Toit on (aja)lugu

Jaan Koori retseptidest on siin blogis aastate jooksul olnud kõvasti juttu. Mõni tema kooslus või õpetus on olnud eriline, mõni huvitav, mõni tänagi täiesti kasutatav. Lapsepõlves hardalt kaanteta Jaan Koori kokaraamatu 3. trüki (1901) eksemplari lugedes ei osanud ma aimatagi, et kunagi murran autori hingeelu üle pead. Isegi mitte hingeelu - seda oleks palju tahta -, aga tema eksistentsi üle üldse. Kes ta oli, kust ta tuli ja kuidas ta nii tark oli? Tõtt-öelda ei oska ma ühelegi neist küsimustest ikka vastata.  Veel nii 15 aastat tagasi arutasime erinevate inimestega, kas ta üldse oli olemas. Äkki oli pseudonüüm ja tegelikult peitus nime taga hoopis keegi ... naine. Või äkki oli üldse väljamõeldud tegelane? Kuidas on võimalik, et inimese kohta, kelle vastu võinuks ju mingi avalik huvi olla, ei leidu ühtki arvestatavat pidepunkti? Ainus hinnang tema loomingule pärineb rahvusraamatukogu näituse “Kasuline kokaraamat” 2007/2008 kataloogist näituse ühe koostaja Urve Sildre sulest: “Vilj...

Uue-Põltsamaa mõisa infoplakat 2025. aasta toidupiirkond on Tartumaa. Tänuväärselt valmis kevadeks, kui rändkahvel Saaremaalt Tartumaale üle anti, piirkonna toidupärandi ülevaade. Õigemini oli see tunnustatud uurijate kirjutatud artiklite komplekt (veebipõhine), mille käsitlused algasid kiviajast läbi arheoloogia, põikasid vahepeal Tartu linna ja sealt kiirtena kaugemale, käisid mööda erinevaid sotsiaalseid kihte ning peegeldasid Tartumaa toiduskeene erinevaid tahke. Toiduajaloo projekti algfaasis sain idee vormimisse samuti veidi panustada, oleme ju ikkagi naabrid. Seda enam, et II maailmasõja eelset Tartumaad tuleb vaadelda kui tervikut koos suurema osaga praegusest Jõgevamaast. Pealegi, aasta eest said ju meie toidupärandi nopped kaante vahele ja kummagi poole ajaloost rääkides ei saa üksteiseta hakkama. Ajaloolaste kirjutatud Tartumaa tekstid hakkasid aga eestkõnelejateks valitud kokkade seas oma elu elama. Sealt nopiti tooraineid või toite üpris kontekstivabalt välja, sest tuleb ...

Nende sõnadega saatis vana teenija Karlomeke noore Aureli Saksamaale Siegfried von Vegesacki “Balti tragöödias”. Balti maa-aadli lõpp oli käes, mineviku ja oleviku vahele piir tõmmatud ning peategelasel aeg minna. Saksamaale. Pakk köömnekuklitega kaenla all. Maale, kust tema esivanemad kunagi ammu siia tulid. Aga siiski, miks just köömnekuklid. 26. oktoobril toimus Eesti Rahva Muuseumis seminar "Baltisaksa ihu ja hing" (ettekanded on järelvaadatavad), mis jätkas ERMi näituse "Õige keha, vale keha?" teemasid keha kultuurilistest tähendustest ajas. Ettekannete järel oli võimalik osaleda näituse kuraatorituuril või lüüa kaasa töötoas "Baltisaksa kulinaaria ajalooliste eripärade ja iseloomulike suupistete ning jookide tutvustamine". Päeva lõpetas ühine tee- ja kohvisalong töötoas valminud toitudega.  Tee- ja kohvilaud on kaetud. Foto: Arp Karm Töötoa ja kohvilaua menüüd koostades tulid jutuks erinevad toidud ning joogid. Katsusime lähtuda sellest, kuidas toi...