Toit on (aja)lugu

10 aastat tagasi alustasin seda blogi toidublogina (jaa, märtsi lõpus täitus ümmargune number), mõeldes toona eelkõige retseptidele. Aja jooksul on aga kaalukauss kaldunud suunas, mida ma  armastan veelgi rohkem. Toidu- ja toitude ajalugu, igasugused kontekstist väljarebitud katked ja muu taoline on see, mis pakub märksa enam põnevust. Kohati on tunne, nagu satuks mõnesse filmi, sest avastusi, ootamatuid pöördeid, seinal paukuvaid püsse ja lahtiste otstega lõppe jagub küllaga. Pealegi, vahepealne tubli 7 aastat ajakirja Tiiu köögilehekülgede autorina kattis täielikult mu retseptiloome palangu - kiretu statistika järgi tuli nende aastate peale kokku 1048 retsepti. Algul arvasin, et olen seal aasta ja kõik. Siis mõtlesin, et võiks veel natuke teha, sest jube põnev oli. Pealegi, peatoimetaja Eha on nii armas inimene. Kuni lõpuks sai märkamatult 7 aastat ning kolm kuud pealekauba, ehk kokku siis 87 numbrit. Olin mingil hetkel enda jaoks mõelnud, et kui pean hakkama teemasid kordam...

See sügis möödus täielikult soome-ugri lainetel. Pärast möödunudsuvist Udmurtia reisi hakkas kusagil sees kriipima tunne, et tegelikult me ei tea oma hõimurahvaste toitudest suurt midagi. Õigemini teame üksikuid roogasid, mis on tõusnud või tõstetud klassikute tasemele, ülejäänute puhul kergitame üksnes kulme. Tõele au andes, paljud ka korduvad erinevate rahvaste juures. Siiski, hoolimata jahutoodete, marjade-seente, metslooma- ja linnuliha ning muu säärase prevaleerimisest, on see ugri-mugri köök päris vaheldusrikas ning põnevgi. Kohati tuletab küll meelde armastusväärse Lilian Kosenkraniuse ületamatult optimistlikke lõike omaaegses saates "Vaata kööki", puudub üksnes see grotesksuse mõõde, kuid kõik ongi selline, südamest. Vähemasti tekib mul selline tunne siberipoolsete rahvaste menüüd vaadates. Mida lääne poole, seda mitmekesisem see on, eks kliima ja põllumajanduslikud tingimused ole ju ka hoopis teised. Suvel jõudis minuni jutt, et uue aasta Fenno-Ugria Asutuse hõi...

Söömaaega võib võrrelda lavastusega. Kas toidud on loo kangelaste või vaikivate rekvisiitide osas, sõltub nii valmistajast kui sööjast. Oleneb, kummalt poolt vaadata. Ja siis langeb eesriie ... Eesriide taga tekib aga üüratult küsimusi. Kas ja kuidas teadvustame endale, millised me näeme välja tulevikus? Kas praegune toit on jätkusuutlik? Tarneahel? Aah? Milleks kõik need küsimused, kui võiks nautida maitsvat toitu, jätta sellest meeldiv mälestus ning tomorrow never dies . Aga vat mõni mees mõtleb sellele, pidevalt :) Kui ma helistasin nii kuu aega tagasi pahaaimamatult Emil Rutikule, et teha temaga lühike küsimuste-vastuste voor novembrikuu Tiiusse, kasvas sellest välja ülimalt kirglik pea et monoloog toidu teemal. Teda vaevasid needsamad lõigu alguses toodud küsimused ning lõpuks lausus, et ainus moodus, kuidas inimeste mõtteviisi muuta, on rääkida. Ja mida rohkem inimesi sellest räägib, seda parem! Ei, toitu või söömist ei tohi seejuures fetišeerida, kõike peab mõistusega v...

No tegelikult on meri vaid SEAL, siin on rohkem järv, kui mitte bassein (oleneb, kuidas parajasti vaja). Järvedel on välja kuulutatud jäälemineku keeld, servad on juba lahti sulanud, keskel paistab jää tumesinisena nagu õudusfilmis ning mõnes (pais)järves avaneb kevadiselt õnnetu pilt ummuksisse jäänud lõpnud kaladega. Mis teha, kuid loodus parandab oma haavad ise.   Tegelikult on nii, et 15. mail algab Peipsil kohapüügi keeluaeg (kestab kuu aega), kuid enne jõuab teha ühe püügi näiteks paberõnge või kummardus maani - pärisõngega, hakkida kokku suurepärase suupiste sudakas à la Varnja soo või Kallaste pank ja tõdeda, et elame selle kevade üle, mis siis, et umbes täna tulnuks kartul maha panna. Kellel sudakapüük peaks untsu minema, siis alternatiivina võib kasutada karpkala, Härjanurme aitab ikka :). 200 g koha- või karpkalafileed 2 marineeritud kurki 1 roosa Peipsi sibul 1 laimi mahl soola suhkrut (soola-suhkru suhe võiks olla 2:1) 2-3 sl pohli või jõhvikaid musta ...

