Toit on (aja)lugu

Mõni aeg tagasi pakkusin Maitseelamuse koja rahvale mõned ekspromtideed kooskokkamiste tarbeks, mille osas võiksin ka kaasabi osutada. Üks neist oli teemal Eesti Vabariigi aastapäeva peolaud 1930. aastate stiilis. Et oleks nagu väike kojapoolne austusavaldus seekord Tartus toimuvatele vabariigi aastapäeva üritustele. Ja nagu minu puhul vahel ikka juhtub, sõrmed jõudsid enne send-nuppu vajutada, kui mõte sellele järgi jõudis:). Ehk siis pisukese järelemõtlemise tulemusena taipasin, et tegelikult panin täiega puusse. Aga kuna Triinule ja Taunole see idee meeldis, siis otsustasin mängu lõpuni mängida ja 24.veebruari pärastlõunal selle ka ära tegime. Mis siis juhtus, võiks küsida. Kui mõelda peolaua teemale, siis 1930.aastad ei suutnud anda mingeid erilisi avastusi siinsel toidulaual. Kahtlemata edenes inimeste ilumeel ja levisid kokaraamatud ning kokandus- ja majapidamiskursused, ühes sellega ka teadmised puhtusest ja korrast ning võimaliku saadaoleva tooraine kasutamisvõimalustest. Ret...

  Täna ei taha ma kirjutada ei singirullidest ega kartulisalatist (muide, kartulid on siiski juba kooritud ja tükeldatud:) ), vaid hoopis karaskist. Sellisest karaskist, mida olevat teinud mu isapoolne vanaema Roosi, kes  polnud isegi mitte Pätsu-aegne naine, vaid suisa Nikolai-aegne. Kange naine, nagu räägitakse. Kahjuks kattus meie elutee vaid viie aasta osas ja seetõttu puuduvad mul otsesed seosed ning mälupildid ja pean toetuma vaid teiste poolt räägitule. Söögitegemise osas on ülimalt väärtuslikuks vahelüliks ehk mälu kandjaks tema minia ehk siis minu ema. Nii mitmedki väärtuslikud toidutegemisjuhised või retseptid, sealhulgas ka seesama karaskitegemise õpetus, pärinevad  tema kaudu. Ma ei tea, kas selline karaski valmistusviis on ainulaadne, küll võin aga öelda, et Laiuse kihelkonnas tehti seesugust. 2,5 dl piima 0,5 dl vett 20 g pärmi 1 sl suhkrut 0,5 tl soola 0,5 dl toiduõli (1 muna) umbes 5 dl odrajahu umbes 2,5 dl nisujahu Kõigepealt valmista pulj...

Kirjutasin juba eelmisel aastal, et pikaajaline kaubanduslik vastlakuklite hullus on midagi hoomamatut. Jah, ma söön neid ühel päeval aastas ja see on taas täna, vastlapäeval. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mind lummas hoopiski see astelpajutäidis, mis käesoleva aasta vastlakuklites mängib otsustavat rolli. Kõigepealt tuleb alustada sellest, et astelpaju ei kuulu mu lemmikute hulka, õieti olin seda suisa vältinud. Peale minu on muide veel inimesi, kes seda marja ei armasta:).  Aga ära iial ütle iial, sest nüüd olen ostnud juba hea mitu karpi astelpajumarju järjest, kaks laari astelpajuvõiet on valmis keedetud ning uued mõtted seoses nende marjadega keerlevad peas. Lisaks traditsioonilisele sidrunivõidele olen kevadeti langenud rabarberi, möödunud suvel aga juba ka punaste sõstarde lõksu. Sestap oli tagantjärele vaadates loogiline asjade jätk jõuda astelpajuni, no mida sa ikka talvel muud võtad. Ilus, rõõmus ja päikeseliselt oranž pealekauba:). Astelpajuvõie ( sea ...

Ma isegi ei tea, kas eesti keeles oleks õigem kasutada "räimekook" või "räimekotlet". Viimase kahjuks räägib asjaolu, et seal sees ei ole üksnes kala, vaid suure osa moodustab kartul. Mhm, üks variant on veel ka "räime-kartulikotlet". Tegelikult võiks need koogid või kotletid kanda eheda ja eestimaise kategooriasse, üksnes idee on brittidelt. Mulle meeldib Inglise köök, kindlasti on selle põhjuseks hooajalisus ja sügav respekt omal maal kasvatatud tooraine vastu. Ennetan kohe oponente ja ütlen, et täpselt sama põhimõtet kohtame ka näiteks traditsioonilise Prantsuse või Itaalia köögi osas. Julgen aga väita, et meie ja Inglise köögil on suurem tooraine sobivuse ühisosa kui näiteks meil ja Itaalial. Sestap ei oleks vale vaadata üle La Manche`i väina, seda enam, et Inglise köögi renomee on viimasel ajal kõvasti tõusnud. Brittide fishcake on legendaarne toit fish and chipside kõrval. Ja kui sinna kõlbab pea et igasugune kala, siis miks ei võiks meie sii...

