Toit on (aja)lugu

Spelta on taasavastatud vana. Evolutsiooni järjekorras üheteranisu (einkorn, Triticum monococcum ) - kaheteranisu (emmer, Triticum dicoccum )  - spelta ( Triticum spelta L ) - tänapäevane pehme nisu ( Triticum aestivum ) seisaks ta telje keskpaigast justkui tsipake tänapäeva poole, kuid see ei loe midagi. Spelta, mis on oma omadustelt sarnane pigem einkorni ja emmeri kui pehme nisuga, on justkui sild moodsa antiigi ( resp lääne kultuuri) ja vana pärimuskultuuri vahel. Neid sõnu kasutab Valdur Mikita oma värskeltavaldatud raamatus küll Eesti kultuuri kohta, kuid speltaga on sama. Viljakultuur, mida Eestis seni teadaolevalt ei tuntud (andmed on üksnes emmeri kohta)*, on saanud nüüd nähtuseks. Ehk peaks isegi suure algustähega kirjutama? Keskkonnaministeeriumi võõrliikide andmebaasi järgi loetakse tema sisenemiseks meie ruumi aastat 1925. Ja mis eriti tore, leviku tõkestamiseks aitavat selgitustöö, kuigi kultiveerimise leviku tõttu on levikut peaaegu võimatu tõkestada :).  Tä...

Täna hommikul ... Teine puhkusenädal on koosnenud peamiselt ootamisest. Metsa äärde on rohu sisse tallatud teerada, et kontrollida hommikul ja õhtul, ega toomingad ole lõpuks õide puhkenud. Jube nöök tabas mind muidugi üleeile Valgamaal, kus toomingad olid täies õies ja minu ootusärevus tundus lausa kergelt kohatuna kui mitte totrana. Nüüd on meil ka rahu lõpuks majas :). ... ja paar päeva tagasi Iga päev saab silmaga mõõdetud, kas spargel on juba pisut rohkem nina mullast välja pistnud. See on harras aeg ja ometi nii lühike. Nädal või kaks veel, ka sirelid hakkavad õitsema ja siis ongi kõik. KÕIK! Järgmisena ootad jõule:(. Spargel kosub, paari päeva pärast on aeg käes. Samas on nii mõnus ja rahulik kuulata hommikuti ööbikut, lõokesi ja mis-iganes muid linde. Kaugemal metsas kukub kägugi. Need on sellised hetked, kus ronid lauahunniku otsa, kõlgutad seal jalgu või tõstad põlved lõua alla või nõjatud hoopis väravale, pilk suunatud ei-kuhugi ja kuulad. Lihtsalt kuulad!...

Karaskil ja karaskil on vahe ehk kõik sõltub kasutatavast odrajahust. Oma senise elukese jooksul olen küll härdalt suhtunud Eesti sortidest kasvatatud tomatitesse-juurikatesse, kuid teravilja vaid niivõrd, kui see on vajalik eristamaks näiteks rukkijahu nisujahust. Odrajahu on seni olnud vaid odrajahu, odrast jahvatatud jahu, noh. Viimane pool aastat koostööd Tartu Lõunakeskuse Taluturuga (koostan nende kodulehele retseptiosa) on aga minu mõttemaailma kohe hästi palju avardanud, tänud siinkohal Merlele! Iga kord turul käies vilavad silmad ringi nagu pangaröövlil, et kas on lettidele tekkinud midagi uut. Nii armas, kui vahel tekib väike arutelu, kes mida on kasutanud ja et proovi ka või pakub hoopis mõni kaubatooja oma uusi katsetusi. Seal on müüjad, kes tunnevad kaupa ja see pole mitte vähetähtis. Kõikvõimalike teraviljatoodete osas olin algul nagu tavaline ostja - palun mulle kilone pakk rukkijahu. Nüüdseks küsin aga täie teadlikkusega Loona veski keskmise jahvatusega täiste...