Jõgeva toidulood räägivad Jõgeva lugu
 |
| Foto: Lea Pihlak |
Kohe pealkirja sai intriig sisse istutatud, punkt kirjas! Tegelikult on kõik märksa lihtsam: lõime mitme asutuse naistega kaasa Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse algatatud “Jõgeva lugude kohvikus”. Kersti Kurvits kutsus kampa ja nii see läks. Toimus ju kohalik Jõgeva kohvikutepäev.
Meie kohvik oli natuke teistmoodi kui ülejäänud 15 kohta. Aia 2 ehk vana Jaukeri ja ATK maja hoovis sai jagada ning kuulata Jõgevaga seotud mälestusi ja uuema aja lugusid. Kell 11 viisin huvilised “Kadunud Jõgeva” ringkäigule, rääkides sellest Jõgevast, mis oli siin enne 1941. aastat ning kell 12 paotas valla arendusspetsialist Erki Teder plaane, mida Jõgeval edaspidi tehakse. Menüü ehitasime üles võileibadele, mida täiendasid magusad küpsetised ja värskendav kraam. Artiklid polnud mitte nimetatud a´ la võileib heeringaga, vaid kandsid kodeeritud sõnumeid. Kes jagas biiti, see jagas, teistele tuli seletada.
Pätsuaegne Jõgeva;
Jahimaja pidu;
Liha Moskvasse!;
Villavahetaja suutäis;
Nelikümmend kolm koma viis;
Mihkel Pilli unistus.Kui mitme ettevalmistava koosistumise tulemusena sai menüü paika (olgu öeldud, et kõik leivakatted ja küpsetised tegime ise, leibade-saiadega aitas Luule Väin), arutasime Kerstiga, et toitudele tuleb ka kohvikule kohased nimetused leida. Ilmselt oli tol päeval hea tähtede seis, sest mõte hakkas jooksma, kaevasime mälust üles erinevaid seiku ning läksin koju kõike seda sõnadesse panema. Pealkirjadest üksi on ju vähe, lugusid on vaja. Valisime sellised teemad, mida tänased noored ei tea, mõned on seotud kohalike oluliste väärtustega, mõned aga lihtsalt omapärased.
“Pätsuaegne Jõgeva”
rukkileib/munavõi/kadaka-kuusevõrselisandiga heeringas/marineeritud sibul
Kohaliku talumehe sahvris leidus ikka heeringat ja soolasilku. 20. sajandi alguses Jõgeva külas sündinud inimesed on meenutanud, kuidas enne II maailmasõda olnud ümberkaudu hulk talusid, kus poest ostetigi vaid suhkrut-soola ja soolasilku. Käär rukkileiba juurde ja eriti suvisel heinaajal oli jälle tahe olla. Suvel, kui kanad rohkem munesid, sai ka munavõid valmistada. Siinkandis tuntud keedetud munavõi olevat maitsenud paremini kui päris või ja nii kulus võidki vähem.
Eesti Vabariigi president Konstantin Päts koos saatjaskonnaga tegi 1939. aasta septembri algul Tartumaa ringreisi, külastades erinevaid omavalitsusi ja asutusi. See oli juba ärev aeg, äsja oli Euroopas alanud sõda.
Meie kandis tehti esimene peatus Kuremaa mõisas ja seakasvatuse katsejaamas. Järgmisena külastati Jõgeva seemnekasvatust ja tutvuti Jõgeva sordiaretuse tööga. Edasi sõideti Jõgeva linna, mis oli veidi enam kui aasta eest saanud linnaõigused. Turuplatsil tervitas presidenti paraad, millest võtsid osa Kaitseliit, naiskodukaitse ja tuletõrje ning seltskondlike organisatsioonide esindajad. Seejärel pidasid tervituskõne Jõgeva linnavanem Johannes Võsu ja vallavanem Taavet-Eduard Laanemäe. Võsu andis Pätsile üle albumi ülesvõtetega Jõgevast, lapsed kinkisid lilli. Seejärel lahkus president Jõgevalt.
Peagi muutus aga kõik…
Kasutatud kirjandus:
Arvi Liiva. Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi külaskäik Jõgevamaale - Vooremaa, 5.04.2008.
