Toit on (aja)lugu

Eilne ehk laupäevalõunane vihm - 4 mm, täna 1,5 mm*. Hoolimata üleriigilisest põuast, on meil natuke paremini läinud. Mõned eelmise nädala korralikud vihmasahmakad, mille tulemuseks näitas mõõdunõu vastavalt 11 ja 13 mm, päästsid ehk hullemast. Mitmel pool mujal pole nii hästi läinud, isegi mitte teisel pool Laiuse mäge. Soovisin ühel päeval Marimarta perenaisele müügileti taha jõudu ja jaksu, kuid Janika hõikas, et soovi parem vihma, sest maasikapõllud anuvad vett. Kel loomad, siis need, kel heinamaad hektarite mõttes vabalt võtta, kraabivad vajalikud rullid ehk kokku, kuid need, kel vaja osta, on sügisel plindris. Juba praegu tehakse viljast silo, et talv kuidagi üle elada. Põllumees on üldiselt leidlik ja harjunud ootamatustega ning varuplaan peab alati taskus olema, kuid sellegipoolest võime meie ka kunagi sinna jõuda, et köögivili kasvab vaid loori või kile all ning peenarde vahel vonkleb kastmissüsteem. Rekord 25. juunil - 13 mm Tänavune kevad oli niikuinii nii kummaline oma vah...

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...

Hämmastav, kui kiiresti aeg küll läheb. Postitus, mida tahtsin üles riputada poolteist aastat tagasi, jõuab internetiavarustesse alles nüüd. Ega sest midagi poleks, kui ei jõuaks ka, aga rohkem enda jaoks. Algselt Facebooki postitustena mõeldud lugusid oleks lihtsalt hea koondada kokku, et näha, mis on aja jooksul juhtunud. Neis on rohkem päevakajalisust kui n-ö tavalistes blogipostitustes. Oma aja ja hetkede portreed. Täna hakkavad näiteks koroonakevaded juba ununema, kuid mõned asjad ajavad tagantjärele muidama küll. Niisiis tagasipõige 2021. aasta esimesse poolde. 12. jaanuar 2021 - sült   Täna sööme sülti, homme sööme sülti, sülti sööme ülehomme ... Täpselt selline tunne on viimased kolm nädalat. Jõulude eel polnud mingit kavatsust sülti keeta, kuid Vasula lihapoes värskeid koote-jalgu nähes murdusin. Ma lihtsalt polnud arvestanud sellega, et selline pilt üldse avaneb. Idee poolest pidanuks olema see letiosa nii tühi, et ammu puhtakski küüritud. Vana aasta lõpus läksin taas lih...