Toit on (aja)lugu

Ja saabki see aasta otsa - kiire, huvitav, mitmekesine, uued väljakutsed, endas avastatud uued küljed. Ma ei ütle enam iial, et ei iial! Liiga palju on juhtunud vastupidi:).  Üks mõnus talvine tort, mis sobib just aasta lõppu - lihtne, rikkaliku maitsega ning ääretult šarmantne. Inspiratsiooni selle tordi retseptiks sain Tartus Ristiisa pubis pakutud imelisest jõulukoogist. Söögiinfoks, et Ristiisa on vahepealsest mittemidagiütlevusest vabanenud ja täiega tõusuteel;). 200 g piparkooke 75 g võid 50 g tumedat šokolaadi 200 g toorjuustu 2 dl vahukoort 0,5 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 0,5 tl piparkoogimaitseainet 10 g želatiini 2 dl portveini 1 dl suhkrut 2 dl jõhvikaid 1/4 tl piparkoogimaitseainet 5-7 g želatiini Piparkoogid purustada köögikombainis jämedaks puruks, segada sulatatud võiga ja suruda 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale ühtlase kihina. Vormi põhi tuleks eelnevalt katta küpsetuspaberiga. Tõsta küpsisepõhi jahedasse tahenema. Šokolaad sulatada kuumav...

Nagu lubatud, jätkub Iiri kohvi maitselise siirupi saaga. Plaan oli pakkuda jõululaupäeval parti ja järgneval esimesel pühal siga. Kõik läkski nagu lepase reega, lihtsalt pardi juurde varemmõeldud vahtrasiirupi-tüümiani-rosmariinimaitse kaldus sinna kohvi suunas. Ja peab ütlema, meeliülendavalt hea sai. Pardile piisab muidu vaid soolaga sissehõõrumisest, suts ürte sinna juurde täidab liha küpsedes köögi võrratute aroomidega. Nüüd siis veel see maitsesiirup. Pardi, aga ka kana ja hane puhul on oluline jälgida, et linnuke ahjus ära ei kuivaks. Minu versioonis töötas ideaalselt kaanega ahjupott ja mis kõige tähtsam sinna juurde - puudega köetava pliidi ahi. Algul läks part ilma kaaneta pooleks tunniks küll hästi kuuma elektriahju, kuid maandus seejärel puupliidiahjus madalamal kuumusel, et oodata ära sööjate jõululaupäevased tegemised. Temperatuurist pole mul aimugi, käe järgi võis ta olla kusagil 150 kraadi kandis kui mitte vähemgi. 1 part (minul oli umbes 2,5 kg) 3 sl soola 2 sl Ir...

Uhh, kell 6 õhtul pääsesin lumest. Ega vinguda pole siin midagi, meie avalikku külateed on vald hoidnud eelmisel ja sel talvel väga kenasti lahti. See et sahamees jõudis täna alles õhtupoole lund lükkama, pole üldse etteheide. Kui arvestada seda, milline tihke lumi täitis teerenni ja kui palju vaeva ta nägi selle vähem kui kilomeetri puhastamisega (meie maja on poole peal ehk väravast maanteele vaid veidi vähem kui pool kilomeetrit, aga kui ikka tee umbes, ei lohuta see üldse mitte), siis minu virtuaalne kummardus küll kõigile tublidele lumelükkajatele. See oli nüüd suusoojaks, tegelikult algab tänasest reportaaž, mida hakata peale Iiri kohvi maitselise siirupiga . Põhjus selles, et töö juurest saadud jõulukingipakis leidus tee ja kohvi kõrval ka pudelike Monini siirupit. Küsimus, et mida sellega teha, vaevab küllap paljusid mu kolleege.  Kohvile maitsesiirupi lisamine ei ole päris minu teema (tahaks ikka ehtsat Iiri kohvi, kui üldse), äkki kõlbab seda kuhugi toidu hulka lis...

