Toit on (aja)lugu

Kõik sai alguse sellest, kui ühel kenal päeval arutasime kavandatava kartulitoitude õpitoa asju. Kartuliaretaja Terje Tähtjärv ütles, et me peame selle, millist sorti mingiks toiduks kuulajatele soovitada, omal nahal enne ära proovima. Kartuli keetmise ja friikartuliks sobivuse osas on võrreldavad andmed aastati olemas, kuid muude toitude osas mitte. Niisiis tegime ühe koosõppimise hommikupooliku ja loodetavasti ei ole see viimane. Täpsustan, et kõik katsed ning soovitused kehtivad mõistagi Eestis aretatud sortide kohta. Kartulirühma naised koorisid hommikul kartulid ära, nii et igast sordist sai vastava portsu jaoks 500 g kooritud mugulaid. Sorte oli kokku kuus: “Ando” , “Anti” , “Jõgeva kollane” , “Maret” , “Piret” ja “Tiina” . Alates 1920. aastast on Jõgeval aretatud 49 kartulisorti ja valitud kuuik esindab läbilõiget praegu saadaolevatest kasutustüüpidest ning ka teatud eelarvamustest. Inimene on oma harjumuste ori ning raske on ilma puust ette ja punaseks tegemata tõestada, et on...

Kartuliriiv ehk kartuliriivkook - üks omapärane ja maitsev toit, mis kuulub täna pigem toidupärandisse Lõpuks on blogil uus pealkiri. Kui ma peaaegu 14 aasta eest avaliku kirjutamisega alustasin, tundus algne pealkiri "Tiramisust ja Fata Morganast" ühtaegu huvitav, kui mitte silmatorkav ja kandis minu jaoks samastumist südamelähedaste toidu- ning aiateemadega. Esimesed aastad kulgesid õhinal, paisates arvutiklahvide alt välja hulganisti toiduainete ja nende ümber käivate sõnade pilvi. Kuniks teemad hakkasid selginema ning retseptide osa vahetus rohkem lugude vastu. Kuniks teemad selginesid veelgi ning võimust võttis ajalugu. Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib. Püüan "tõlkida" nii toiduga haakuvat ajalugu, teadust kui minevikust väljarebitud seiku lihtsamasse tänapäevainimese keelde. Ajaloolase väike missioon või umbes nii. Pealegi katsun jääda nii kohalikuks kui vähegi võimalik, sest meil on küllalt asju ja juhtumisi, mille üle uhke olla või see uhkus tolmu al...