Toit on (aja)lugu

Eton Mess on üks geniaalne suvine leiutis 19. saj brittidelt, kes tahab pikemalt lugeda, võib vaadata siia või siia . Silja blogist leiab lisaks ühe hästi vahva natuke teistmoodi variandi sellest magustoidust. Tavalise suve jaoks, kui väljas on nii palav, et ninagi tilgub ja rohi on krõpskuiv, tundub see magustoit ikka ühe paraja kaloripommina, tänavuse ametliku suve jaoks aga täitsa paras. Nüüd on valmis juba ka muud aiamarjad, nii et soovitan seda magustoitu teha näiteks mustade sõstardega. Siinne versioon sellest magustoidust sündis ühel kenal päeval, kui tuli isu mekkida Farmi uut šokolaadi-toorjuustukreemi. Eton Mess pidi tulema sealjuures klassikaline. Aga kuna tavalisi beseeküpsiseid poes polnud, siis urisesin kakaomaitselisi küpsiseid nähes, et kui läks trumm, mingu ka pulgad. Aga vat ei läinud, teeks teinekord veel:). Ses mõttes lausa tänulik Triinule ja Taunole, et nad on must kasvatanud täitsa kohanemisvõimelise inimese:). Teinekord tehes polnud neidki beseesid...

Eestimaa suvi on ilus. Mõtlen siin ikka ilusaid parajalt sooje ja päikeselisi päevi, mitte sellist aega, kus vihma ladistab pidevalt oavarrest ja päikest näeb telekastki tihedamini. Vihma on muidugi tarvis, ei saa salata, kuid kõiges peab valitsema tasakaal. Õhtune päikeseloojanguaeg eelnenud vihmahooga on kõige muljetavaldavam. Vihm lööb õhu klaariks, värvid on erksad, vastu loojuvat päikest on näha nii palju detaile, mida keskpäevases päikeselõõsas ei pane lihtsalt tähele. On need siis kerge tuulehoo käes õrnalt heljuvad odrapõllud, prisked äsja pead loonud ja vihmaveest pärlitega kaunistatud kaerasiilud, silmipimestavalt kollane rapsiväli või enne vihma keerutatud heinapallid. Auto lahtisest aknast paiskub sisse segu heinalõhnast, kellegi küdevast saunast ja vihmajärgsest kargusest. Ei lähe palju mööda, kui küngaste vahelt ja metsaservadest tõuseb valge loorina üles udu. Järjekordset kurvi võttes ilmuvad kui kummitused sellest valgest vatist välja konni jahtivad kured. Taa...

Ja millal siis veel mitte kui jaanipäeval. Peaaegu et kohustuslikus korras sätib kogu Eesti rahvas end tossavate grillide manu ja loodab algul silmadega näha ja pärast maitsemeeltega (kui need selleks ajaks veel alles on ja pole tossust ära ummistunud) kompida liha ja vorstikesi, sekka aedvilju või mõnda puuviljalist magustoiduks ka. Mõned päevad tagasi valgustas Tuuli oma blogis ehtsa ja hea sealihašaslõki valmistamise köögipoolt. Ausalt öeldes hakkas see kirjatükk niivõrd peas kummitama, et jaanipäevaks lähevad üle tüki aja grillile raudselt ühed mõnusad paksude sibularatastega sealihavardad. Jaanipäeva eelmänguna panin nädalavahetusel grillile aga teised alternatiivid, seda juhuks, kui siga ei passi või ootab näljane seltskond kiiresti paremaid palasid. Kalkun ja lambamaks on selleks päris head kompanjonid, leides endale kaaslased vastavalt tüümiani ning koriandri näol. Tartu turul on minu jaoks õnnepäevad nädala lõpupoole, kui tapetakse taas lambaid ning letis on lisaks erinev...

Pärast tänavutalvist lumeuputust ei julenud vist keegi loota, et lumi võiks enne jaanipäeva kadunud olla, mai algusest rääkimata. Aga vat loodus otsustas hoopis, et töö tuleb kiire ja korralik ning aia- ja põllukevad saab alata isegi varem. Isegi rabarberikooki sai paar päeva varem kui mullu! Ja rabarber oli juba päris rabarber, mitte rohumaitseline mõruhapu kraam. Aga et ühe tordi tegemisest jäi alles maasikamaitselist partsipani (sellist Taani martsipani müüakse poes, vähemasti Selverites), otsustasin alustada rabarberihooaega ühe rikkaliku ja lõhnava keeksiga. Maasikamartsipani asendab edukalt tavaline valge, aga et värvi oleks sutsu rohkem, võib tainasse tükeldada mõned punapõsksed ehtsad maasikad. 200 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 4 muna 0,5 tl kardemoni 4 dl jahu 1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 80 - 100 g maasikamaitselist martsipani või sama kogus tavalist martsipani + 3-4 maasikat 2 -3 keskmist rabarberivart Pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisa...