Janek Varblas. Jõgeva muutuste tuules. Argo kirjastus, 2013.
Ülle Jukk. Luisest kiisakalast koheva munavõini. Jõgeva, 2024.
"Jahimaja pidu"
rukkileib/põdralihakonserv/toorjuust/mädarõigas/tšillimoos/kiirmarineeritud kurk
Jahimehed on läbi aegade hästi elanud, põdralihakonservi ja -vorsti leidub nende külmkappides alati. Törts mädarõigast ka ja üks mehine suutäis on jälle olemas. Jõgeval on jahimeeste klubi, praegu ühing, tegutsenud juba 1967. aastast (varem oldi Tartu jahindusklubi osakond).
Nõukogude ajal oli jahimeeste klubidel kohustus kasulike ulukite eest hoolitseda, röövulukeid hävitada ja pidada võitlust salaküttimise vastu, kusjuures saak läks siis riigile. Osa riikliku kohustuse saagist müüdi muuhulgas Jõgeva Tarbijate Kooperatiivile, nii et hooaja vältel võis restoranide ja sööklate menüüs leiduda mitmesuguseid ulukiliharoogi. Lisaks oli karusnahkade varumise riiklik plaan. Tänapäeval on paljud jahiseltsid rajanud endale lihatöötlemise ruumid, et pakkuda ise soovijatele kvaliteetset metsloomaliha. Saadud tuluga edendatakse jällegi oma seltse.
Jõgeva jahindusklubi tegutses endises tuletõrje- ehk pritsumajas vana turuplatsi ääres. Vajati aga suuremaid ruume ning 1976. aastal asus Jõgeva KEK Staadioni tänavale uut klubihoonet rajama. Ümbruskonna majandid ja ettevõtted, eriti Jõgeva Näidissovhoos ja Jõgeva Tarbijate Kooperatiiv, toetasid ehitust ning uus maja valmis 1980. aastal. Uues majas leidsid koha kontoriruumid ja õppeklass ning rajati suur koosolekute saal, mida üüriti välja ka mitmesugusteks üritusteks. Pritsumajja jäi aga baar, millest saadi lubile lisatulu. Just nagu tuletõrjeseltsi aegadel, kui majas teenis tulu restoran.
Täna tegutseb jahimajas Madise maja, pakkudes majutust ja üritusteks ruume.
Kasutatud kirjandus:
Madise maja veebileht https://www.madis.ee/
Romeo Allas. Valmib jahimaja. - Punalipp, 15.05.1980.
Romeo Allas. Oli tõsise töö aasta. - Punalipp, 12.04.1983.
Sulev Noormägi. Kevadisest lnnujahist. - Punalipp, 8.04.1967.
Sulev Noormägi. Jahimeeste mitmekülgne tegevus. - Punalipp, 19.03.1974.
Vestlus Mati Kepiga, 6.08.2025.
"Liha Moskvasse!"
sai/porgand/muna/suitsujuust/majonees/paprika/maitseroheline
1980. aastatel läks moodi nö võltstoitude valmistamine. Küll küpsetati tahkunud rukkileivast magushaput leiba, tikritest keedeti valemurakamoosi ja arooniamahlast kirsilehtedega kirsisiirupit. Oma koha leidsid ka n-ö lihaasendajad. Näiteks suitsujuustuga sai edukalt suitsukana- või kala matkida.
Seakasvatuse toodangust parem osa kippus nõukogude ajal eksporti minema ning peamiseks sihtkohaks oli Venemaa. Kohapeale jäid enamasti vaid päädikud (pead-jalad jms). Kel kodulaudas sead, ei tundnud seda vahet, kuid linnarahval andis tunda küll. Kõige tühjemad olid toidupoodide lihaletid 1980. aastatel. 1955. aastal ilmunud kultuslik kokaraamat ”Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” oli muutunud muinasjuturaamatuks.
