Liiliatest ja aja puudutusest

Tõenäoliselt olen üsna vanamoodne inimene. Küllap seepärast ongi mu töö seotud vanade asjadega. See on privileeg, vaadata, neid käega katsuda, tunnetada aega. Aega ei ole kunagi liiast, pigem on teda alati vähevõitu. Vahel tuleb aga aega võtta, õigemini seda unustada. Ja siis need asjad hakkavad kõnelema, märkamatult. "Meie algeeskujud on ammugi põrmuks saanud, need pildid heast elust, mida elati kord siin katuse all, selles pargis, sellel verandal. Me ei mäleta neid pilte enam, aga üritame neid ikka veel järele aimata. Uusi pole me osanud välja mõelda. Aga järeleaimamises oleme me olnud päris edukad." Ma armastan liiliaid, eriti neid uhkeid kuningliiliaid, mille õiekobar koosneb mitmest korrusest ning mille lõhn hullutab sumedal vaiksel suveõhtul, mil kaste hakkab vaikselt rohule langema, tirtsud alustavad kõrvulukustavat kontserti ning õhus on ainult viimastele soojadele suveõhtutele iseloomulikku erilist lõhna. Kui liiliaõite viimasedki kroonlehed on murule pudenen...