Toit on (aja)lugu

Täna hommikul ... Teine puhkusenädal on koosnenud peamiselt ootamisest. Metsa äärde on rohu sisse tallatud teerada, et kontrollida hommikul ja õhtul, ega toomingad ole lõpuks õide puhkenud. Jube nöök tabas mind muidugi üleeile Valgamaal, kus toomingad olid täies õies ja minu ootusärevus tundus lausa kergelt kohatuna kui mitte totrana. Nüüd on meil ka rahu lõpuks majas :). ... ja paar päeva tagasi Iga päev saab silmaga mõõdetud, kas spargel on juba pisut rohkem nina mullast välja pistnud. See on harras aeg ja ometi nii lühike. Nädal või kaks veel, ka sirelid hakkavad õitsema ja siis ongi kõik. KÕIK! Järgmisena ootad jõule:(. Spargel kosub, paari päeva pärast on aeg käes. Samas on nii mõnus ja rahulik kuulata hommikuti ööbikut, lõokesi ja mis-iganes muid linde. Kaugemal metsas kukub kägugi. Need on sellised hetked, kus ronid lauahunniku otsa, kõlgutad seal jalgu või tõstad põlved lõua alla või nõjatud hoopis väravale, pilk suunatud ei-kuhugi ja kuulad. Lihtsalt kuulad!...

Teadagi hakkab inimene lugema instruktsiooni, kui miskit täiega untsu läheb. Kui tavaliselt käib see mingi elektroonilise vidina kohta, siis seekord läheb mul hädasti seda manuaali tarvis aias. Ja-jaa, aias :). Paar aastakest tagasi sparglinoorendikku rajama asudes teadsin väga hästi (st lugesin), et seemnest külvatud taimed oleks ideaalne oma päriskasvukohale ümber istutada 2. aastal, kõlbab ka 3. aasta, kuid 1. aasta võib veel liiga vara olla, taimed on alles nõrgad. Ühesõnaga sel kevadel oleks olnud paras aeg see ümberistutustöö ette võtta. Aga mida sa võtad, kui eelpeenras ei ainsatki asparipojukest, juurerisoomid on imelikul kombel osaliselt poolenisti mulla peale tõusnud ja peenral leiab aset mingi kaos.Kõik on lage! Kuna püha üritus oli täiega nässus, tuli kätte võta instruktsioon. Võtsin kohe mitu, et selgema pildi saaks. Muide, kõige põhjalikuma agrotehnilise juhendi annab eelmises postituses mainitud 1913.a välja antud „Aiatöö õpperaamat“, on ikka kuldaväärt kirj...

Saksamaal kestab sparglihooaeg jüripäevast jaanipäevani, eriti meeldis mulle üks nende ütlemine selle viimase otsa kohta, et "Kirschen rot, Spargel tot“ . Õige ta on, sest koduaia sparglipeenar on juba võtnud kassi suvila kuju ja katus on varsti täielikult peal. Ütleme nii, et juba juuni alguseks sai see pidu läbi. Külmkapis niiske köögipaberi sees õnnestus seda aega veidike pikendada, kuigi nüüd võib üksnes kurbdusest ohata. Kuni järgmise kevadeni:). Hooaja lõpetasid ühed mõnusad pirukad, mida on lihtne valmistada muffinipanniga (12 pesaga). Muidugi võib selle kõik mahutada ka suuremasse, näiteks 24-cm läbimõõduga vormi, kuid väiksemad on head näiteks piknikule või väljasõidule kaasa võtta. 250 g pärmi-lehttainast 12 sparglivart 2 muna 100 g hapukoort 200 g kodujuustu meelepärast ürdisoola 3-4 sl röstitud sibulalaaste või -helbeid soovi korral veidike mõnda tšilliga maitseainesegu Lehttainas rullida õhukeseks, lõigata sellest vormiga ringid ja suruda muffinipan...

Väljas on ebanormaalselt palav ja kui õhtupoolikul tõuseb kontoris termomeetrinäit 30 kraadini, algab vaikne ülessulamine. Kohe tunned, kuidas nahk kleepub ja tahaks muudkui rohkem vett juua, õhust rääkimata. Õhtul ei viitsi enam isegi süüa teha. Sestap jaksad pomiseda vaid: "Lauake, kata end!", kuni selgub, et selleks tuleb ikka peadpidi külmkappi pugeda. Niipalju siis muinasjuttudest:). Niisiis üks kerge ja värviline taldrikutäis, milles ei puudu kevadine kuningas spargel. Seekord läks ta pannile koos oma vana armastuse - küüslauguga. Olgem ausad, retseptist on asi kaugel, pigem on tegemist kaunis emotsionaalse taldrikutäitmisega, võtke või jätke. õli 5-6 küüslauguküünt punt sparglit meresoola Hakitud küüslauguküüned panna õli sisse praadima, lisada minutikese pärast sparglivõrsed, alandada kuumust ja praadida, kuni spargel on parajalt pehme, kuid veel krõmps. Vahepeal võiks sparglit ka pöörata, siis küpsevad varred ühtlasemalt. Küüslauk pruunistub küpsemise kä...

