Seemnefestivalist ehk aed ei saa iialgi valmis

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus talle nagu maailma lõpp, aga näe, ei tulnudki veel. Vestlesime edasi kartuli hingeelust ja nägin teda mõne aja pärast suundumas kartulileti juurde ning hetke pärast ilmus teise kätte võrkkott "Tiinaga". Neil olevat siiski maakodu, tuli jutu käigus välja.

METKi leti järjekord

Lugusid ja tähelepanekuid esimesest Seemnefestivalist on veelgi. Näiteks kuidas inimesed seisid Jõgeva köögiviljasortide müügileti ees oma 30-meetrises järjekorras, omamata vähimatki aimu, mida ja millist sorti osta. Mõni nutikam haaras sortide infobrošüüri ja katsus seisuminutite jooksul esmase valiku ära teha. Neid, kes brošüürist näpuga näidates palusid seemnepakke letile laduda, oli päris rohkesti. Või kuidas pooleteise tunniga osteti ära kõik uute tomatisortide "Siive" ja "Pille" pakid. Kas tõesti on meil nii palju tomatihuvilisi hobiaednikke, et sel suvel kasvaksid triiphoonetes ca 6000 taime (kui pakke müüdi peale 200 ja ühes pakis oli 30 seemet)! Pärast juhtub nii nagu raamatu "Aedniku aasta" 54. leheküljel*, kus autor kirjeldab aedniku loodusseadust, mille järgi ei tõuse ühestki seemnest midagi või idanevad kõik. Jaa, autoriga tuleb nõustuda, eriti selles osas, et algul rõõmustavad kõik selle üle, kuidas pisikesed tõusmed kosuvad, ka selle üle, kuidas pikeerimise järel on sajad potikesed kastidesse laotud. Siis aga saabub tõehetk, sest selgub, et kasvuhoonesse mahub vaid ... 16 taime ning ülejäänutele tuleb uus kodu leida. Õnneks on tomatiseemnepakis vaid 30 seemet, tuletan meelde. Aga sellegipoolest, kuhu panna ülejäänud 14?

 

Veidi üle 2,5 tonni seemnekartulit

Ja siis ma mõtlesin, mida ja kui palju nad on enne maha pannud. Kui on. Sordi lähedus on siinkirjutajale mõjunud kui kallutatud jõud, seega peaksin oma imestuse maha suruma ning katsuma mõista neid, kelle jaoks "Jõgeva 169" tähendab mingit tundmatut šifrit, mitte redist, mil aastaid varsti 70. Või neid, kes manifesteerivad oma saksa "Laura" usku, aga kardetavasti pole nad kunagi maitsnud ei oma "Maretit" ega "Tiinat". "Maret" on nimelt ideaalne pudrukartul, "Tiina" aga keedukartul, mis sobib ka muuks. Keskmises supermarketis võib näiteks olla ühel lahtise kartuli kastil silt "punane kartul" ja teisel "kollane kartul", kottidesse pakendatud mugulatel küll ka sordinimi, kuid Eesti sorte kohtab umbes sama harva kui kuuvarjutust. Vahel esinev silt "eestimaine kartul" ei tähenda Eestis aretatud sorti, vaid Eestis kasvatatud kartulit. Umbes sama efekt, nagu lipumärk toidukaupadel. Tartu turult võib näiteks "Maretit" leida, aga kas ka Tallinnast, ei tea. 

Sordiaretaja on looja, täpselt samasugune nagu arhitekt, kelle käe alt tuleb vastavalt algmaterjalile välja midagi uut. Väga hästi on läinud, kui see uus hinnatakse publiku poolt progressiivseks, epohhiloovaks ja temast räägitakse kaua-kaua. Aastate pärast tulevad uued asjad peale, kuid ikoon on ikoon, näiteks "Jõgeva kollane". Edasi läheb pilt juba häguseks. Ometi on meil hulk suurepäraseid sorte, mis ei jää kuidagi alla Saksa ja Hollandi omadele, mis petavad oma nimedega täiega ära. Ei, "Lea" ei ole Eesti, vaid Saksa päritoluga sort, ennetan juba järgmist küsimust.

Ingrid Bender tomatist rääkimas

ja oma uuele raamatule autogramme jagamas

On sordileiged ja sorditeadlikud inimesed. Esimeste jaoks on kõik üks kartul või tomat, teised uurivad piinliku täpsusega, mida nad söövad või mida sõbranna oma kilemajas kasvatab. Ei, kartuli maitseaine ei too vastava sordi maitset esile ega saiakääru läbi leotanud tomativiilu asjus pole mõtet süüdistada tomatit. Lauatomati sordi asemel oleks tulnud valida lihatomati sort. "Nimeta lill on umbrohi," ütleb Karel Čapek. Samas pole aednikul aega loorberitel puhata, vaid ta kultiveerib pidevalt mulda. "Ühegi pudingu tegemine ei saa olla keerulisem kui aiamaa ettevalmistamine," ironiseerib Čapek. Isegi lillelõhna pole aednikul mahti nautida, sest tema peas vasardab mõte mulla parandamise järgmisest katsetusest.

