Toit on (aja)lugu

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...

Kõige ägedamad on niisugused üritused, kuhu tulevad kokku vastava teema tõsised huvilised. Nii need, kes arvavad, et nad kõike teavad, aga siiski veel uudishimu pärast ning need, kes alles tahavad kõike teada. Kuressaare teine GinFest ei olnud mõeldud tuhandetele läbikihutajatele odava populaarsuse võitmiseks, vaid neile, kes tõepoolest tunnevad sügavamat huvi joogikultuuri vastu. Ärge saage valesti aru, ma ei propageeri siin kuidagi mitte alkoholi ja selle laustarbimist, vaid joogikultuuri. Eesmärk pole ju end pildituks kaanida, vaid mekutada erinevate maitsete maailmas, proovida minna kaasa joogimeistrite säravi silmi loodud taimede kombinatsioonidega, mida meie loodus pakub. Väiketootjate džinnid on omamoodi kunstiteosed, mille puhul ei leidu ainsatki koopiat ega plagiaati. Nii nagu kunst, tulemus meeldib või ei meeldi. Ja kui ei meeldi, võib alati minna teise kunstniku tööd uudistama. Väiketootjate džinn pole vaid jook, vaid ka omamoodi kummardus ajaloole, kohalikult kultuuri- ...