Toit on (aja)lugu

Jätkan sealt, kus ülestõusmispühade ajal pooleli jäin ehk käesolevas osas on järgmine kuu aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Ütlen ausalt, see kuu on olnud väsitavam. Aeg hakkas mingit oma rada pidi kulgema. Aprilli lõpus, hakates ühel hommikul üle tüki aja käekella käe peale sättima, ehmatasin, et kellaaeg on vale. Nüüd on kell tuksis, jõudsin mõelda. Siis aga selgus, et kellal oli veel talveaeg. Teatud asjad tahtnuks kuhugi edasi lükata, kuid nüüd, kui eriolukord on ametlikult lõpetatud ja kõik ärkavad, jooksevad paljud asjad kolinal ühte puntrasse kokku. Lisaks on kevad, mis nõuab oma ning kuidagimoodi tuleb tekitada taas stabiilsem elurütm. Jälle häda, eksole. Üks asi hakkas silma küll, kui vaadata sotsiaalmeedias näiteks erinevaid toiduteemalisi postitusi ja teemapüstitusi. Nimelt valitsesid sellised head lapsepõlvemaitsed, turvalised toidud ning üha kasvav huvi erinevate looduslike toidutaimede kasutamise vastu. Ega muidu poleks karulaugu puhul tekkinud ka sellist loodusk...

Nägu kätega varjates ja üritades mitmekordsesse šifoonsalli mähkuda pean tunnistama, et tegelen poolenisti juba hooajaväliste muffinite retsepti ülesriputamisega. Tegin neid ligi kuu aega tagasi ja no ei tekkinud õiget hetke blogimiseks. Vahepeal on lihtsalt liiga huvitav olnud;). Muide, kui te kalast või millest iganes suppi keedake, kasutage tavalisi oranže porgandeid, mitte trendikaid lillasid. Eriti veel, kui patta lähevad veel sibulad ja muu kraam:). Tulemuseks on perfektset halli värvi imemaitsev leemeke (erinevus ei rikasta!), mille välimus ei ole isegi pehmelt öeldes "huvitav", pigem on see täiesti ebaapetiitne. Kui te pakute seda pimedas või kutsute söögilauda vaid sombuse ilma puhul päikeseprillidega supifännid, ei ole muidugi vahet. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka neist muffinitest, mille keeksise sisemaailma muudavad mahlasemaks tsukiini ja mustad sõstrad. Kui te olete neid marju mõni aeg tagasi hoolikalt valinud talveks sügavkülma, on viimane a...

Vahelduseks taas midagi lihtsat, ehk liigagi lihtsat:). Olen siin varemgi kirjutanud sellistest 1-2-3 asjadest*,  mille valmistamiseks tuleks võtta kas pakk valmistainast, pakk mingit pulbrit, pakk veel seda või pakk ka toda. Eeldusel, et need pakid vaatavad kapiriiulitelt vastu. Ütlen ausalt, et neid pulbripakke mul üldjuhul kodus pole, pakk pärmi-lehttainast leidub sügavkülmas aga alati. Pulbrite osas võib Vilma kaubamärgi all olevaid usaldada küll. Tartu Mill tahab Vilmale küll järgi jõuda, kuid ühel päeval poes võrdsete toodete pakenditelt sisukorda lugedes eelistaksin iga kell Vilma omi. Kujutate ehk isegi ette, miks ja see ei ole enam kinnimakstud reklaam. Niisiis, kuidas võiks käituda, kui tuleb selline muffiniisu, et silme eest hakkab virvendama, aga ainsatki muna pole külmkapis, tühjadest suhkru- ja jahukottidest rääkimata. Saab ka teisiti, eeldusel muidugi, et kapis on pakk muffinipulbrit või õnnestub vudida poodi, soovitavalt enne sulgemiskellaaega:). Pärast ei pruu...

Ütlen ausalt, nii musti muffineid ei ole ma vist eales söönud, sekka siiski ka mõni valge ricottatäpike justnagu ekslev täht taevas. Detsembris oleks see kõik tundunud kerge mõnitamisena, kuid nüüd, kui põllud valged, taevast sajab laiu helbeid ja lumelabidad on tulnud talvekortereist välja koukida, võib selliseid  juba pakkuda. Muffinid jäävad mahlased ja kerged, ricotta ning hapukoor annavad õhulisust parajalt juurdegi. Kasutasin sel korral kitsepiimast valmistatud ricottat, mis võrreldes tavalise lehmapiimast tehtud ülimaheda variandiga annab veidi pikantsemat mekki juurde. Mõnus vahepala talvisesse päeva, jõuab jälle edasi rassida:). 1 pakk Vilma šokolaadimuffinipulbrit (400 g) 2 dl piima 1 dl toiduõli 0,5 dl hapukoort 200 g ricottat 150 g kuivatatud pehmeid musti ploome 0,5 tl vanilliekstrakti Haki ploomid ja sega ülejäänud ainetega ühtlaseks tainaks. Aseta paberist vormikesed muffinipanni ja vala 2/3 kõrguseni täis. Küpseta 200 kraadi juures 25-30 minutit. Se...

