Postitused

Kuvatud on postitused sildiga kala ja mereannid

Mõned killud Iisaku kihelkonna toidupärandist

Kujutis
Rannapungerja kurvis asuva Pärnaõue talu perenaist Pille Põldu teatakse kui Proua Rääbist. Kohalikku rääbisesöömist uurinud Pille huvi selle Peipsi kullaks kutsutava kala vastu viis teda teemaga süvitsi, nii et sündis vaimse kultuuripärandi nimistu sissekanne rääbise soolamisest Rannapungerja külas . Takkapihta korraldas ta juba neljandat korda oma talus pärandipäeva. Rääbisest, kalandusest, tuletornidest ja piirkonna arheoloogiast oli juba räägitud ning nüüd, IV pärandipäeval , võeti ette Peipsi põhjaranniku pärand ja selle kogumine. Lisaks avati välinäitus „Peipsi põhjaranniku külaelu 20. sajandi alguses Ferdinand Linnuse ja teiste ERMi etnoloogide valitööde materjalide põhjal”. Kuna küla ei saa elada ilma toiduta, andsin oma panuse piirkonna toidupärandist rääkimisega.* Olin mõni aeg tagasi Iisaku kihelkonna materjale vaadanud, nii et noppisin sealt mõned killud ka teistele kuulamiseks välja. Loomulikult ei kajasta need kogu kihelkonna toiduskeenet, vaid on valitud pigem Peipsipools...

Laudatagused lood ehk suvest talvesse toidupäevik, 6. osa

Kujutis
Eilne ehk laupäevalõunane vihm - 4 mm, täna 1,5 mm*. Hoolimata üleriigilisest põuast, on meil natuke paremini läinud. Mõned eelmise nädala korralikud vihmasahmakad, mille tulemuseks näitas mõõdunõu vastavalt 11 ja 13 mm, päästsid ehk hullemast. Mitmel pool mujal pole nii hästi läinud, isegi mitte teisel pool Laiuse mäge. Soovisin ühel päeval Marimarta perenaisele müügileti taha jõudu ja jaksu, kuid Janika hõikas, et soovi parem vihma, sest maasikapõllud anuvad vett. Kel loomad, siis need, kel heinamaad hektarite mõttes vabalt võtta, kraabivad vajalikud rullid ehk kokku, kuid need, kel vaja osta, on sügisel plindris. Juba praegu tehakse viljast silo, et talv kuidagi üle elada. Põllumees on üldiselt leidlik ja harjunud ootamatustega ning varuplaan peab alati taskus olema, kuid sellegipoolest võime meie ka kunagi sinna jõuda, et köögivili kasvab vaid loori või kile all ning peenarde vahel vonkleb kastmissüsteem. Rekord 25. juunil - 13 mm Tänavune kevad oli niikuinii nii kummaline oma vah...

Seemnefestivalist ehk aed ei saa iialgi valmis

Kujutis
Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...