  Ajalehed hoiatavad kohe-kohe kohalejõudva gripilaine eest. Pole ka ime, tõeline talv algas hiljem, sestap sattusid ka haigused segadusse. Üks viis tegeleda külmetuse ja viiruste vastu võitlemisega vaenlase tagalas partisani kombel on süüa baklažaani. Naerukoht, eksju:). Tegelikult otuleb juttu ühest äraütlemata mõnusast ampsust, mis sisaldab rohkelt kasulikku küüslauku ja oliiviõli ning annab sisemist soojustki juurde. Juba see küüslauguaroom, mis levib ruumis ainuüksi küüslaugu hakkimisest, on niisama taevalik kui ahjusttuleva värske saia lõhn. Ahh... Retsept pärineb kaasblogardi Juta superlahedast reisi- ja toiduraamatu "Samba, sake ja tšillikaun" Argentiina peatükist. Juta pakkus seda suupistet oma raamatu esitlusel detsembris ja hoolimata asjaolust, et ma ei ole just eriti vürtsika toidu sõber, olen neid baklažaane ikka juba mitu tükki taolisel kombel purki ladunud. Ja teen seda edaspidigi:). 1 baklažaan umbes 3 sl soola 1 l vett 1,5 dl valgeveiniäädikat 5-6 ...

Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks ...

Räägitakse, et uudishimu ajab härja kaevu. Mind ajas see va uudishimu ligi paar nädalat tagasi Maitseelamuse kotta uurima, kuidas teha vutist tervitusjooki. Ja-jaa, lugesite õigesti küll. Muide, tol nädalal sattusin sinna kotta seitsmest päevast neljal, aga see ei puutu hetkel asjasse. Kuid seda, mida reedesel vutipäeval kribas üles Maakodu ajakirjanik Sirje Pärismaa ja klõpsis ilmselgelt söögist innustunud fotograaf Raivo Tasso, saab lugeda-vaadata märtsikuu ajakirjanumbrist. Õhtu lõppes nagu ikka mõnusa ühise söömisega. Eks saab näha, kuidas vutisalat klantspaberil välja näeb:). Aga nüüd siis Eesti vutt . Hirmus pisike ja nunnu. Täitsa Eesti oma tõugu lind:). Järveotsa vutifarmi peremees Ülo Pullisaar on öelnud, et vutimuna on imerohi, seda just oma omega-3 rasvhapete pärast. Ja ega lihalgi ju midagi häda pole, äärmiselt õrn ja teistmoodi kui tavaline kana. Kui vutimune tuntakse ja sööjat valdab kas positiivne meelestatus või väike ootusärevus, siis vutiliha puhul on esimene ...

 Kui väljas on hommikul 34 kraadi külma ja isegi kass istub trepil unise peaga vaid paarkümmend sekundit, on vimane aeg soojendavateks vormiroogadeks. Ja seda mitte macaroni and cheese stiilis, vaid meie enda odrast, on ju see vanim teraviljatoitude põhitegija. Tavaliselt esines oder meie esivanemate toidulaual pudru kujul, 19.sajandil olid pudrupäevadeks traditsiooniliselt kolmapäev ja laupäev. Ääremärkusena, et kui sõna "roog" esineb meie kaasaegses kõnepruugis söögi sünonüümina, siis veel 20.saj algul tähendas ta Lõuna-Eestis paksu toitu või putru. On täheldatud, et 20.saj algul, kui algab oma kokaraamatute ja keedukursuste ajel Eesti nn talupojaköögi uuenemine, kaovad ka vanad toitude nimetused ja asenduvad kas omakeelsete uute või saksa, jm keeltest mugandatud nimetustega. Nii jõuavad kirjeldused varasemast toidukultuurist meieni vaid tänu etnoloogidele. Pudrud (peamiselt siis kruubi- või tangupuder) on meie vanemas kogutud toidutraditsioonis olemas nii igapäevatoidu...

Veel ühest imetabasest koogist, kindasti ühest mu suurest lemmikust. Õigem oleks teda nimetada tordiks, kipub ta olema ju märksa pidulikum ja suursugusem kui näiteks üks lihtsalt ... kohupiimakook. Pealegi on tegemist mitmefunktsioonilise "tootega", kasutades retseptikohast kogust želatiini, saab temast kauni lõigatava tordi, kui aga panna vähem, võib moodustada imelise kihilise magustoidu. Pehme ja rammusalt siidine nagu üks magusroog olema peab. Retsept pärineb raamatust "100 kooki pereköögist". Kuna olen seda kooki vahelduva eduga teinud ligi 10 aastat, võin teda nimetada juba vanaks heaks klassikaks:). 200 g võid 1,5 dl suhkrut 4 munakollast 500 g (rosinatega) pakikohupiima 15 g želatiini 1 dl vett 4 munavalget 1 dl suhkrut 2 sl kakaopulbrit 10 g želatiini 0,5 dl vett 1 suur purk kirsikompotti 7-10 g želatiini Kuna iga kihi jaoks läheb tarvis eraldi ports želatiini, oleks mõistlik panna vastavad kogused želatiini koos veega  kolme erinevasse ...