Suitsutatud juustu valmistati juba Eesti vabariigi ajal, nõukogude ajal lisandus suitsumaitsega sulatatud juust. Jõgeva piimatööstuses suitsujuustu küll ei toodetud, kuid valmistati peamiselt võid, lisaks on siin tehtud Eesti juustu, piimapulbrit, kohupiima, hapukoort ja muid tooteid kohaliku turu tarbeks. Võid ja hapukoort eksporditi ka Moskvasse ning Leningradi.
Tööstuse eelkäija, Jõgeva ühismeierei asutati 1910. aastal Jõgeva, Ellakvere ja Võduvere külade talunike poolt, 1960. aastatel tegutseti Põltsamaa piimakombinaadi all, perioodil 1972 -1991 kuuluti Tartu piimakombinaadi koosseisu. Erastamise järel edasi tegutsenud piimatööstus lõpetas tegevuse 2001. aastal.
Täna tegutseb piimatööstuse alal põllumajandustehnikat ja maamajapidamises vajalikke tarbeid Sike Agri OÜ.
Kasutatud kirjandus:
Janek Varblas. Jõgeva muutuste tuules. Argo kirjastus, 2013.
H. Rajama. Ajakontrast on olemas. - Punalipp, 20.07.1963.
Kristina Traks. Jõgeva piimakombinaat kahekordistab mahtu. - Äripäev, 18.09.1997.
"Villavahetaja suutäis"
sai/hummus/oliivõli/petersell
Hummus on pärit Lähis-Idast, olles seal pika ajalooga traditsiooniline roog. Hea valguallikana on ta viimastel aastakümnetel vallutanud maailma, kaasa arvatud ka meie maa. Pealegi pakub ta alternatiivi lihale, samuti on ta mõnus seltskonnatoit. Meil ei tule juttu mitte selle piirkonna, vaid hoopis naabrite külaskäikudest.
Uku ristis paiknes Jõgeva mitmekesiseim tööstuskompleks. Kivitee otsa oli 20. sajandi alguses rajatud jahu-, sae- ja villaveskid, siit jõudis alevisse ka esimene elekter. Nõukogude ajal kuulus Uku villavabrik Jõgeva teeninduskombinaadi alla.
Nõukogude aja lõpupoole reisis Jõgevale pidevalt dagestanlasi, kes korraldasid siin villavahetust. Dagestan ei asu küll Lähis-Idas, vaid ülevalpool Kaukaasias, kuid raudtee tõi sealsed mägede pojad omal ajal ka Jõgevale. Rongiga toodi kohale villapakid, tagasi viidi valmiskedratud lõng. Sellise äri tingis Jõgeva mugav asukoht, tööstus paiknes ju raudtee lähedal. Võõramaalased majutusid Jaama tänava võõrastemajas, see tõi kaasa ka päris karme konflikte kohalikega. Villaäri lõppes 1990. aastate alguses, erastatud villavabrik läks 2010. aastal pankrotti. Uku vabriku hooned on aga alles.
Kasutatud kirjandus:
Kerttu-Kadi Vanamb. Öö, mis muutis Jõgeva villaäri igaveseks.- Vooremaa, 30.10.2020.
"Nelikümmend kolm koma viis kraadi"
gluteenivabast jahust purutainas/mustad sõstrad/beseekate
Plaadikoogid alustasid oma võidukäiku Eesti taluköökides 1920.-1930. aastatel. Kõige populaarsemad olid muretainapõhjal marjakoogid ja kohupiimakoogid – suurele sööjate hulgale mugav valmistada. Mõisa- ja linnaköökides oli see mõistagi juba kõvasti varem juhtunud. Kohev valge besee näeb välja nagu kuhi lund. Kui sadakond aastat tagasi arvati, et see sobiks kõige paremini tikri- või ploomikoogi katteks, siis tänasele maitsele sobib ta rabarbrist õunteni.
