Rabarberikeeks martsipaniträpsudega

-

Pärast tänavutalvist lumeuputust ei julenud vist keegi loota, et lumi võiks enne jaanipäeva kadunud olla, mai algusest rääkimata. Aga vat loodus otsustas hoopis, et töö tuleb kiire ja korralik ning aia- ja põllukevad saab alata isegi varem. Isegi rabarberikooki sai paar päeva varem kui mullu! Ja rabarber oli juba päris rabarber, mitte rohumaitseline mõruhapu kraam.

Aga et ühe tordi tegemisest jäi alles maasikamaitselist partsipani (sellist Taani martsipani müüakse poes, vähemasti Selverites), otsustasin alustada rabarberihooaega ühe rikkaliku ja lõhnava keeksiga. Maasikamartsipani asendab edukalt tavaline valge, aga et värvi oleks sutsu rohkem, võib tainasse tükeldada mõned punapõsksed ehtsad maasikad.

200 g võid
2 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
4 muna
0,5 tl kardemoni
4 dl jahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
80 - 100 g maasikamaitselist martsipani või sama kogus tavalist martsipani + 3-4 maasikat
2 -3 keskmist rabarberivart

Pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada ükshaaval munad ja mikserdada õhuliseks. Lisada kuivained ning segada puulusikaga läbi. Lõpuks kallata juurde tükeldatud rabarber ja külmkapis hoitud ning riivitud martsipan. Segada tainas kiiresti ja võimalikult väheste liigutustega ühtlaseks ning valada võitatud ja jahuga üleriputatud keeksivormi.
Küpsetada 160 - 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni tainasse torgatud puutikk jääb puhtaks. Keeks maitseb kõige paremini ahjusoojalt.

Kommentaarid

Liisi ütles …
Oi kui isuäratav keeks! Keeksid on üldse mul suured lemmikud, nii kahju, et minu rabarberid veel nii pisikesed on :(
2. mai 2011, kell 09:40
Postita kommentaar

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

-
Kujutis
Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks
LOE EDASI

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

-
Kujutis
Kaerahelbeküpsised on minu jaoks kõige nostalgilised küpsised. See puhas või-muna-kaerahelbekooslus on midagi äraütlemata võluvat. Krõbedad ja suussulavad... Ja niimoodi aastast aastasse ja igavesti... Retsepti põhi pärineb raamatust "Tervislikud teraviljaroad". 250 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 3 muna umbes 300 g jämedaid kaerahelbeid 3 sl jahu Toasoe pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada edasi vahustades ükshaaval munad. Seeejärel segada tainasse jahu ja kaerahelbed. Helveste kogus võib oleneda sellest, kui pehmeks ja õhuliseks on võivaht õnnestunud eelnevalt vahustada. Mikseriga läheb see kergemini, puulusikaga vahustades võib vaht jääda tihkem. Tainas peab lõpuks jääma siiski pigem kõvapoolne. Lasta tainal seista umbes veerand tundi (helbed paisuvad) ja tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed. Küpsetada 200 kraadi juures 8-10 minutit, kuni servad ja pealispind on parajalt kuldsed. Antud kogusest saab 2 pl
LOE EDASI

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest

-
Kujutis
Huvitaval kombel olen varem vaadanud ebaküdooniatest mööda, kohe päris kaugelt. Kellegi teise vaimustus või tähelepanujuhtimine neile sügisestele kollasetele viljadele on pannud seni vaid õlgu kehitama ja viisakusest naeratama. Nii pole meil aias ka kunagi ühtegi ebaküdooniapõõsast kasvanud! Aga nüüd juba tahaks ja kindlasti on selline mõte tulnud tänu toidublogija maniakaalsele huvile toidu vastu:). Niisiis ebaküdoonia , mida oma hapuka maitse ja tervisele kasulike omaduste tõttu nimetatakse ka põhjamaa sidruniks. Muide, samal päeval, kui nakatatuna Koopatibi vaimustavast katsetusest ebaküdooniatega marssisin turule neid otsima, tõi mu armas onunaine Eda neid mulle terve suure kausitäie. Olles vaimu ette valmistanud suurteks katsumusteks, ei tundunud viljade puhastamine üldsegi nii ennastületava ettevõtmisena. Seda küll, et isepäiseid seemneid kippus igale poole lendama ja väheke tooremate isendite poolitamine nõudis sutsu tugevamat noatööd. Aga kõik see on teostatav:). Vili tul
LOE EDASI