Räägitakse, et turul saavad maasikad juba otsa, koduaias algas hooaeg tükk maad hiljem ja kestab veel. Tundub, et kõige hilisemaks jääb sel aastal sort "Sonata", selle marjad alles koguvad ennast. Ja millal siis veel maasikasorbetti teha kui mitte praegu. Muidu olen teinud sorbette ilma munavalgeteta, kuid eile proovisin ka niimoodi. Ma ütleks, et see oli täielik vau-elamus, sorbett ei jäänud oma vahususelt grammigi alla koorejäätisele ja mis kõige tähtsam - praegusel rannahooajal vähem kaloreid (mitte et ma mingi kaloritelugeja oleks:) ). 500 g maasikaid 1-1,5 dl suhkrut 0,5 dl vahtrasiirupit 2 munavalget Marjad purustada blenderis või sauseguriga koos suhkru ja vahtrasiirupiga ühtlaseks massiks. Munavalged vahustada tugevaks vahuks, segada maasikatega. Valmistada jäätisemasinaga sorbett, lasta sügavkülmas veel tund-paar kõveneda. Muide, minu senistest jäätisekatsetustest kõige väiksema ajakuluga valmistatav maius:). Ehh ...

Suvel ei saa kohe ilma maasikatordita. Meie suguvõsas on komme, et vähemalt sugulaste sünnipäevadele minnakse ikka omatehtud koogi või tordiga. Ja kui aus olla, siis poetordid kipuvad minu jaoks enamasti liiga magusad olema. Ma saan aru küll, et üks tort peabki magus olema, kuid kui asi läheb juba läägeks, ei ole enam naljakas. Sestap teen suviti mingit lahedat jogurtiga tarretatud torti, las rammusamad palad jäävad talviseks ajaks. Kuna põhjale on asetatud terved maasikad ja alles siis kaetud maasikakreemiga, siis iga lahtilõigatud tükk sisaldab ilusaid punaseid nööpe. Sööjale väike üllatus;). 1 pk Selga karamellimaitselisi küpsiseid 100 g võid 200 ml vahukoort 0,5 dl suhkrut 400 g tops Farmi koorest maasikajogurtit 500 g tops ricotta kohupiimakreemi 2 dl purustatud maasikaid 20 g želatiinipulbrit maasikaid Vana Tallinna likööri röstitud mandlilaaste Selline kogus terveid maasikaid, millest jagub tordipõhja katmiseks ja valmis tordi kaunistamiseks, panna liköörig...

  Tegelikult on see halenaljakas lugu sellest, kuidas väikesed vajadused inimest mõjutavad. Asi sai alguse sellest, kuidas ma kavatsesin puhkuse ajal Jõgeval teha külalistele aiapeo jaoks apesinisorbetti. Mõtlesin eelmisel nädalal Tartu kodus, et ei hakka Cointreau pudelit Jõgevale vedama, küll ma sealt uue ostan. Aga vat ei olnud osta kusagilt! Kõik suuremad kaubandusketid on siin küll esindatud, kuid apelsinilikööri ei üheski. Meie pool vabatahtlikus pagenduses viibinud ema õde oli pehmelt öeldes ehmunud, kui ma turtsusin ja plärtsusin pärast igast poest välja astumist. Suures kassiahastuses ostsin lõpuks pudeli Vana Tallinnat, kodus järele mõeldes leidsin, et seda apelsinide ja piparmündiga kokku panna pole ikka kõige parem mõte. Nii sündis hoopiski arbuusisorbett. Sellest moraal - kui kuidagi ei saa, saab hoopis paremini:). 1 dl vett 1,5 dl suhkrut arbuusi viljaliha ja maasikaid meelepärases vahekorras purustatuna kokku 0,75 l 3 oksa värsket tüümiani 0,5 dl Vana Ta...

  Suvi tuleb, maasikad saavad valmis, mõistagi lõhnab see kõik Pavlova koogi järgi. Ühest küljest on ju lohutav süüa rasvavaba beseepõhja koos tervisele ülimalt kasulike maasikatega. See, et maasikate ja besee vahele käib rohkem või vähem rasvarikas kreem, on juba tühiasi. Kaks kasulikkku + üks mittekasulik = üks kasulik. Seega oleme plussis, ei mingit kahtlust. Oma vana kokaraamatut lapates selgub, et pole see Pavlova sugugi nii erakordne leiutis. Eks teda ole analoogsel kombel tehtud nii siin kui seal, vaid austraallased ja uusmeremaalased vaidlevad nime pärast. Tegelikult on maakera kuklapoolne variant hea küll. Nii et nimi on sisu väärt. Kui aga rääkida aastast 1900 Vene tsaaririigi Liivimaa kubermangus, mis on 26 aastat enne Anna Pavlova reisi Uus-Meremaale, siis siin tehti rõõmsalt (retseptil on vähemasti rist ees) suurt koorekooki. 1120. Suur koore=kook 10 munavalget löödakse kangeks vahuks. Segatakse siis sinna juurde päälistassi täis hästi peenikest suhkrut ja thee...