Kui ma mõni aeg tagasi nägin ilusaid tumedaid kirsse Tartu turul, hakkas suu vett jooksma ja silme ees alustasid vuramist igatmasti kirsikoogid, üks parem kui teine. Marjadega õnnelikult koju jõudnud, formeerusid need nägemused hoopiski kirsimuffiniteks ja mis sobib alati sinna juurde, on mõistagi mandlid. Nojah, aga kirsikivid. Kellel on selline vidin nagu kirsikivieemaldaja, on õnneseened. Sellest iroonilise alatooniga öelnud lausest tuleb välja lugeda, et mul pole. Iga aasta luban selle osta, aga enamasti meenub see siis, kui oled kirsikausiga silmitsi ja mõistagi ilma selle vidinata. Siiski, kui kirsid on piisavalt valmis, saab hakkama ka teravaotsalise noaga. Tuleb lihtsalt piisavalt ettevaatlikult vastavaid torkeid ja lõikeid teha, et kivi või veelgi hullem, pooleks lõigatud mahlast tilkuv kirss, ei maanduks sinna kuhu pole vaja. Näiteks vastu kardinat, vastu heledaid riideid või muude ebasobivasse kohta. Vilumus omandatakse mõistagi töö käigus, kuigi meistriks saamisele eelne...

Samahästi võinuks pealkirjaks panna "ellujäämisvõitlus sääskedega". Sest seda need paar viimast päeva Värska kandis olid. Lisaks lugematule hulgale tigedatele sääskedele tegid kiiret eesliinitööd kihulased, nii et ei aidanud siin mingid tõrjeefekti lubavad odöörid. Vaid Ameerika kosmoseagentuur suutvat neid tõrjuda. Vastukaaluks sääskede põhjustatud füüsilistele kannatustele sain aga äraütlemata positiivse elamuse õdede Visselite kokakunstist. Ja mitte ainult mina, kiitvaid sõnu või lihtsalt rahulolevat mõminat väljendas kokku umbes kolm bussitäit inimesi. Nimelt olid kolm sõsarat sättinud Saatse Seto Muuseumi õuel korraldatud suuremat sorti pikniku jaoks üles lookas lauad, alustades leivast koos munavõi ja muu leivapealsega, edasi seenesalat, praetud kalad, erinevad lahtised pirukad, lõpuks pannkoogid erinevate moosidega ning suussulavad plaadikoogid. Kõike ei jõua siinkohal üleski lugeda. Pean tunnistama, et suurima elamuse pakkus mulle kodune seenesalat, milles seene...

Paljud minu toidud sünnivad mingist emotsioonist, on see siis esmapilgul mõttetu ost toidupoes, kapinurka jäänud purk või karp või vahel ka lihtsalt niiöelda lambist. Mul oli kindel plaan võtta ette nõgesemuffinid, teadmata seejuures, mida sinna peale nõgeste veel sisse panna. Ok, jahu ja muna ka, aga veel? Turule minnes silmasin suitsujuustu, mhm, äkki seda? Paar letti edasi nägin aga lõpuks oma silmaga Läti juustumüüjat. Asi selles, et Tartu turuhoones on üks veidi müstiline lett, milles müüakse Lätist Apest pärit juustusid, sealhulgas ka kitsejuustu. Kunagi pole ma trehvanud turule siis, kui see lett on mehitatud, aga nüüd see ime lõpuks juhtus. Küsisin kõigepealt tükikese kitsejuustu, siis aga peatus pilk Toskaana juustul. Ka seda ostsin tükikese kaasa. Nagu te arvata võite, kummagi juustu puhul puudus vähimgi idee, mida nendega peale hakata. Tüüpiline rott, kühveldab varud kokku ja siis ... Kodus juustusid degusteerides hakkas lambike vaikselt põlema, kui nõgesekotti jõllitas...