Kringel või stritsel on meie pidulaudade lahutamatu kaaslane. Kui kohvikõrvane sai sisaldab tavaliselt suurel hulgal vaid kaneeli ja on kaetud pealt šokolaadise glasuuriga, siis sakslaste jõulusaias on näha hulgaliselt kuivatatud marju ja puuvilju ning kindlasti martsipani. Mmmm.... See lõhn, mis täidab stolleni küpsemise ajal köögi, on taevalikult hurmav. Mu pedandist juuksur ütles viimasel korral, et temale ei meeldi toidulõhnad, mis ulatuvad pliidist kaugemale. Nõus, kärssama läinud piima või kõrbenud prae lõhn ei ole tõepoolest meeldiv, kuid rikkaliku magusa saia kutsuvalt õrritav aroom justkui flirdib sinuga. Küsimus on, millal sööja murdub;). Ja millal siis veel lubada endale ahvatlustevõrku langemist kui mitte jõuluajal. Muul ajal pole niikuinii keegi nõus tundide kaupa köögis vaaritama:). Retsept pärineb põhiosas BBC Good Foodi detsembrinumbrist ning võlus mind esmapilgust alates. Kui muidu on stollen lihtsalt nagu martsipaniga magus sai, siis sellest nupsulisest küpseti...

Äsjakeedetud verikäkid Kodutehtud verikäkid on selline toit, mille nimel olen valmis liigutama mägesid. Ausõna! Heade inimeste abiga on ikka vähemalt kord aastas õnnestunud käkitegu ette võtta. Seaverd ei ole ju tavaliste lihatööstuste kaudu võimalik lihtsurelikul kuidagimoodi hankida, ei vedelal kujul ega isegi mitte külmutatult. Lihatööstustes käib seatapp teisiti kui kodus üksikut siga veristades, sestap on verevõtmine seal tülikas ja keeruline. Nii tulebki loota viimastele loomapidajatele, hea õnne korral võib seda saada ka väikestest tapamajadest. Tean omast käest lapsepõlvest, et mõnikord juhtus koduski äpardus ja verevõtmine läks untsu. Siinkohal ei hakka ma kirjeldama neid põhjuseid, mõned nõrgema närviga inimesed võivad ära kohkuda. Lihast oli mul tollal ükskõik, aga verd pidi käkkideks jaguma ja seetõttu olin alati vabatahtlik veresegaja. Äsjavõetud veri on ju soe ning kipub mahajahtudes klimpi tõmbama. Sestap lisati soojale verele soola ja seda tuli pidevalt segada...

Mõni aeg tagasi lugesin maksapirukast ja mind valdasid veidi segased tunded. Ühest küljest on maksast valmistatud toidud mulle alati väga meelepärased olnud, teisalt ei sobitunud maksa pirukasse toppimine mitte just kõige apetiitsema ettevõtmisena minu väikesesse stereotüüpsesse maailma. Südant siiski kõvaks tehes (hea, et see ei olnud südamepirukas:) ) ja väike ootusärevus hinges,  suundusin turule lambamaksa ostma. Olin oma peakeses retsepti kokku pannud ja sinna sobitus teoreetiliselt üksnes lambamaks. Ja peab ütlema, see valik läks täiesti kümnesse! Maks muutus praadides õrnaks ja muredaks, peaaegu magusaks. Porteri külluslik maitse ja pastinaagi tummisus täiendasid veelgi seda hõrku kooslust. Salvei ja rosmariin on siinkohal mõistagi möödapääsmatud. Leidsin, et sellele pirukale võiks kõige paremini passida kohupiima-muretainas, kuna see ei lähe nii rabedaks kui tavaline muretainas. Taina võlu seisneb selles, et ta on parajalt elastne, temast saab valmistada nii soolaseid k...

Eile õhtul kuus tundi ahastust, higi, verd ja pisaraid, sellest viimased kolm tundi eriti palju ahastust, higi ja isegi üks sinikas. Viimane küll kogemata ja valesid võtteid kasutades. Kokku kaheksa inimest teab, millest jutt. See oli karm. Teistele, et rahvakunstnikuks, veelgi enam - taidlejaks saada ei ole kerge. Peaaegu sama keeruline on mõelda, kuidas maitseks šokolaadikook, kuhu on pandud sisse coca-colat. Ilmselge raiskamine, mõtleks mõni koolajoogifänn. Ilmselge ülepingutamine, mõtleks suurem osa inimesi. Igatahes oli mul mõnda aega hirmus kiusatus see kooslus ära proovida. Ja nüüd olen rahul, kook maitseb nagu hea šokolaadikook kunagi ning kui aus olla, siis teeks veel. Lihtne ja lööv;). Retsept pärineb siit , õige väheke on korrigeeritud ainete koguseid. 250 g jahu 2 tl küpsetuspulbrit 3 kuhjaga sl kakaopulbrit 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 250 g võid 2 dl coca-colat 0,75 dl piima 2 muna 200 g tuhksuhkrut 100 g võid 3 sl coca-colat 2 sl kakaopulbrit Jahu...

