängu lisada vahepeal saavutatud eksperditase auto võtmepuldi patarei vahetamisel (eile näiteks akude poes hämmeldunud müüja silme all, sest jumal tänatud, et veiniklaaside poe kõrval on kohe akude pood), on elu päris lill. Isegi külm on alanenud, nii et kass nõustub taas õue minema. Lauda taga möllavad kitsed ühe õunapuu all ja nosivad külmavõetud õunu, eks ta peab sel trallil silma peal hoidma, pluss hiiri ehmatama.

Ise aga mõtlesin avada seenepurgi, sest seenesalatiga võileib ei ole ju kook. Selline vanakooli salat, kus soolatud männiriisikad, Peipsi sibul, paks hapukoor ja näpuotsaga hakitud tilli. Mis siis, et hetkel on see Itaaliast, kuid soojendav tummine mustasõstraglögi on vähemalt täitsa lähedalt - Raudale talust. 

18. detsember - marineeritud heeringas

Minu läbisaamine räimedega on läbi aegade olnud keeruline. Järvekaladel üleskasvanuna ei saanud ma pikka aega aru, miks peaksin seda väikest mõttetut merekala sööma. Nüüd püüan seda mõistusega endale seletada, aga läbi seina õnnestub murda vaid vähestel. Näiteks Hiiumaa Hõbekala köök suudab seda. Jälgisin suu vett jooksmas FB-s, kuidas Kätlin kirjeldab jõuluräimede valmistamist ning kaalusin juba purkide misiganes viisil mandrile tellimist. Olles lugenud pakkide vintsutusi oma pikal teel, loobusin siiski, äkki saan maitsva suutäie asemel klaasikillusegused räimed ning see pole kindlasti see.

Seega lõin selja sirgeks ja ostsin poest paki õlita heeringafileesid. Heeringat olen armastanud lapsest saati. Ja jumal tänatud, seda on alati saada, isegi koroonast tingitud transporditakistused pole lette tühjaks jätnud. Mitte nagu 1855. aastal, mil Palamuse kirikuõpetaja kirjutas, kuidas Krimmi sõja ajal Läänemere sadamate blokeerimise tagajärjel tõusis mõnede oluliste kaupade hind. Näiteks tündri soola hind tõusis 5 rublalt 18-le ja heeringat oli saada veel vaid ühe kaupmehe juures Tartus 5 hõbekopika eest tükk. 

Niisiis marineeritud heeringas Hõbekala ainetel. Loodan, et Kätlin ja Siim ei pahanda. Tükeldasin paki õlita heeringafileesid parajateks paladeks. Surusin uhmris puruks mõned kadakamarjad ja vürtsiterad ning natuke rohkem roseepiprateri. Segasin juurde paar siirupist võetud ja hakitud ebaküdooniaviilu, lusikatäie marineeritud sinepiseemneid ja teise sügavkülmast võetud kuusevõrsepudi. Lisaks ühe õhukeselt viilutatud punase sibula ning paraja sortsu tavalist neutraalset rapsiõli. Assa kui hästi see kõik lõhnas! Segasin läbi ja tõstsin külmkappi üleöö maitsestuma. Järgmisel päeval maitses rukkileiva ning mureda keedukartuliga oivaliselt. Kartulisortidest valisin seekord “Jõgeva Kollase”, millel tuleb muide järgmisel aastal ametlik juubel - 80. Koorides jäin mõtlema, et sort on küll ikooniline, kuid sobib vaid “edasijõudnutele” ehk nagu tänapäeval öeldakse, teadlikule tarbijale. Tänapäevaste sortidega (isegi, kui poes nimetatakse neid “punaseks” ja “kollaseks” kartuliks), millel ühtlane mugul ja madalad iduaugud, harjunud inimesele võib esmakordne kohtumine selle vana sordiga, mille mugulad lopergused ja sügavate iduaukudega, põhjustada hingelise trauma ning kestva umbusu Eesti sortide vastu. Eks seepärast tulebki toidupärandist enam rääkida, et vana aja toit ei niidaks kohe jalust.

___________________________________

* - järelkommentaarina, et õhtuks viskas tänu suurtele sajupilvedele lausa 14 mm täis.