Vähe sellest, et 1930. aastate lõpp oli väikesele Eesti riigile suurte taustal väga keeruline, tabas meid 1939-1940 talvel erakordne pakane. Jõgeval sündis ka Eesti kõigi aegade ametlik külmarekord, kui Jõgeva sordikasvanduse ilmajaamas mõõdeti 17. jaanuaril 1940 -43,5 kraadi. Külm tegi suurt kahju, näiteks 1940. aastal oli Eestis viljapuid säilinud vaid 26%. Tegelikult oli terves Euroopas olnud külm ja kestev talv, millele järgnes vihmane kevad ja külm suve esimene pool, mis päädis mõistagi kehvade saakidega. Väga lähedal rekordile oldi veel 1978.-1979. aasta talvel, kui Narvas mõõdeti -42,6 kraadi. Käesoleva sajandi külmarekord, -36,7 kraadi, registreeriti 11. jaanuaril 2003 samuti Jõgeval. Sama aasta lõpus avati Piibe maantee ääres külmasammas, kuhu on märgitud mõlemad rekordid. Samba kujundas kunstnik Rein Ereb ja selle ehitas aktsiaselts Valmeco.
Kasutatud kirjandus:
Jaan Lukas. Jõgeva külmarekord saab kaheksakümneaastaseks. - Vooremaa 16.01.2020.
Vahur Hiiesalu. 60 aastat ilmavaatlusi Jõgeval. - Punalipp, 14.01.1982.
"Mihkel Pilli unistus"
nisujahu-hapukooretainas/mustikad/vaarikad
Muffinite algupära tuleb otsida 11. sajandi Walesist. Tänapäeval tuntud kuju omandasid nad 19. sajandil ja hästi populaarseks muutusid Ameerikas, kui inglise emigrandid hakkasid neid seal valmistama. Meile saabus muffinihullus taasiseseisvumisega, kui hakati maailma toite avastama. Küpsetis pakub hulganisti variatsioone ning on mõnus kaasa võtta piknikule või pakkuda kohvipausil.
Maitsva muffini saladus on heade küpsetusomadustega nisujahu, mis aitab küpsetisel kohevaks küpseda. Vähem gluteeni sisaldavad jahud ei anna n-ö õiget tulemust ehk mõnusat koorikut ja pehmet sisu.
Eesti nisu kui hea küpsetuskvaliteediga nisu reklaamimise eestkõnelejaks 20. sajandi I poolel oli Jõgeva Sordikasvanduse esimene juhataja ning teraviljade aretaja Mihkel Pill (1884-1951). Pilli teene oli ka see, et riiklik sordiaretusjaam 1920. aastal just Jõgeva mõisasse asutati. Varem valitses arusaam, et eesti nisu ei anna saaki, ei sobi saia küpsetamiseks ja kogu saianisu tuleb importida. Täna on Jõgeval aretatud kõige uuemad talinisusordid „Perenaise“ ja „Pärlikee“ oma omadustelt võrreldavad siin levinud importsortidega, kui mitte ei ületa neid, sest tänu siin toimunud aretusprotsessile on nad märksa parema kliimakindlusega ja seega meie tingimustesse sobivamad.
Kuigi Mihkel Pill käis 1925. aastal USA-s end sordiaretuse ja seemnekasvatuse alal täiendamas, ei tea me, kas ta ka muffineid maitsta sai. Igal juhul oleks see olnud tema unistus, et kord hakatakse neid ka Jõgeval küpsetama.
Kasutatud kirjandus:
Heino Kiik. Dr Mihkel Pill. Tallinn, 1965.
Muffinid. https://en.wikipedia.org/wiki/Muffin
Teraviljad, õli- ja kaunviljad. https://metk.agri.ee/teraviljad-oli-ja-kaunviljad
* * *
 |
| Kohvikulaual valik raamatuid, kus juttu Jõgevast. Foto: Lea Pihlak |
Me kõik räägime lugusid, aga kuidas neid vormistada. Ma olen südamest tänulik keskkooli lõpus meile õpetajaks tulnud Lianne Saagele, kes pani meid lühikirjandeid kirjutama. See oli täiesti uus väljakutse, sest sa pidid vähem kui 45 minutiga mõtlema välja vastavalt etteantud teemale loo, mahutama lehekülje peale sissejuhatuse, teemaarenduse ja lõpetuse. Täna oleks neid tekste lõbus lugeda ning parajalt piinlik ka, sest selles vanuses pole veel seda kirjutamisoskust mis täiskasvanuna. Ma olen tänulik ka koolitaja Kati Oravale, kelle kutsusin 2017. aastal toiduvõrgustiku omadele läbi viima turunduslugude koolitust. See oli hästi tihe päev, mille jooksul me õppisime rääkima ja kirjutama lugusid. Ikka nii nagu peab ehk et lool oleks fookus, ta oleks terviklik ning aus (väljamõeldud asju faktina esitleda ei ole okei!), törts huumorit ei tee paha ja lugu võiks tekitada emotsioone. Mulle jäi Kati jutust meelde veel see, et tarbijad otsivad lugudes iseennast ehk tuttavlik tekitab märksa enam ostusoovi kui esmakordne veel võõras informatsioon.