Tuletades meelde meie au ja uhkust - kartulisalatit ning suvist veidi nostalgilist tomati-kurgisalatit, võib öelda, et eestlaste traditsioonis valmistatakse salateid tavaliselt pigem hapukoorekastmega ja pakutakse eelistatult külmal kujul. Naaberrahvastelt pärinevad toredad värvilised köögiviljavinegretid ja särtsakad lehtsalatilehtedega isutõstjad üritavad siiski pakkuda vaheldust ja mõnusaid maitsekombinatsioone, nii et salatisõbrad leiavad alati midagi uut ja põnevat.  Õli baasil kastmega annab meisterdada imepäraseid sooje salateid, mis eriti suvisel ajal sobivad suurepäraselt lõunapraadi asendama, aga passivad hästi ka tugevamaks kaaslaseks grilli kõrvale. Praegusel hooajal, kui värske spargel ja redised, lopsakas till ning murulauk on vabalt võtta, oleks patt jätta nad ühte salatisse kokku ladumata. Kui kastmesse panna sidrunimahla asemel hoopis törts rabarberimahla, oleme veelgi enam kohalikku vurfi andnud:). Kaste: 0,5 dl toorest ra...

Tahtsin ära õiendada ühe terminoloogilise segaduse, mis kipub tavaliselt tekkima. Vanemad inimesed nimetavad seda taime asparaaguseks, õige nimi on tal tegelikult harilik aspar, kuid niipea, kui varred lõigatakse kevadel maha ja kantakse kandikul lõunalauale, muutub ta köögiviljana spargliks . Ei tule kohe meelde ühtegi teist taime, mida nimetatakse peenral ja potis nii erineval moel. Sparglihooajal ei saa ilma pirukata. Sedasorti küpsetise juures on eriti oluline, et varred oleksid ühepikkused. ja seda mitte Euroopa norme silmas pidades, vaid ikka oma ahjuvormi mõõte vaadates:). Lisaks meie vanale sparglipeenrale, millel vanust vähenalt 40 aastat, külvasin eelmisel aastal mulda uued seemned, millest tärganud taimed talvitusid kenasti ja jätkavad hambatikujämeduste  ritvadena kenasti kosumist. Nii et paari aasta pärast saab juba suuremat saaki ja ei pea lilleklumbis turritavate varrejuppide pärast niipalju mursetsema. Pirukas ise on küllalt klassikaline. Spargli magusat m...

Hea meel on tõdeda, et spargel on meil viimasel paaril aastal tõusnud rabarberi kõrvale kui alati elevust ja ootust tähendav kevadekuulutaja. Ja mis siis muud, kui tuleb pühitseda seda imelist aastaaega ja suurepäraseid ande, mida loodus pakkuda suudab. Nagu näiteks Saksamaal, Spargelfestiga , olgugi et koduses võtmes. Niisiis spargel, kui üks õrnemaid köögivilju, sakslased on ta ristinud suisa kuninglikuks köögiviljaks. Mul on toidupoe köögiviljaletis alati valus vaadata ärakuivanud sparglivarsi, mida ei taha enam keegi, kuigi loodetakse veel. Vanaemast saati on meil kasvatatud sparglit ühes kindlas kohas, ikka ilutaimena, nagu me oleme siin rohkem harjunud. Kuid juba hea mitu aastat on sealt rännanud  paras käputäis ka söögilauale. Mulle meeldib see heli, mida tekitab nuga sparglivart läbi lõigates, väike krõks ja mahlast tilkuv delikatess ongi sul pihus... Värskele, äsja tuppa toodud ja minutitega lauale jõudnud spargliportsule on raske vastu seista. Nädalavahetus kulgesk...

  Täpselt enam ei mäleta, kas ma leidsin selle kokaraamatu vanaema kummutisahtlist või aida seinakapist talu arvepaberite juurest. Ilma saba ja sarvedeta, ehk ilma kaante ja algusest poole sisukorrata ning lõpust ilma õpetuste ja jookide valmistamise peatüki retseptideta. Kuna retseptides kasutatakse tsaariaegseid mõõtühikuid, võiks arvata, et ta pärineb ajast üle 100 aasta tagasi. Tõenäoliselt on see minu vanavanaema, kui mitte vanavanavanaema kokaraamat. Mõnede retseptide juurde on pliiatsiga tehtud rist, ei tea, kas see märgib tehtud või õnnestunud roogasid. Igatahes võib raamatut lehitsedes öelda, et see ei ole mingi lihtsa talutoidu õpetusraamat, vaid kokku 1331 tolle aja kohta moodsat retsepti ja õpetust:). Nii tekkis mul ketserlik mõte proovida mõnda neist, enamasti  tänapäevalgi tuntud toite, tollase õpetuse järgi ka valmis teha (ei, see ei tähenda Julie & Juliat!). Kogustega on muidugi teine lugu. Originaalretsepti järgi tehes võiks toitu valmistada tervele a...