Postitused

Uus postitus

Vanad naesed, eided ja maiad neiud - pidupäevasaiad meie toiduajaloost

Kujutis
See postitus on olnud ootel hulk aastaid. Põhjus selles, et pea kümme aastat on meil sõbrannade pundil olnud üks traditsioon veeta lihavõttenädal kusagil välismaal puhkusel. Eelmisel aastal oleksime pidanud reisima Põhja-Itaalias, tänavu oleks proovinud uuesti. Kõik jäi vaid oleksiteks, nagu me hästi teame. Väljavalitud külaliskorteri omanik lubas veel hoida, äkki me ükskord ikka tuleme. No vot, ja seepärast olen seda postitust lugematu arv kordi alustanud, alati ajapuudusel pooleli jätnud (jaanipäeval ei ole see teema ju enam aktuaalne), vahepeal kustutanud, kuid nüüd jõuan ometi "send" nupu vajutamiseni. Nimelt ilmub aeg-ajalt avalikkuse ette naljakas seik sellest, kuidas keegi on avastanud mõnest vanast kokaraamatust Vanaeide, Vana naese või Maia neiu nimega küpsetise retsepti. Keegi räägib ja teised laginal naeravad. Tänapäeval kõlab see kõik lausa seksistlikult ning hea veel, et keegi ei taha toitude nimetamisel (seni!) tsensuuri teha. Eksole.  Mõtlesin siis, et koguks

Tegelik perenaine Marta Riives Andrese talust - mitte ainult

Kujutis
Taimetoitude raamatu 1926. aasta trükk ja 1993. aasta uustrükk 1930. aasta omast Marta Põld sündis 18. juunil 1882 Jõhvis, abiellus Johan Riivesega 7. aprillil 1920 Tartu Pauluse kirikus, maeti 19. novembril 1963 Tartu Pauluse kalmistule. Need on kuivad eluloofaktid. Faktide taga on aga äärmiselt huvitava elukäiguga naine, eriti 20. sajandi I poole Eesti kohta. Märkimisväärne osa tema elust on seotud Jõgevaga, ometi ei teata temast siinkandis enam midagi. Lehitsesin Jõgeva valla 150. juubeli puhul välja antud raamatut, mille teises pooles portreteeriti hulka omal alal tuntud inimesi, kes vallas sündinud, kasvanud või töötanud. Marta Riivest nende seas pole. Tõepoolest, ma ju ei tea neid kriteeriume, mille alusel kirjeldatud isikud välja valiti. Võib-olla oli sõel lihtsalt nii tihe, et ei mahtunud. Võib-olla polnud kaheksa aastat siin tegutsemist piisav. Võib-olla ka seepärast, et argielu teemad on pikka aega spordi, sõjaväe ja teaduse kõrval tundunud nii marginaalsed ning pealegi, raam

Jõgevamaa toidupärandist - luisest kiisakalast koheva munavõini

Kujutis
Kreemjas munavõi Olen oma erinevate tööde tõttu süvenenud mitmete piirkondade toidupärandisse, aga nagu ühel korralikul kingsepal ikka, endal kingi polnud. Ehk siis oma ninaesine puhtalt läbi käimata, seda ettegi heidetud. Ja nii kuni eelmise aasta alguseni, mil tekkis otsene vajadus ja kiiresti. Osa arhiivitööd õnnestus ära teha, esialgne kiire üldistus ka ja siis tuli ... koroonaaeg. Muidu poleks seda ülevaadet veel niipea sündinud, sest ärajäänud toiduürituste arvelt tuli töögraafik ümber teha ning tekkis rohkem aega muude asjadega tegelemiseks. Nagu ikka, järgnes töö allikate ja kirjandusega ning aasta lõpus võis asuda mõtete kirjapanemisele. Ja kui arvad, et tead juba kõike, siis detailides peitub kurat ehk mingite üksikute sasipundarte lahtiharutamine võttis rohkem aega kui mõne üldise teema lahkamine. Näiteks segavilja teema, mis praegu on arusaamatu, kuid näiteks 19. sajandil oluline. Mõni pundar jäi aga puntraks edasi ja ootab oma aega. Loomulikult ei ole valminud ülevaade kõ