Postitused

Uus postitus

“Jõgeva kollane” kui Julius Aamisepa 80 aastat vana geniaalne turundustrikk

Kujutis
"Jõgeva kollase" õied Eesti pole enam ammu kartulivabariik, sest kartuli kasvupind on viimasel ajal jõudsalt vähenenud. Näiteks 1922. aastal pandi kartulit maha 69 148 hektarile, 1936. aastal 74 022 hektarile, samas 1992. aastal 46 300 hektarile ning 2021. aastal … 3 370 hektarile. Jah, esimest korda kahanes kasvupind neljakohaliseks numbriks aastal 2008. Seda kõike ütleb riiklik statistika. Mine tea, äkki praegune kaootiline olukord muudab asja ja paneb rohkem oma toitu hindama. Kuuldavasti on seemnekartuli müüjatel laod juba tühjad ning see on loodetavasti oluline märk. Üks sort, mida aetakse taga nagu nõukaajal defitsiiti, on “Jõgeva kollane”. Kusjuures ta ongi defitsiit. Esiteks on tegu säilitussordiga, mille seemet toodavad vähesed, teiseks on ta tunduvalt kapriissem nii kasvatuse kui ületalve hoidmise mõttes, kui kaasaegsed sordid. Aga ikka tahetakse! Aegade jooksul on teisigi Jõgeva algusega kartulisorte aretatud, aga ei Jõgeva varane, sinine, mulk, Linda, Paala, tartl

Pilguheit Henriette von Wahli umbes 222 aasta tagusesse kööki

Kujutis
Retseptikogumiku 2014. aasta väljaande kaas kopeerib originaali Isiklikud retseptivihikud on väga huvitavad ajalooallikad. Toidupärand mistahes vormis on tihedalt seotud nii indiviidi kui kirjutamise koha või piirkonna identiteedimääratlusega. Millisesse sotsiaalsesse gruppi autor kuulub, kuidas see teda mõjutab, millised on tema huvid, milline on tema ettevaatamisvõime - kõigest sellest kõnelevad need käsitsi kirjutatud lehed. Ja mitte ainult. Sellest, kuidas esmapilgul anonüümsed vihikud võivad “kõnelema” hakata, kirjutasin SIIN . Jah, 19. sajandi teisest poolest alates on siinses kultuuriruumis retseptide jälgede ajamine täiesti võimalik ning võimalik rekonstrueerida nende saamislugu. Mis puutub varasemasse aega, siis selliste vihikute leidmine ise on juba tõeline üllatus, eriti koos autori nimega ning kui autor vihjeid ei anna, võib algallikate leidmine olla vaid pime juhus. Tulles baltisakslaste juurde, siis tollases saksa, inglise, prantsuse ja itaalia kultuuriruumis oli juba nii

Miks ma suvel mõned Eiseni teosed läbi lugesin ehk kuidas köögiviljade ja maitsetaimede kuivatamine sai alguse Tormast ehk kuldõunast kehvas puukausis

Kujutis
Kameralist Johann Georg Eiseni nimi sööbis mällu ülikooliõpingute ajast, kui Vene aja kursuses mainiti tema panust toiduainete kuivatamismeetodi loojana, mitmekesistades niiviisi mereväe toidulauda pikkadel reisidel ning vähendades ühekülgsest menüüst tingitud haiguste levikut. Kindlasti oli juttu ka tema tegevusest pärisorjuse vastasena ja ma ei taha seda kuidagi pisendada, aga see köögiviljade kuivatamise lugu tundus nii eriline ja sööbis mällu. Lisaks seos Tormaga. Siiski, seda kõike oli liiga vähe, et teadvustada, mis kaliibriga mehega oli tegelikult tegemist. Möödunud suvel kõndis Eisen taas meie keskel, ma täiesti tundsin seda. Margus Grosnõi imetabane oskus mängida oma kangelane välja nii, et vaatajal kaob aja- ja ruumitaju, oli meisterlikkuse eriklass. Olin juba varem kuulnud Liina Abrami plaanist tutvustada Eiseni pärandit läbi teatrietenduse, aga et just sedamoodi, poleks osanud oodata. Hoolimata sellest, et Torma ringtalli müüride vahele oli rajatud lava ning selle ette säti