Ei andnud see Irish siirup ikka asu. Olgem ausad, pool pudelit on veel alles. No millal, no millal ometi! Huvitaval kombel ei teki inspireerivad mõtted mitte siis, kui selleks on aega ja mõtted priid, vaid siis, kui miski häirib neid priisid mõtteid. Sel korral hakkasid ideed silme ees jooksma ühes loengus. Ma ei taha midagi halvasti öelda, lihtsalt iga kord ei kandu vanemate geenid lastele edasi. Niisiis Irish siirup ja mustikad. Kuna kapis oli tahvel Kalevi valget šokolaadi mustikatega, läks ka see loosi. 3 dl jahu 0,75 dl demerara suhkrut 1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit 100 g hakitud valget šokolaadi (eriti hea, kui koos mustikatega) 2 muna 1 dl toiduõli 0,5 dl Irish siirupit 1 dl piima 0,5 sidruni mahl 2 dl (külmutatud) mustikaid Kuivained, sealhulgas hakitud šokolaad, segada omavahel. Teises kausis kloppida lahti munad ja segada õli, siirupi, piima ja sidrunimahlaga. Ühendada mõlemad kausisisud ning lisada lõpuks mustikad. Kui kasutada külmutatud marju, siis jätta eel...

Eneselegi ootamatult olen ma ohtlikul viisil kooldunud muffinite poole kaldu. Ma pole kunagi olnud eriline muffinifänn, ikka koogid ja tordid, kuid viimase aasta jooksul on neid väikeseid silikoonvorme tulnud ikka kaunis tihedalt pesta. Iseenesest on need ju toredad küpsetised, lihtne valmistada ja mis kõige olulisem, kerge maitseid varieerida. Ja kui mingit koostisosa ei juhtu parasjagu kodus olemas, ei jää siis see mäkerdamine ära. Lühidalt - muffinid on väga loomingulised suutäied. Raamatus "Muffinid 2" jäi silm peale aprikoosi-kaerahelbemuffinitele, kus sees nii aprikoosipüreed kui kuivatatud aprikoose. Kartes, et tulemus jääb läila, said neist hoopiski virsiku-kaerahelbemuffinid kuivatatud jõhvikatega. Ikka magusad, kuid nüüd enam mitte ülemäära:). 3 dl kaerahelbeid 3 dl jahu 2 tl küpsetuspulbrit 1 dl suhkrut 1 dl fariinsuhkrut 0,5 tl soola 1 tl vanillsuhkrut 2 dl kuivatatud jõhvikaid 1,5 dl piima 1,5 dl virsikupüreed 1 muna 0,5 dl toiduõli Kõik kuivaine...

Väljas on külm ja märg, tuuline ka. Rongis oli külm, aga märg ja tuuline õnneks polnud. Tallinna kontoris sama, st külm, kuid märg ja tuuline polnud, kui just neljanda korruse rõdule ei läinud. Kuhu see kõlbab, et  Karumsi vanillikohukesest on alles jäänud 25-grammine tablett. Sügis vist ... Krõmpsude kupatatud riisikatega kõlbab suurepäraselt soolaseid muffineid teha. Tugevam seenemaitse jääb, kui hakitud seened ja sibulad enne läbi praadida. Ja ka lisatav juust on oluline. Erinevaid kombinatsioone proovides jäi minu maitsemeele jaoks peale selline, kus poole juustukogusest moodustas parmesan. Kõik teised nii muidugi ei arvanud. Demokraatia. Retsept pärineb Lia Virkuse raamatust "Muffinid 2". 2 -3 dl hakitud kupatatud seeni 1 sibul toiduõli praadimiseks 5 dl jahu 1 dl kaerahelbeid 2 tl küpsetuspulbrit soola pipart 2 muna 2,5 dl piima 1 dl toiduõli 150 g riivitud juustu Hakitud sibul ja seened praadida õlis läbi, tõsta jahtuma. Suuremas kausis segada kuiva...

Ja ongi kriis käes! Rahu-rahu, kellegi elu ega omand ohus pole:). Lihtsalt mõned kuud ei näe ma oma Tartus kodus päikest ja kuud, pilvedest või selgest taevast rääkimata ning hommikuti välja minnes pean lootma ilmateate täpsusele. Iseenesest on ju hirmus tore, kui maja soojustatakse ning värvitakse kenasti üle. Asja kole pool seisneb aga selles, et kogu nelja korruse ulatuses kõrguvatele tellingutele tõmmatakse valge kate ette (seda siis ikka väljastpoolt vaadates:) ), mis tagabki täieliku pimedusega löömise. Ootasin just inspiratsiooni, mida teha superhea maapähklivõi purgiga, olgem täpsed - selle sisuga, kui juhtusin lugema seda blogi koos suurepärase retseptiga. Kui mulle oli pärale jõudnud, mis aasta lõpuni võib ees oodata (õhtud on juba pimedad niikuinii, aga topeltpimedusest teadmine tekitab kerge foobia), võtsingi ette muffinid, mis sisaldavad kõike seda, mis on hea, olgu siis vähemalt seestpoolt vaadates:). Algset retsepti on mõnevõrra muudetud ja kohendatud, sest kõrvi...

