Postitused

Uus postitus

Laudatagused lood ehk kevadsuvine toidupäevik, 3. osa

Kujutis
Aeg mai keskpaigast juuni lõpuni kulges märkamatult. Elu hakkas rööpasse tagasi minema ning täna tunduvad mitmed asjad tagantjärele päris naljakatena. Vaatan kõrvalt, et toidurahvas tahaks kangesti oma tavapärasesse rütmi, kuid sobivaid üritusi on vähevõitu. Meie kandis oli juuni algul toimunud esimene Põltsamaa OTTi õhtumüük justnagu klassikokkutulek. Oh seda jällenägemisrõõmu! OTTid juba õnneks tegutsevad, väiksemad laadad tulevad ka tasapisi järele.

Praegu on maasikaaja viimane ots. Enne jaanipäevast kuumalainet kuulsin mitut tuttavat maasikakasvatajat muretsemas, et peaasi, et kuumaperioodi ei tuleks. Siis on mari korraga valmis ja mis sa teed. Aga siis ta ikkagi tuli. Ja et kuumast veel vähe oli, järgnesid korralikud sajud ning rajud. Kellel vettis mari lihtsalt ära, kellel jäi tehnika mutta kinni, kel augustas rahe valminud marju. Tänaseks on osad kasvatajad hooaja lõpetanud, osad, kel istandik mitmes järgus, saavad natuke aega veel korjata. Peaasi, kui vihmakraanid kinni keera…

Põllumajanduses on kõik üleöö targad

Kujutis
Ma ei tunne nii täpselt põllumajanduse ajalugu, et öelda, kas viimase 50 aasta jooksul on veel idiootsemat aega olnud kui praegu. Jah, nõukogude süsteemis oli niikuinii kõik teisiti ning 30 aastat tagasi toimus täielik reform. Hoolimata sellest ei mõnitatud põllumehi.

Minu mälus on detaile alates 70-ndate lõpupoolest, mil hakkasin maailma asjust veidike juba taipama. Isa töö kaudu jagasin õige pea, et kolhoos on edumeelsem kui sovhoos, kuid sellegipoolest on kõige aluseks inimesed, nende motivatsioon ja soov elu edendada. Võti mis selle garanteerib, ei ole miski muu kui maa. Ehk kui hea või halb on muld ning kui targad on inimesed selle majandamiseks. Isa oli esimene põlv oma sugupuus, kes polnud põllumees, vaid elektrik ja sel olid oma põhjused. Ma ei tea, kas ta põdes seda või ohkas kergendatult. Ei taibanud kunagi küsida. Loomulikult oli meil oma köögiviljaaed ja suur kartulipõld, millest sai oma osa hunnik sugulasi. Kui ma kunagi torisesin, et miks me anname igasugustele linnasug…

Laudatagused lood ehk kevadine toidupäevik, 2. osa

Kujutis
Jätkan sealt, kus ülestõusmispühade ajal pooleli jäin ehk käesolevas osas on järgmine kuu aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Ütlen ausalt, see kuu on olnud väsitavam. Aeg hakkas mingit oma rada pidi kulgema. Aprilli lõpus, hakates ühel hommikul üle tüki aja käekella käe peale sättima, ehmatasin, et kellaaeg on vale. Nüüd on kell tuksis, jõudsin mõelda. Siis aga selgus, et kellal oli veel talveaeg. Teatud asjad tahtnuks kuhugi edasi lükata, kuid nüüd, kui eriolukord on ametlikult lõpetatud ja kõik ärkavad, jooksevad paljud asjad kolinal ühte puntrasse kokku. Lisaks on kevad, mis nõuab oma ning kuidagimoodi tuleb tekitada taas stabiilsem elurütm. Jälle häda, eksole.

Üks asi hakkas silma küll, kui vaadata sotsiaalmeedias näiteks erinevaid toiduteemalisi postitusi ja teemapüstitusi. Nimelt valitsesid sellised head lapsepõlvemaitsed, turvalised toidud ning üha kasvav huvi erinevate looduslike toidutaimede kasutamise vastu. Ega muidu poleks karulaugu puhul tekkinud ka sellist looduskait…