Postitused

Uus postitus

Laudatagused lood ehk talvest kevadesse toidupäevik, 5. osa

Kujutis
Hämmastav, kui kiiresti aeg küll läheb. Postitus, mida tahtsin üles riputada poolteist aastat tagasi, jõuab internetiavarustesse alles nüüd. Ega sest midagi poleks, kui ei jõuaks ka, aga rohkem enda jaoks. Algselt Facebooki postitustena mõeldud lugusid oleks lihtsalt hea koondada kokku, et näha, mis on aja jooksul juhtunud. Neis on rohkem päevakajalisust kui n-ö tavalistes blogipostitustes. Oma aja ja hetkede portreed. Täna hakkavad näiteks koroonakevaded juba ununema, kuid mõned asjad ajavad tagantjärele muidama küll. Niisiis tagasipõige 2021. aasta esimesse poolde. 12. jaanuar 2021 - sült   Täna sööme sülti, homme sööme sülti, sülti sööme ülehomme ... Täpselt selline tunne on viimased kolm nädalat. Jõulude eel polnud mingit kavatsust sülti keeta, kuid Vasula lihapoes värskeid koote-jalgu nähes murdusin. Ma lihtsalt polnud arvestanud sellega, et selline pilt üldse avaneb. Idee poolest pidanuks olema see letiosa nii tühi, et ammu puhtakski küüritud. Vana aasta lõpus läksin taas lihapoo

Umbrias tuleb osata lugeda ridade vahelt ehk minu Itaalia 2022

Kujutis
La Buona Terra talu väravast alla Trasimeno järve poole   Kunagisest ideest teha töö juures õppereis Toskaana päikese alla, sai retk Umbriasse - Itaalia maakonda, kus pole merd. On vaid mäed ja Trasimeno järv. Umbria pole lõuna ega põhi, aga võib olla nii lõuna kui põhi. Peaaegu nagu Jõgevamaa, eksole. Öeldakse, et see on Itaalia hästihoitud saladus, vanem, kui aeg ise. Seal on maa peal pühakutest pungil keskaeg, maa all aga hämmastavalt hästi säilinud vana etruskide aeg. Seal moodustavad kunst ja religioon lahutamatu paari. Seal on hullult palju varemeid, nii omasid, pärituid kui äsja ostetuid, aga see on seisund või koguni patoloogia ja selles on miski hoomamatu võlu, mis tekitab aukartust aja ees. Ka kõigis külastuskohtades valitses miskine rahu ja tasakaal, samas uudishimu ja tahe maailma paremaks muuta. See viimane oli eriti võluv. Tuhandeaastastes oliivipuudes peab olema midagi erilist, või kui perekonnaliin ulatub keskaega. Ja muidugi hilisõhtused või pealelõunased jalutuskäigud