Nende kahe naise õpetused on kuldaväärt. Lisan juurde veel selle, et iga loo puhul tuleb kirjutamisel mõelda ka adressaadile ja püüda temaga samastuda ning igast mustandist tuleb kirjutada puhtand.
Lugudele omistatakse üha enam mingit maagilist võimet, justkui iga toode või teenus vajaks oma lugu, muidu keegi ei osta. Tõepoolest, poest või müügiletilt tundmatu toote ostmisel tahaksin teada, millised on tema omadused, tema trump teiste analoogide ees jms. Leti ees pole mul mahti ega ka huvi kaevuda sügavamasse tausta. Samas, e-poes võib hästi koostatud mitmekülgne tekst mängida just minu emotsioonidel, kui mitte südametunnistusel. Analoogselt võib toimida kiire ostuga kaasa saadud selgitav flaier või muu trükis. Samas ei tohi lugudega ka üle pingutada, inimese uue info vastuvõtlikkus on tegelikult väike ja unustamisvõime korralik.
Pigem tasub mõned konkreetsel põhjusel loodud lood alles hoida. Eks blogiminegi ole lugude rääkimine. Aitäh, Ester Bardone, sellele paralleelile viitamise eest! Sestap pidasingi oluliseks meie kohviku toidulood siia salvestada. Äratundmist või vastupidi silmade pööritamist nägime ka kohvikus. Kellel tekkisid toitudega isiklikud seosed või kes valis võileiva pelgalt välimuse või nimetuse järgi. Nendesamade tekstidega voldikud võeti aga kõik koju kaasa.
Mis saab edasi? Kas kohalikud lood kõnetavad kohalikku inimest? Kas neist tekib äratundmist ja ühise õla tunnet? Kas on vaja teada, mis oli selles kohas enne n-ö minu aega? Minu meelest on see sisemise uhkuse küsimus.
Kui telesaade “Minu uus sugulane” tekitas suure huvi suguvõsauurimise vastu, ehk teeb kohalike lugude kogumine sama, sest kõigi nende lugude taga on inimesed ja nende elusaatused. Jõgeval on Betti Alveri muuseum omal ajal suure töö juba ära teinud, on, kust edasi minna.
* * *
Lõpuks ka üks retsept ehk minu versioon kilekotikurkidest. Kohvikupäeva jahimaja võileiva jaoks said need valmistatud eelneval täiskuuööl, käies taskulambiga pool üks öösel aiast mustasõstralehti ja tillivarsi toomas. Ma ei tea, kas seepärast, aga küsiti retsepti. Siin see on.
Täiskuuöö kiirmarineeritud kurgid
1-liitrise kilekoti sisse mahub lahedalt
umbes 5 lühikest kurki
paar oksa tilli
4-5 mustasõstralehte
1 tl marineeritud sinepiseemneid
0,5 tl karulauguäädikat
maitse järgi soola ja suhkrut võrdselt
Viiluta pestud ja võimalusel külmas vees leotatud kurgid. Haki till ja mustasõstralehed. Pane kõik koostisained tihedalt suletavasse paksemasse kilekotti ja loksuta ning mudi kotti paar minutit, kuni kogu kraam on kenasti segunenud. Soola ja suhkru kogus sõltub sellest, kui kiiresti on neid vaja sööma hakata.
Tõsta kott külmkappi ja paari tunni pärast on krõmpsud kurgid söömiseks valmis. Kõige maitsekamad on nad siiski järgmisel päeval.
Kommentaarid