Vutt-vutt-vutt ..., tervitusjoogist pasteedini

Räägitakse, et uudishimu ajab härja kaevu. Mind ajas see va uudishimu ligi paar nädalat tagasi Maitseelamuse kotta uurima, kuidas teha vutist tervitusjooki. Ja-jaa, lugesite õigesti küll. Muide, tol nädalal sattusin sinna kotta seitsmest päevast neljal, aga see ei puutu hetkel asjasse. Kuid seda, mida reedesel vutipäeval kribas üles Maakodu ajakirjanik Sirje Pärismaa ja klõpsis ilmselgelt söögist innustunud fotograaf Raivo Tasso, saab lugeda-vaadata märtsikuu ajakirjanumbrist.

Õhtu lõppes nagu ikka mõnusa ühise söömisega. Eks saab näha, kuidas vutisalat klantspaberil välja näeb:).

Aga nüüd siis Eesti vutt. Hirmus pisike ja nunnu. Täitsa Eesti oma tõugu lind:). Järveotsa vutifarmi peremees Ülo Pullisaar on öelnud, et vutimuna on imerohi, seda just oma omega-3 rasvhapete pärast. Ja ega lihalgi ju midagi häda pole, äärmiselt õrn ja teistmoodi kui tavaline kana. Kui vutimune tuntakse ja sööjat valdab kas positiivne meelestatus või väike ootusärevus, siis vutiliha puhul on esimene ja kõige tavalisem hirm selles, kuidas need kondid sealt välja saada ja teiseks, ise nii tilluke, tal pole ju liha ollagi. See õpituba oligi mõeldud selliste foobikute (kaasa arvatud mina:) ) rahustamiseks ja õpetamiseks, kuidas linnukesega ümber käia.
Aga kõigest järjekorras.

Kõigepealt siis see kauaoodatud tervitusjook, pigem lausa tervisejook. Asi on lihtsamast lihtsam: tuleb võtta värskelt pressitud apelsinimahla ja vutimunakollaseid ning blenderdada see õrna vahtu. Maitse sõltub  kindlasti apelsinide magususest. Kui kipuvad veidi tuimemad isendid juhtuma, võib lisada rahulikult ka väheke mett või roosuhkrut. On ju kaunis ja hullult tervislik!

Kergeks eelroaks valmis salatikuhi  hulga erinevate roheliste lehtede, keedetud vutimunade ja suitsuvutiga. Röstitud päevalille- ja kõrvitsaseemneid, kuubikuteks lõigatud kitsejuustu ja head kastet ikka ka. Väga mõnus sai.

Aga nüüd see kõige keerulisem osa ehk vuti prepareerimine ja temast pinnalaotuse tegemine. Hoiatus: nõrganärvilistel mitte lugeda!
Kahjuks ei jõudnud pildistada iga protseduuri osa, nii et tuleb leppida kirjeldusega.
Vaja on vutti ja lihakääre. Kõigepealt tuleb vuti jalad ja tiivad keha küljest ning liigestest lahti murda, et neid oleks võimalik pärast lihtsamalt sättida. Järgmisena tuleb lõigata kääridega ettevaatlikult seljakont välja (mõlemalt poolt konti teha sabast kaelani otselõige) ja painutada vutt lamedaks. Kõhualune luu lõigata kääridega risti pooleks ja tõmmata luu mõlemad pooled koos ribidega sõrmede abil liha seest välja. Samamoodi nokkida sõrmedega kõik muud luud liha seest välja, et jääks puhas luudeta pinnalaotus. Vuti kondid on niivõrd väikesed ja pehmed, et peale kääride ning enda sõrmede polegi mingeid muid abivahendeid tarvis. Jalgade puhul suruda alguses lahtimurtud kintsukont ettevaatlikult välja, alumine "sääreluu" võib sisse jääda.

Kõik luud-kondid on eemaldatud.

Asetada lahtine vutt nahk allpool lõikelauale või taldrikule ja alustada vuti "vääristamist". Kõigepealt sool ja pipar, siis hakitud küüslauk, ka veidi sidrunit ei teeks paha. Üks kena viil head toorsinki oleks ülimalt armas, veidike punet, ka köömneid ja värsket tilli. Need on vast põhiasjad. Mõistagi võib veel ka muid meelepäraseid maitseid lisada. Kõik see tuleb vuti "kõhtu" panna ja kõhunahk mõne hambaorgiga kokku traageldada. Ah jaa, törtsuke head oliiviõli kah peale, kui vutt ahju hakkab minema. Kõige mõistlikum on ta katta fooliumiga, muidu võib ta liialt ära kuivada. Nii lihtne ongi.

Vutt läheb ahju.

Eeskuju tasub võtta kana küpsetamisest, igaks juhuks tasub vahetevahel ahju piiluda.

Igaüks maitsestas oma vuti ise

Ka magustoit pidi olema vutist. Ütleme nii, et see oli vast kõige etteaimatavam kooslus ehk siis vutimunavalgetest ja jõhvikatest mikserdati kokku sefiiritaoline vaht, koos käsitsi vahustatud (sic!) koore ja röstitud leivapuruga maitses see ülihää.

Koduse ülesande sain ka: vutimaksast ja -südametest teha pasteet. Eesmärke oli kaks: lisaks lihtlabasele katsele nimetet tooraine võimalikkusest köögis plaanisime valmistada ka võrdlusmaterjali järgmise päeva kanamaksapasteedile. Seetõttu sai vutipasteet valmistatud üsna sarnasel moel, ainsaks erinevuseks oli porgandi väljajätmine. Sellest hoolimata sai pasteet vägagi maitseküllane, kergelt magus. Suurepärane täiendus minu senisele pasteedirepertuaarile.

300 g vutimaksa
300 g vutisüdameid
umbes 100 g mahedamat suitsupeekonit
2 väiksemat pastinaaki
2 sibulat
2-3 küüslauguküünt
veidi roseepipart
soola
pipart
ca 1 dl Põltsamaa Kuldset
50 + 100 g võid

Haki peekon, sibul, küüslauk ja pastinaak ning prae kõik või sees kenasti läbi kuni köögiviljad on kergelt pruunistunud. Lisa puhastatud maks ja südamed, prae kiiresti läbi. Vala juurde vein (soovi korral ka törts brändit), maitsesta ning hauta keskmisel tulel, kuni kogu kraam on pehme ja vedelik peaaegu aurustunud.
Leigeks jahtunud mass lase köögikombainis ühtlaseks, lisa 100 g pehmet võid ja surista kreemjaks.
Serveeri leiva või sepikuga. Umbehää.

Vutipäeva kokkuvõtteks võin öelda, et seda lindu ei tasu karta. Ta on küll oluliselt kallim tavalisest kanast, kuid vahelduseks või pidupäevaks on ta põnev valik. Vabariigi aastapäeva pidulauale on ta aga kindlasti sobilik.
Tartus leiab Järveotsa vutifarmist pärineva täieliku vutivaliku (vutimunad, puhastatud vutid, filee, maks, südamed) Lõunakeskuse Taluturult. Tallinlased otsivad ise:).