Postitused

Uus postitus

Jõgevamaa toidupärandist - luisest kiisakalast koheva munavõini

Kujutis
Kreemjas munavõi Olen oma erinevate tööde tõttu süvenenud mitmete piirkondade toidupärandisse, aga nagu ühel korralikul kingsepal ikka, endal kingi polnud. Ehk siis oma ninaesine puhtalt läbi käimata, seda ettegi heidetud. Ja nii kuni eelmise aasta alguseni, mil tekkis otsene vajadus ja kiiresti. Osa arhiivitööd õnnestus ära teha, esialgne kiire üldistus ka ja siis tuli ... koroonaaeg. Muidu poleks seda ülevaadet veel niipea sündinud, sest ärajäänud toiduürituste arvelt tuli töögraafik ümber teha ning tekkis rohkem aega muude asjadega tegelemiseks. Nagu ikka, järgnes töö allikate ja kirjandusega ning aasta lõpus võis asuda mõtete kirjapanemisele. Ja kui arvad, et tead juba kõike, siis detailides peitub kurat ehk mingite üksikute sasipundarte lahtiharutamine võttis rohkem aega kui mõne üldise teema lahkamine. Näiteks segavilja teema, mis praegu on arusaamatu, kuid näiteks 19. sajandil oluline. Mõni pundar jäi aga puntraks edasi ja ootab oma aega. Loomulikult ei ole valminud ülevaade kõ

Laudatagused lood ehk suvest talve toidupäevik, 4. osa

Kujutis
Helkivad ööpilved, 14. juuli 2020 Jõulu esimese püha hommik võttis vastu taas valge maaga. Öösel sadanud lund polnud küll palju, kuid maa oli piisavalt valge. Kell 8 oli välja nii vaikne, et võinuks kuulata enda hingamist. Vahepeal haukus külas üks koer ning natukese aja pärast sõitis maanteel vaid piimatsisternauto. Täna pole veel mõtet kiruda ette lumelükkamist. Aega on, nagu viimased aastad on näidanud. Pigem mõtlesin tagasi suvele ja sügisele, sest tahtsin koguda kokku need laudatagused lood, mis jõudsid suvest talvisesse pööripäeva. See oli suvi, kuhu mahtus hulganisti rääbiseid ja hulk öid helkivate ööpilvede ning tähesadude lummuses. Ausõna, pole varem kunagi niipalju, pea kuklas, taevasse vahtinud. Juulikuus omandas avatud talude päev hoopis teistsuguse tähenduse. Kui muidu tähendas see muretut vaadet maaelule, siis seekord oli see üks esimesi mastaapseid üritusi, mida sai üle tüki aja külastada. Ehk pani see kevad nii mõnegi teistmoodi ringi vaatama, et järsku polegi see maale

Kokaraamat kui manitsus ehk 20. sajandi köök oli kirgliste naiste päralt

Kujutis
Kokaraamatuid ei saa mingi ajastu kirjeldamisel kunagi 100%lise allikana võtta, sest esiteks on tegemist ette kirjutamisega ja teiseks on tegemist ideaalmaastikuga, sest autor ei tea kunagi ette, kas ja kuidas tema retseptid tegelikult käibesse lähevad ning igakord see polegi oluline. Samas on retseptikogumikud ajastu peegliks, kandes edasi nii mentaliteeti kui valitsevat ideoloogiat. Alles mõne aja pärast saab anda hinnangu, kas ja mis tegelikult juhtus.  Ja veel, rääkides paberil kokaraamatutest, siis väljaande omaksvõetavust aitab määrata ka tema kättesaadavus hiljem. Vaadeldes 20. sajandi I poole Eesti kokaraamatuid, on näiteks Adeline Tannbaumi omi praktiliselt võimatu praegu osta, kuigi erinevate trükkide eksemplaride maht oli tolle aja kohta üüratu. Järelikult nad on kõik kas piisavalt "ära kasutatud" või neid lihtsalt ei müüda perekonnast välja. Kokaraamat - käsiraamat, retseptikogu   Esimesed retseptide üleskirjutused pärinevad Mesopotaamiast, esimesed trükitud kokar