Rabarberikookidega tegin küll selleks hooajaks lõpu, kuid midagi pole ma iitsatanud muude rabarberiküpsetiste kohta;). Rabarberimuffinite kohta näiteks. Leidsin selle retsepti juba kevadel enne rabarberihooaega siit , kuid järeleproovimiseni jõudsin alles üldise rabarberivaimustuse lahtumise ajal. Kui suvel tahaks kooki juba muude marjade-puuviljadega, siis neid muffineid võiks nahistada kasvõi aastaringselt, nii mõnusad ja mahlased. Ja mis kõige vahvam, muffinitele ebatüüpiliselt seisavad mitu päeva värsked ja pehmed. Nii et hea piknikule või väljasõidule kaasa võtta, võib eelmisel päeval valmis teha ja ei pea enne kukke ja koitu küpsetama asuma. Loomulikult võib neid teha ka muude maitsetega, arvan, et mustikate tulles asendan rabarberi just nende marjadega. Aga võib proovida ka vaarikate ja õuntega. Muuseas, algses retseptis on kogused antud tassides ( cup ) ja ma teadsin kogu aeg, et 1 cup võrdub ligi 240 ml.  Alles hiljuti sain aga "valgustatud", et pole see Põhja...

Nädalavahetus koidab kohe-kohe silmapiiril. Valge vein ja eine murul.... Eeldusel muidugi, kui õnnestub kuidagi sääski tõrjuda, sest mulle tundub, et nad lähevad üha suuremaks ja tigedamaks. Ja neid on pagana palju! Tänu sellele, et poed on tööstuslikust sääsemürgist tühjaks ostetud, proovitakse kõikvõimalikke iseleiutatud võitlusviise. Ausalt öelda suhtun vahenditesse, mida pole piisavalt katsetatud (tööalane kretinism lööb välja:) ), mõningase, kui mitte täieliku umbusuga. Mõni möks tõmbab neid veel pareminigi ligi. Ühesõnaga, kui etapp "sääsed" on läbitud kas neid tõjudes, aktsepteerides või ignoreerides ja võib asuda hea külma valge veini juurde, siis sobib kõrvale ampsata mõnusaid soolaseid muffineid. Ega muffinid ei pea siis alati magusad olema;). 2 dl jahu 2 dl riivitud juustu 2 dl riivitud keedetud kartuleid 2 sl röstitud sibulalaaste 2 tl küpsetuspulbrit 2 muna 1 dl toiduõli 1 dl hapukoort 0,5 - 1 dl hakitud tilli Kuivained, juust ja kartul segada omava...

Nagu ikka, algas kõik ülejääkidest. Sel korral siis banaanid. Jumal tänatud, et meil on maal koer, kass ja kanad. Viimased on muidugi eriti kasulikud, hävitavad ära tõesti kõik ülejääkide ülejääkide ülejäägid. Vahel juhtub muidugi ka seda, et nad pääsevad oma aiast kas koeraõue või lilleaeda. Enamasti lõpeb see ettearvatavalt kahel moel, esimesel juhul jäädakse ilma pundist sulgedest (koer püüab nimelt kaitsta kanu nende endi eest:) ), teisel juhul on lille- või aedviljapeenardes mõningased rohelisekaod. Vabandust, kaldusin teemast ehk muffinitest kõrvale. Aluseks on võetud raamatust "Muffinid 2" banaaniga täisteramuffinite retsept. 3 keskmist banaani 2,5 dl pruuni suhkrut 1 dl õli 2 muna 0,5 dl hapukoort 2 kuhjaga dl jahu 1 dl nisukliisid 1 dl rukkihelbeid 2 tl küpsetuspulbrit veidi soola Banaanid suruda kahvliga sodiks, segada teiste vedelate ainete ja suhkruga. Teises kausis segada kuivained, lõpuks tõsta koos segi, jagada vormidesse ja küpsetada 200 kraadi...

Turult jõhvikaid ostes jäi neid magustoidu valmistamisel paras jagu üle, et katsetada muffinite tegemist. Veidi internetis ringi luurates jäi Perenaine.ee-st silma pohla-martsipanimuffinite retsept . Nii ta käiku läkski, jõhvikatega siis. Tulemus oli päris mõnus, odrajahu andis asjale veidi karaskilaadse efekti. 2 muna 1,5 dl suhkrut 100 g võid 1 dl keefiri 2,5 dl jõhvikaid 2 dl nisujahu 2 dl odrajahu 2 tl küpsetuspulbrit 150 g martsipani Või sulatada ja jätta jahtuma. Samal ajal vahustada munad suhkruga ja hakkida martsipan (võib ka riivida, kui on hea riiv). Segada omavahel kõik kuivained ja martspanitükid. Kallata jahud munavahu juurde, lisada keefir, marjad ning tõsta kõik omavahel segamini. Nüüd lisada sulatatud või ning segada ühtlaseks. Küpsetada 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Tainast saab 12 prisket muffinit, eriti hästi maitsevad need piimaga:).