Toit on (aja)lugu

Kanepitemp kartulil. 2016. Nüüd juba 8 aastat tagasi mõtlesime ükskord Maitseelamuse Kojas, et kanepitoitude õpikööki   ei tule mitte keegi või tuleb politsei. Tollal ei olnud kanepi kui toiduaine taastulemine veel õieti alanud (tööstusliku kanepi kasvatus oli õnneks uuesti legaliseeritud) ning kanepit seostati eelkõige narkootilise ainega. Seda kõike hoolimata asjaolust, et lisaks kiule andis taim ka seemet, mida kasutati varem talvisel ajal toidulaua rikastajana. Lihtsalt vahepeal oli olnud piisavalt pikk ajaline katkestus, kuid nagu aeg näitab - kõik uus on ammuunustatud vana.  Õpiköök oli väga meeleolukas ja pärast seda on oi kui palju seemneid tembiks uhmerdatud. Kanepitemp rukkileival. 2013 E. Lõoke annab seni põhjalikuimas artiklis kanepitoitude kohta kanepitembi levikukaardi, mille järgi jookseb selle piir Pärnu linna ja Emajõe suudme joonel ning eriti armastatud on kanepitoidud ikkagi Kagu-Eestis (Lõoke, 1960:194). Peipsi ääres on see ka teemaks, kuid vähese

Mul on aeg-ajalt avanenud võimalus sukelduda erinevate Eesti kantide toidupärandisse. Möödunud suvel sain teemaks Järvamaa. Järvamaa Muuseum tähistas nimelt oma 114. sünnipäeva ning pidupäeva mahtus ka natuke muud juttu, seekord siis toidu teemal. Tegelikult kiskus koosistumine vahepeal kaunis kirglikuks, aga mis teha, toiduteema tekitabki märksa rohkem isiklikke emotsioone kui mõni muu. Järvamaa kuulub Kesk-Eestisse, mida iseloomustavad laiemas plaanis viljakasvatus ja loomapidamine. Vaadates Eesti kaarti, pakuvad toidu mõttes põnevamat uurimisainest äärealad, mitte niivõrd keskosa, kuna keskosa on tulenevalt põllupidamise profiilist konservatiivsem. Äärealad on reeglina kehvema mullaga või on haritavat põllumaad vähe. Viimane tingib teistsugused majandamisviisid, tooraine vahetuse, tihtipeale ka rohkem uuenduslikkust ning uudishimu. Teisalt võivad need äärealad olla etniliselt kirjumad (vaadates näiteks Peipsi- ja Setomaad), kohates ka teisi kultuure ning teatud segunemine