Postitused

Uus postitus

Miks ma suvel mõned Eiseni teosed läbi lugesin ehk kuidas köögiviljade ja maitsetaimede kuivatamine sai alguse Tormast ehk kuldõunast kehvas puukausis

Kujutis
Kameralist Johann Georg Eiseni nimi sööbis mällu ülikooliõpingute ajast, kui Vene aja kursuses mainiti tema panust toiduainete kuivatamismeetodi loojana, mitmekesistades niiviisi mereväe toidulauda pikkadel reisidel ning vähendades ühekülgsest menüüst tingitud haiguste levikut. Kindlasti oli juttu ka tema tegevusest pärisorjuse vastasena ja ma ei taha seda kuidagi pisendada, aga see köögiviljade kuivatamise lugu tundus nii eriline ja sööbis mällu. Lisaks seos Tormaga. Siiski, seda kõike oli liiga vähe, et teadvustada, mis kaliibriga mehega oli tegelikult tegemist. Möödunud suvel kõndis Eisen taas meie keskel, ma täiesti tundsin seda. Margus Grosnõi imetabane oskus mängida oma kangelane välja nii, et vaatajal kaob aja- ja ruumitaju, oli meisterlikkuse eriklass. Olin juba varem kuulnud Liina Abrami plaanist tutvustada Eiseni pärandit läbi teatrietenduse, aga et just sedamoodi, poleks osanud oodata. Hoolimata sellest, et Torma ringtalli müüride vahele oli rajatud lava ning selle ette säti

Toidudetektiivina Kõnnu tüdrukute jälgedel ehk kuidas Riia on meie toidulauda mõjutanud

Kujutis
    Tutvustades koostöökoja kahel üritusel Jõgevamaa toidupärandi ülevaadet, viskasin õhku soovi, et kui kellelgi on ennesõjaaegseid koduseid retseptivihikuid ja on nõus neid mulle kasutada andma, oleksin väga tänulik. Seda siis võrdluse ühe lülina trükitud kokaraamatute ja hiljem kogutud mälestuste vahel. Käsikirjalised retseptivihikud on ju justkui filtrid publitseeritud toidukirjanduse ning reaalse kokkamise vahel ehk antud juhul kokaraamatute ning arhiivi talletatud mälestuste vastuoksuste keskpaigas. Sealt võib leida indikatsioone, mis viitavad ajastu toidumoele, soovidele midagi uut proovida jne. Selge on see, et niisugused märkmed pärinevad kirjutaja olevikust ja on suunatud pigem tulevikule, reeglina mitte kunagi minevikule. Ainsaks tingimuseks oli, et need inimesed oleksid meie piirkonnast. Peagi jõudis minuni üks teade ning natuke hiljem ka teine. Kuidas ma täiesti sõltumatult sain mõneks ajaks enda käsutusse kahe lelletütre käsikirjalised vihikud, kes on mulle takkapihta ots

Vanad naesed, eided ja maiad neiud - pidupäevasaiad meie toiduajaloost

Kujutis
See postitus on olnud ootel hulk aastaid. Põhjus selles, et pea kümme aastat on meil sõbrannade pundil olnud üks traditsioon veeta lihavõttenädal kusagil välismaal puhkusel. Eelmisel aastal oleksime pidanud reisima Põhja-Itaalias, tänavu oleks proovinud uuesti. Kõik jäi vaid oleksiteks, nagu me hästi teame. Väljavalitud külaliskorteri omanik lubas veel hoida, äkki me ükskord ikka tuleme. No vot, ja seepärast olen seda postitust lugematu arv kordi alustanud, alati ajapuudusel pooleli jätnud (jaanipäeval ei ole see teema ju enam aktuaalne), vahepeal kustutanud, kuid nüüd jõuan ometi "send" nupu vajutamiseni. Nimelt ilmub aeg-ajalt avalikkuse ette naljakas seik sellest, kuidas keegi on avastanud mõnest vanast kokaraamatust Vanaeide, Vana naese või Maia neiu nimega küpsetise retsepti. Keegi räägib ja teised laginal naeravad. Tänapäeval kõlab see kõik lausa seksistlikult ning hea veel, et keegi ei taha toitude nimetamisel (seni!) tsensuuri teha. Eksole.  Mõtlesin siis, et koguks