Toit on (aja)lugu

Miks mitte teha esmaspäeval pikkpoissi? Hea küsimus. Kuigi kibelesin seda juba eile tegema, lükkus see ometi edasi. Kalkunihakklihast saab minu meelest kõige maitsvama pätsiku ja kui sinna veel Rimist ostetud porgandi-ananassisalatit (ärge imestage, aga nii see on!) ka juurde segada, on tulemus oivaline. Sel korral juhtus külmkapis olema kõikvõimalikke jääke (porgandisalatit seekord mitte) ja kui aus olla, siis parem saigi. Hakklihasegu jaoks: 1 karp (= 450 g) hakitud kalkuni kintsuliha (Rannamõisa) 1 keskmine riivitud porgand 1 suur muna 100 g vahukoort 1-2 sl röstitud sibulahelbeid (Meira või Santa Maria) 2-3 sl riivsaia või 2 viilu saia maitse järgi soola Täidise jaoks: 100 g šampinjone või muid seeni 1 suur sibul maitseks Tamme aiandustalu Särtsusoola 1 pakk mozzarellapalle Prae hakitud sibul ja seened, lisa särtsusool ja lase jahtuda. Valmista hakklihamass, klopi hästi läbi. Laota pikliku vormi põhja pool hakkliha, tõsta keskele seenesegu, pane mozzarell...

Vabariigi aastapäeva tähistades tegime Oma Maitse retsepti järgi kamatiramisut. Õigemini oli see mugandatud variant sellest retseptist. Kõige parem maitses ta muidugi järgmisel päeval, kui kõik maitsed olid korralikult läbi imbunud. Olen varem teinud ka "õiget" tiramisut, kuid eestlaste versioon on vägagi mõnus, eriti kui magusat kreemi tasakaalustab endatehtud pohlamoos. Tänase versiooni juures proovisin Alma sarja uut kohupiimakreemi rosinatega ja see osutus väga huvitavaks leiuks. Kreemi jaoks: 1 väike pakk vahukoort 400 g kohupiimakreemi (rosinatega on parem) 1-2 sl suhkrut 3 sl kamajahu Keelekese küpsiseid kohvi meelepärast konjakit, brändit või likööri kodust pohla-jõhvikamoosi pealeraputamiseks kakaod

Igal kirjatükil peab olema sissejuhatus ja kokkuvõte. Loodan, et kokkuvõtteni on veel palju aega, sestap alustan sissejuhatusest. Tegelikult algas kõik sellest, et aja jooksul on kogunenud hulk imehäid toiduretsepte, mida tahaks alles hoida ja mis on alati kindla peale minekud. Lapsepõlves sai lõigata ja kleepida, nüüd ei viitsi nagu enam. Inimese elu on aga tänapäeval märksa mugavamaks tehtud, oma "mälu" võid sa värksendada olenemata asukohast. Nii otsustasin ka mina selle maailmaga liituda:) Teine põhjus tuli sellest, et aeda on hangitud juba piisav hulk kõikvõimalikke püsikuid, lisaks üheaastased lilled ja aedviljad, mille nimed kipuvad kas sassi minema, sildid kaduma, jne. Kuna mulle meeldib kord ja süsteem (oo õudust!), on hea kõike seda ühes kindlas kohas hoida. Kevad on juba täielikult käes, eriti kui vaadata inimeste sebimist aiapoodides erinevate sibulate ja seemnete lettide ees. Tartu Bauhofis tõstetakse seemnepakke suisa kamaluga korvi (huvitav, kas need need p...