Kas pole mitte tore, et ilmataat pakkus vabariigi sünnipäevaks oma ilusaima ilma, mis tal üldse varuks on :). Kargele hommikule vaatamata, kus unesegasena aknatagust termomeetrit vaadates tundus 18 külmakraadi brrr õudusena, on praeguseks saanud lausa palav ilm. Lauspäike, ei ainsatki tuuleõhku, tilkuvad jääpurikad, mida veel tahta :). Ja 18 kraadist on päikese toimel saanud vaid 3. Õhkamisest-ohkamisest õhtuöögi suunas mõeldes ei ole hilja panna ahju üks kosutav küülikupraad. Prae kasuks räägib veel see, et küpsemiseks kuluvad tunnid annab jätkuvalt õues hullata. Hautamisel lisatav hõõgvein annab kergesti mõjutatavale küülikule juurde vürtsikasmagusat mekki ja seller sutsu iseloomu. Ja laudlina olgu pärast tänasele kohane! 1 küülik 1 dl jahu 0,5 tl kuivatatud tüümiani 2 tl soola musta pipart 50 g võid 2 suurt sibulat 1-2 sellerivart 3 küüslauguküünt 2 loorberilehte 3 dl hõõgveini 4 dl kanapuljongit või vett hakitud peterselli Serveerimiseks: suhkruhernekaunu ...

Kui see tort sisaldaks kirsiviina (Kirschwasser), võiks seda nimetada otse Schwarzwaldi tordiks ( S chwarzwälder Kirschtorte , Black Forest Cake ). Kusjuures see bläkk forest mõjub märksa salapärasemalt:). Tegelikult koogis kirsiviina pole, nii et jääme märksa maalähedasema ja vähemsalapärasema nimetuse juurde. Et eesti keeles kutsutakse seda kooki ka Mustametsa koogiks, siis mõni aeg tagasi paralleelina kõrva jäänud Tihemetsa Tiinale oleks see kook kindlasti istunud, brigadir Priidust ja zootehnik Sassist rääkimata, kes oleksid Tiina pärast olnud valmis või koerapöörirohtu võtma:). Et meie kook ei kahjustaks tervist (kui vaid üledoos välja arvata), siis koerapöörirohi arvesse ei tule. See-eest on aga rikkalikult vahukoort ja kirsse. 3 muna 1 dl suhkrut 3 sl magustamata kakaopulbrit 4 sl jahu 2 sl kartulitärklist 1 tl küpsetuspulbrit 3 dl vahukoort 2 sl suhkrut 0,5 tl vanillsuhkrut 300 g Saida magusat kohupiima või mõnda muud magusat kohupiimakreemi 1,5 dl tervete ma...

Vasika pilti mul kahjuks ei ole, lihtsalt ei ole. Küll on aga lammas, las ta olla siis vasika eest. Ühesõnaga mässisin ennast sisse. Millalgi augusti teisel poolel kirjutas Mari-Liis ääri-veeri, et Tiiu on tore ajakiri ja kas ma ei tahaks mõelda sealsete köögilehekülgede tegemisele, et nagu teatepulga ülevõtmine või nii. Halleluuja ja seitse inglit! Nüüd ma tean juba või sain õigemini järjekodset kinnitust ütlusele, et ära ütle kunagi iial. Liiga tihti on viimasel ajal juhtunud, et asjad, millele olen mõttes resoluutselt hõiganud "EI IIAL!", pööravad ühel päeval minu vastu ja seda just meeldivas võtmes. Kui Tiiu alustas eelmise aasta oktoobris ilmumist ja Mari-Liis oli ajakirja käivitamise juures olemisest tohutult elevil, sirvisin põnevusega kohe esimese trükivärske numbri toidulehekülgi. Mäletan, et esimene reaktsioon oli, et oi-ei, köögiosa maht on ju Oma Maitse järel teisel kohal, ise küll sellist asja ei julgeks ette võtta!!! Noh ja nüüd on see siis käes! Tõsi,...