Ma jumaldan head brüleekreemi, öeldagu mida tahes. Peamiselt öeldakse seda, et see on ju nii rammus ja kaloreid andev. Aga andke mulle kallid kalorihuvilised andeks, kui ma peaks hakkama ka veel neid lugema, saaksin stressi ja läheksin tõesti paksuks. Nii et parem söön vahukoort ja munakollaseid ning olen rõõmus koos normis oleva kehamassiindeksiga. Kuna brüleekreemi valmistamine võtab sutsu rohkem aega kui naabrite kataloonia kreem, siis läksingi sel korral kergema vastupanu teed, võttes ette Gordon Ramsay eestikeelse "Maailma köögi" koos tsitruselise kataloonia kreemiga. Kokkuvõttes - mis ta nüüd niiväga kergem saigi. Muidu olen seda magustoitu teinud vanilliga, kuid apelsini ja sidruniga tundus huvitavam. Olles taas tõeline laiskvorst, ei viitsinud ma keedusest tsitrusviljade kooreribasid välja kurnata. See oli aga viga. Kreem, mis on tõeliselt pehme, siidine ja peaaegu sulab keelel, oli nüüd nagu kotiriie ehk siis siidi sulni õrnuse asemel kraapis keelt toimne linane. ...

Mõte panna valget šokolaadi pasteedi sisse on ühelt poolt kaunis ehmatav, teisalt ei ole ses ju midagi imelikku. Nagu ma varem olen juba kirjutanud, oli mu ema valmistatud pasteedi nõks just šokolaadised liköörikommid, seda küll siiski tumeda šokolaadiga. Aga ikka see valge šokolaad. Broilerimaks ise on selline mahe, valge vein ja roseepipar täiendavad looritatult seda pehmust ja viimaks šokolaad ... Amps pasteeti mõjub algul tõesti pasteediselt, kuid viimast tera alla neelates jääb suhu šokolaadine magus järeltoon. Pehme sai (nii nagu võisaia ikka tehakse) rikub selle pasteedi tegelikult ära, pehme koduleib ehk tuleb kuidagi kõne alla, krõbedaks röstitud sai on nagu hädapärast, et näppe puhtana hoida. Kõige paremini maitseb ta hoopis niisama, väikese suupistena külmlaual. See pasteet on sooloesineja, ei mingit koostööd teiste mängijatega. 500 g broilerimaksa 1 sl võid 1 sibul 1 sl uhmerdatud roseepipart 1 dl valget veini soola 2-3 ruutu valget šokolaadi 1 sl riivsaia 2 mu...

Monika tuli, korraldas paraja segaduse ja läks... Täna on Eesti kuidagi vaikne, justkui tardunud. Võib-olla ollakse lihtsalt väsinud, lund on ju NII palju. Kus see kliima soojenemine siis on, võiks küsida. Ehk see kõik tähendabki, et kliima on omadega sassis. Hoolimata lumest, murtud labidavartest ja kärsatatud siduritest võiks ikkagi teha ühe koogi. Paitab vähemalt maitsemeeli:). Kui see retsept ilmus kunagi ammu Oma Maitses (hiljem ka "100 kooki, 3"), sai pähklite ja kohviga šokolaadikoogist mu suuri lemmikuid. Ja see sõprus kestab edasi. Erinevus algse retseptiga on see, et metsapähklite asemel kasutan kreeka pähkleid, puhtalt maitseeelistuse asi. 175 g tumedat šokolaadi (mina olen Bitteri-usku) 175 g võid 0,5 dl väga kanget kohvi (espressot) 3 muna 2,5 dl suhkrut 1 dl jahu 100 g kreeka pähkleid 100-200 g Dajmi šokolaadi Sulatada potis või, lisada tükeldatud šokolaad ja tõsta tulelt. Segada niikaua, kuni šokolaad on sulanud, vajadusel kuumutada pisut. Valada...

