Vürtsika baklažaaniga gripi vastu Argentiina moodi

-
 
Ajalehed hoiatavad kohe-kohe kohalejõudva gripilaine eest. Pole ka ime, tõeline talv algas hiljem, sestap sattusid ka haigused segadusse. Üks viis tegeleda külmetuse ja viiruste vastu võitlemisega vaenlase tagalas partisani kombel on süüa baklažaani. Naerukoht, eksju:). Tegelikult otuleb juttu ühest äraütlemata mõnusast ampsust, mis sisaldab rohkelt kasulikku küüslauku ja oliiviõli ning annab sisemist soojustki juurde. Juba see küüslauguaroom, mis levib ruumis ainuüksi küüslaugu hakkimisest, on niisama taevalik kui ahjusttuleva värske saia lõhn. Ahh...

Retsept pärineb kaasblogardi Juta superlahedast reisi- ja toiduraamatu "Samba, sake ja tšillikaun" Argentiina peatükist. Juta pakkus seda suupistet oma raamatu esitlusel detsembris ja hoolimata asjaolust, et ma ei ole just eriti vürtsika toidu sõber, olen neid baklažaane ikka juba mitu tükki taolisel kombel purki ladunud. Ja teen seda edaspidigi:).

1 baklažaan
umbes 3 sl soola
1 l vett
1,5 dl valgeveiniäädikat
5-6 küüslauguküünt
2-3 sl kuivatatud punet
tšillihelbeid
veidike soolahelbeid
head külmpressitud oliiviõli

Lõika baklažaan kuni 0,5 cm viiludeks, raputa viiludele soola ja jäta tõmbama. Umbes poole tunni pärast (sellest ajast ei pruugi piisata, parem on tunniks jätta) nõruta viilud ja kuivata köögipaberiga eraldunud "pisaratest". Lase vesi keema, lisa äädikas ja keeda baklažaane 7-8 minutit, kuni on pehmed (algses retseptis oli äädikat 2 dl, kuid sellega kippus äädikamaitse liialt domineerima). Lase jahtuda.
Vala purgi- või kitsama ja kõrgema kausi põhja veidike õli ning hakka ehitama baklažaanikihte. Ikka nii, et viil alla, näpuotsaga peeneks hakitud küüslauku, näppude vahel pudistatud punet ja veidike tšilli- ja soolahelbeid ning iga kihi peale natuke õli. Korda kihte, kuni baklažaan otsas. Lõpuks vala peale oliiviõli kiht, mis katab kogu muu kraami. Lase külmkapis seista üleöö ja serveeri saia või ka tumeda ciabattaga.
Küüslaugusõprade unistus. Järelejäänud maitseküllast õli võid kasutada näiteks salatikastmena.

Kommentaarid

dr Baarmän ütles …
Kas sada grammi sedasamustki käib hulka või kõrvale?
16. veebruar 2012, kell 12:35
Kairi ütles …
selle õlikoguse juures pole vist vahet :)
16. veebruar 2012, kell 22:27
Juc ütles …
Oi kui ilusad need pommud siin välja näevad Sul! Ja suur rõõm on kuulda, et juba mitu korda neid lausa valmistanud oled. Suur aitäh ka raamatut kiitmast! Tervitused teile ja kihutage see gripilaine siis minema! :)
16. veebruar 2012, kell 23:13
Ülle ütles …
Juc, tänud ja tervitused sulle ning eks me püüa siin usinasti võidelda, tänane päike ja teistmoodi õhk tõid kangesti juba kevadelõhna ninna.

Aga 100 grammi võtaks siiski kõrvale, ega küll küllale liiga tee:).
16. veebruar 2012, kell 23:44
Postita kommentaar

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

-
Kujutis
Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks
LOE EDASI

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

-
Kujutis
Kaerahelbeküpsised on minu jaoks kõige nostalgilised küpsised. See puhas või-muna-kaerahelbekooslus on midagi äraütlemata võluvat. Krõbedad ja suussulavad... Ja niimoodi aastast aastasse ja igavesti... Retsepti põhi pärineb raamatust "Tervislikud teraviljaroad". 250 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 3 muna umbes 300 g jämedaid kaerahelbeid 3 sl jahu Toasoe pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada edasi vahustades ükshaaval munad. Seeejärel segada tainasse jahu ja kaerahelbed. Helveste kogus võib oleneda sellest, kui pehmeks ja õhuliseks on võivaht õnnestunud eelnevalt vahustada. Mikseriga läheb see kergemini, puulusikaga vahustades võib vaht jääda tihkem. Tainas peab lõpuks jääma siiski pigem kõvapoolne. Lasta tainal seista umbes veerand tundi (helbed paisuvad) ja tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed. Küpsetada 200 kraadi juures 8-10 minutit, kuni servad ja pealispind on parajalt kuldsed. Antud kogusest saab 2 pl
LOE EDASI

Vasikavaimustuses ebaküdooniatest

-
Kujutis
Huvitaval kombel olen varem vaadanud ebaküdooniatest mööda, kohe päris kaugelt. Kellegi teise vaimustus või tähelepanujuhtimine neile sügisestele kollasetele viljadele on pannud seni vaid õlgu kehitama ja viisakusest naeratama. Nii pole meil aias ka kunagi ühtegi ebaküdooniapõõsast kasvanud! Aga nüüd juba tahaks ja kindlasti on selline mõte tulnud tänu toidublogija maniakaalsele huvile toidu vastu:). Niisiis ebaküdoonia , mida oma hapuka maitse ja tervisele kasulike omaduste tõttu nimetatakse ka põhjamaa sidruniks. Muide, samal päeval, kui nakatatuna Koopatibi vaimustavast katsetusest ebaküdooniatega marssisin turule neid otsima, tõi mu armas onunaine Eda neid mulle terve suure kausitäie. Olles vaimu ette valmistanud suurteks katsumusteks, ei tundunud viljade puhastamine üldsegi nii ennastületava ettevõtmisena. Seda küll, et isepäiseid seemneid kippus igale poole lendama ja väheke tooremate isendite poolitamine nõudis sutsu tugevamat noatööd. Aga kõik see on teostatav:). Vili tul
LOE EDASI