Päevajuhtiks oli Vahur Kukk, kes muu

Tõepoolest, ma poleks mingil juhul osanud arvata, et Seemnefestivali on nii väga vaja. Pea neli aastat tagasi läksin koostöökojas tekkinud ideega - kuidas aidata Jõgeval tehtud teadust rohkem tavainimeseni tuua - Sordi omade juurde. Julgen öelda, et suudan "tõlkida" seda, mida Sordis tehakse, tavainimeste keelde ja "valgustada" neid, kes Sordist kauge kaarega mööda käivad. Mõttest sündis koostöökoja ja instituudi ühisprojekt, mille olulisimaks osaks on kõnealune festival. Eelmisel aastal polnud võimalik festivali päriselt teha ja otsustasime Evelyni ja Kaiga korraldada selle Facebooki grupis. Uhh, see oli hullem tamp kui päris sündmusel. Nädala vältel ilmusid igal pärastlõunal teatud aegadel neli-viis postitust: toimus temaatiline on-line loeng koos küsimustele vastamisega, üle veebi sai ette tellida seemnekartulit ja tomatitaimi, jagasime sobivaid toiduretsepte, kohalike toidutoodete müügiinfot, artikleid ja humoorikaid noppeid, kuidas toimus seemnemüük sadakond aastat tagasi. Kusjuures leidus inimesi, kes istusidki õhtupoolikutel arvuti juures ja jälgisid uusi postitusi; enamus jälgis muidugi jooksvalt. Kes huvi tunneb, siis kogu nädala materjali võib leida ühekorraga SIIT. Suur huvi andis julgust, et oleme õigel teel. 

 

Konverentsil

Nüüd, eelmise reede õhtul, mõtlesime Evelyni, Grete ja Ringoga, et kuhu me oleme ennast mässinud. Kui mingil hetkel kahtlesime, et kes siia ikka tuleb, siis mida päev lähemale, seda enam valdas koguni hirm. Ingrid Bender oma uute tomatisortide ja tomatiraamatuga oli juba mitu nädalat olnud Eesti meediaruumi vaieldamatu staar ning turundusguru, sest kõik intervjuud lõppesid fraasiga "aga uusi sorte saate osta ainult festivalilt". Festivali konverentsile "Aedniku aastaring" oli registreerinud ennast kohapeal kuulamiseks lausa 120 inimest(!), lisaks kuulas veebis üle paarisaja inimese. Mõned konspekteerisid nii korralikult, et nõudsid Baltic Agro seemneletist inkarnaarristikutki. Teadmiseks, et ettekannnete failid on konverentsi lehel juba olemas, järelevaatamine lisandub ka peagi.

Kokkuvõttes leidis üle 1000 külastaja tee Sorti, kus enamus inimesi polnud kunagi varem käinud. Tervelt 2,5 tonni seemnekartulit kuuest sordist pannakse kevadel kartulivagudesse, seda on ikka palju. Lisaks on Seemnefestivali FB grupis juba üle 1000 liikme, kes väärtustavad Eesti sorte ja seisavad seeläbi meie toidujulgeoleku eest. See on pagana hea tunne.

Nõuandenurgas tutvustas Reine Koppel üheteranisu omadusi ja kasutusvõimalusi

Kartuliaretajad on lõbusad inimesed, kinnitavad Terje Tähtjärv ja Aide Tsahkna

 

Nõuandenurgas rääkisid Ülle Tamm ja Merili Toom vahekultuuridest

 

Epp Säga õpetas vanu õunapuid õigesti lõikama

 

Ingrid ei pääsenud kaameratest isegi festivalil

 

Festival oli minu meelest suurim kiitus ja kompliment sordiaretajatele, et nad on oma tööd hästi teinud. On ju siin loodud sordid mõeldud just meie kliimale ja muldadele. Kuna meie suvi on lühike ja tempokas, mõtlevad ka sordiaretajad sellele, et saak saaks õigel ajal valmis. 

 

Suur tänu vaimustavatele mõttekaaslastele, et esimene pidu sai teoks! Tekitada teravilja kuivatamiseks ja ladustamiseks mõeldud universaalhalli laadaala ning konverentsisaal oli päris hullumeelne idee. Kusjuures, koludega kuivatiruumi kui konverentsisaali järjekorras on järgmised soovijad juba olemas.  On kuidas on, aga kohtume järgmise aasta märtsis taas. Seda püha üritust enam pooleli jätta ei saa.

 

Lõpetuseks toidust ka. Maitseelamuse Koda viis läbi õpitoad, kuidas teha mahlast kalaburgerit ja krõbedaid kalapulki. Kalaburgeri valmistamiseks on vaja kõigepealt valge kala filee (näiteks haug, koha vms) hakkida, mitte lasta läbi hakkmasina. Koor tuleb kloppida pehmeks vahuks, eraldi kausis vahustada munad.  Seejärel tuleb kõik kokku segada, maitsestada soola ja soovi korral pipraga. Mass peab jääma kleepuv, kuid säilitama oma õhulisuse. Suruda kalasegu kuklipooltele, aga võib kasutada ka juppideks lõigatud pikka saia või ciabattat ning küpsetada õli ja või segus kuldseks. Kui sai on paksem, võib saiapoole ka üle küpsetada. Serveerimisel puistata burksile hakitud tilli ja soovi korral võib pigistada ka tilgakese sidrunimahla.

---------------------------------------------------------------

*  - Karel Čapek. Aedniku aasta. "Loomingu" Raamatukogu, nr 49/41, 1964.