  Mulle tundub, et täna oli kuidagi imelik päev, tea kas tähtede seis või kuidas. Sõnades on seda imelikkust isegi võimatu kirjeldada, justnagu vaadanuks inimteatrit kõrvalt. Elu nagu teater, öeldakse vahel. Võib-olla sundis mind asjadele teisiti vaatama hommikune kolakas Tartu-Tallinn trassil , kui libeda tõttu ei suutnud meie liinibussist tagantpoolt ülejärgmine suur veoauto õigel ajal autoderivi pidurdamisele reageerida ning litsus ühe väiksema auto meie bussi ja enda vahele. Õnneks midagi fataalset ei juhtunud,  arstide poolt ülevaatamist vajati aga küll. Põhjuseks libe tee ja libe oli ta tõesti. Eesootavale tuisule mõeldes ja kodusistumiseks ettevalmistusi tehes võiks mõelda mõnusatele soojendavatele pirukatele, mille küpsemisel levib köögis mõnus veidi lambane aroom. Ekstra head pärast õues rahmeldamist (loe: lumerookimist:) ) Retsept pärineb BBC Good Foodi detsembrinumbri vahelt, väheke kohendatult. 1 sl toiduõli 350 g lambahakkliha 2 sl Felixi barbeque-ketšupi...

  Natuke nagu verivorsticarbonara:). Verivorst käib vankumatul sammul ikka koos pohla ja kõrvitsaga, no mis spagetid. Nii olen ma vähemasti oma senise teadliku elu arvanud. Kõigele lisaks on head klassikalist vorstirohu maitsega verivorsti pea võimatu saada, Tartu pool suudab sellist asja toota vaid väike Rahinge lihatööstus. Niisiis tänapäevane versioon, kuidas poes pakutavat verivorsti paremaks tuunida. Kui ei oleks söönud, poleks uskunud, nii kummaline tundus see kombinatsioon esmapilgul. Idee pärineb taas Karmenilt. 200 g verivorsti 1 sl toiduõli 200 g vahukoort soola, pipart palsamiäädikat Worchestershire`i kastet 2 muna spagette riivitud parmesani Verivorst puhastada nahast ja lõigata kuubikuteks. Praadida kuubikud kuumas õlis läbi, valada peale 3/4 koorest ning lasta väheke nõrgemaks keeratud tulel keema, hautada mõni minut ja suruda vorstikuubikud katki, nii et moodustub ühtlasem mass. Maitsestada pipra, palsamiäädika ja Worchestershire`i kastmega. Soola li...

Elu on ju tegelikult ilus. Mõned tunnid tgasi tuiskas Tallinnas mere poolt sellise hooga lund, et nähtavus oli nullilähedane. Mis siis, et teed ei näinud või et jalad olid üleni lumised. Enne seda sai sisetunde ajel ära vaadatud film "Variautor", mis veidi hiljem kuulutati Euroopa filmiks 2010 .  Lisaks teatab Kodu & Aia erinumbri "Jõulud" horoskoop, et aasta lõpuosa soosib minu tähemärgile uute ettevõtmiste alustamist,  poolikute asjade lõpetamine polevat üldse in . Ja üldse mööduvat aastalõpp romantilisuse tähe all. Sestap unustangi vähemalt praegu, et varsti on taas esmaspäev oma poolikute asjadega, mis ootavad ettekuulutusest hoolimata tegemist ning mõtlen maailma helgemaks nagu äsjasadanud pehme lumi. Miks mitte teha nende allesjäänud päevade jooksul midagi erilist. Punastest sibulatest keedetud läikiv ja karamelline moos passib suurepäraselt maitseküllase pasteediga, aga ka klassikalise seaprae juurde. Miks mitte valmistada hoopis filotainast õhkõrnade ...

Oleks teadnud, et see talv nii kiiresti tuleb, oleks kodust ära läinud. Nii võiks ju parafraseerida. Tegelikult olen praegu isegi õnnelik, et elan lõuna pool, see Põhja-Eestit tabanud lumeuputus ei ole kuigi meeldiv. Samas külmaga on just vastupidised lood, Tallinna pool on kuidagi meeldivalt soojem:). Väljast punaste õhetavate põskedega tuppa tulles tahaks midagi sooja, õigemini soojendavat. Piisavalt paks ja rammus supp on siinkohal just see õige. Võib ju küll ohata, et jälle (rõhutatult ja allakriipsutatult!) see kõrvits, aga no ei suuda paremat asja välja mõelda. Võib-olla kunagi teine kord sähvatab midagi muud. 2 sl võid 2 suuremat porgandit 1 suur sibul 3-4 küüslauguküünt 0,5 tl vürtsköömneid 0,5 tl kardemonipulbrit 2,5 dl valget veini 7-8 dl meelepärast puljongit 4 kartulit 800 g puhastatud kõrvitsat 100 g suitsujuustu peotäis soolaseeni tšillipulbrit, -helbeid või hakitud tšillikaun Või sulatada paksupõhjalises potis, lisada vürtsköömned ja kardemon ning praa...