Kartuliinnovatsioonist ja ringmajandusest Pajusis

Pajusi mõisa tall-tõllakuur, nüüd Von Wahli restoran 

Vaadates selle aasta väheseid blogipostitusi, on peateemaks kujunenud kartul. Ma ei ole muidugi nüüd mingi kartulifriik, kuid tänu INTERREGi projektile MainPotRe, mille eesmärk on aidata kaasa kartulikasvatuse ja tarbimise populariseerimisele ning eeskätt oma sortide levikule, olen hakanud kartulile küll tunduvalt enam mõtlema. Põhiküsimus on see, kuidas küll Eesti sordid toidulauale tagasi tuua ja kuidas kartulit üldse rehabiliteerida.

Pajusi mõisa von Wahli restorani hoones toimus 6.-7. novembrini Lätit, Eestit ja Soomet ühendava INTERREGI projekti MainPotRe kohtumine ning rahvusvaheline kartulipäev, kus lisaks erinevatele ettekannetele tutvustati kolme riigi hobikasvatajate ja tarbijate uuringu värskeid tulemusi. Lisaks leidis aset ajalooline hetk, mil Eesti ja Läti sordiaretusasutuste geenipangad vahetasid väärtuslike sortide varusäilikuid, et tagada mõlema riigi geneetilise ressursi parem säilimine. Kokkuvõtet päevast saab lugeda SIIT.

Eesti ja Läti geenipangad allkirjastasid lepingu üksteise väärtuslike kartulisortide varusäilikute hoidmiseks in vitro üksteise geenipankades

Minu ettekanne rääkis Pajusi mõisniku Nikolai von Wahli kartulikasvatusmeetoditest 20. sajandi alguses ning sealt ajahüppena edasi 1960. aastatel rajatud tärklisetööstusest.* Seega, lisaks sellele, et Pajusi on külalislahke ja tore paik, on sel kohal ka oluline seos kartuliga.

Von Wahlide sajand Pajusis

Mõtleme ennast Pajusi mõisasse küll umbes 112 aastat tagasi, kuid alustame siiski algusest. Pajusi küla mainiti esimest korda Poola ajal 1599, kuid mõis rajati veidi hiljem, 17. sajandil. Seda kinnitab rootsiaegne 1688. aasta kaart, millel mõis kenasti peale märgitud (EAA.308.2.208:1). 1698. aastal mõis redutseeriti, kuid Vene ajal anti taas erakätesse, nagu enamus selliseid valdusi. Pikemalt võib omandivahetustest lugeda SIIT. Oluline on aasta 1820, mil ambitsioonikas ja vastava kapitali kogunud Põltsamaa lossimõisa (nn Vana-Põltsamaa mõis) rentnik Carl Gustav von Wahl (1766-1825) Pajusi endale ostis. Carl Gustavi esimese abikaasa Henriette pärandist olen varem kirjutanud SIIN.

Pärast Carl Gustavi surma päris Pajusi mõisa tema poeg, leitnant ja kihelkonnakohtunik Eduard von Wahl (1805-1857). Eduardi ajal, 1835-1838, valmis praegune peahoone. Sophie Julie von Ungern-Sternbergi (1824-1917) albumis on üks tore joonistus sellest hoonest 1845. aastal. Peahoone üks tiib lammutati 1930. aastatel, kuid allesjäänud osa on tänini kohalik kultuurikeskus.

Pajusi mõis. Sophie Julie von Ungern-Sternberg. 1845. EKM j 45705:17 G 27626:17

1862. aastal, pärast Eduardi surma, sai tema vanim poeg Nikolai Karl Otto von Wahl (1833-1904) mõisa enda omandusse (Erlebtes Livland 1993:121). Ta oli kohaliku rahva hulgas lugupeetud mees. Rohkete ametite kõrval oli ta ka 10 aastat (1892-1902) Põltsamaa Põllumeeste Seltsi esimees. Ta pidas arvukalt ettekandeid geoloogiast, melioratsioonist, looma- ja seakasvatusest, kirjutas põllumajanduslikke artikleid eesti ajakirjanduses (Pajusi mõisa ajalugu).

1905. aastal võttis tema poeg Nikolai von Wahl (1865-1914) perekonnamõisa üle. Nikolai oli lõpetanud Tallinna Toomkooli ja õppinud seejärel Berliinis, rentis alates 1889. aastast Pakaste ja Härjanurme mõisaid. Pajusisse tulek polnud tal plaanis. Paraku Pajusi pärinud noorem vend Wilhelm (1879-1904) uppus 1904. aasta juunis ning Nikolail tuli Pajusi üle võtta. Kõik läks väga hästi ja Nikolai põllumajanduslik tegevus kogus tuntust. Paraku kukkus ta õnnetult hobuste võiduajamisel Tallinnas 2. juulil 1914. aastal ja suri (Erlebtes Livland 1993:51).

Nikolai von Wahl ja abikaasa proua Hedwig. EAA.1674.3.1336.1

Ajalehes Nordlivländische Zeitung ilmunud surmateates ja järelhüüdes kirjutati, kui oluline oli tema tegevus põllumajanduslike katsetuste alal, eriti kartuli- ja juurviljakasvatuses ning maaharimises, olles seeläbi teistele eeskujuks. Öeldi, et kõik, kes Pajusisse sattusid, leidsid alati midagi uut, mida näha ja õppida (Nordlivländische Zeitung 1914:1). Postimehe surmateates lisati, et välismaal põllumajandusliku hariduse saanud ja ajakirja „Baltische Monatsschrift" kaastööliseks olnud mees oli üks Balti parematest põllumeestest (Postimees 1914:3).

Perekond Wahli valdusesse jäi mõis kuni 1919. aasta riigistamiseni, pärast Nikolai surma sellega tegeles tema lesk Hedwig Nathalie Julie von Harpe (1873 Äntu-1963 Itaalia). Mõisa suurus oli 9890 hektarit (Erlebtes Livland 1993:121).

Kartulikasvatuse arendamisest Liivimaal ehk kuidas teenida raha

19. sajandi lõpus oli kartulikasvatus levinud üle Eesti. Selles nähti nii väärtuslikku toiduainet kui võimalust põllumajandust edendada ja kartulit kasutada nii loomatoiduks kui piiritusetööstuses.

Aja jooksul sisse toodud erinevate sortide kasvatamine viis 1880. aastate keskpaigas vajaduseni hakata nende omadusi võrdlema ja sordivõrdluskatseid läbi viima. Selleks ajaks oli kartulikasvatusest kujunenud oluline põllumajandusharu, kus hakati pöörama tähelepanu saagikusele ning sordivõrdlusele. Selle tingis muuhulgas toidukartuli eksport. 19. sajandi viimasel veerandil toimus see peamiselt Soome, Rootsi ja Venemaale, hiljem iseseisvumise järel 1920. aastatel tasub Soome ja Rootsi kõrval esile tõsta Belgia, Prantsusmaa, Inglismaa ja Norra kartuliturgu.

Nikolai von Wahl avaldas 1912. aastal Riias väikese käsiraamatu “Kartulikasvatus Liivimaal, pöörates erilist tähelepanu kasvatusmeetodile Pajusis” (Wahl 1912). Ta oli kartulikasvatuse teemal võtnud sõna nii kohalikus kui Saksamaa erialakirjanduses ning nüüd paluti tal oma kogemustest ka teistele rääkida. Nii ta raamatu sissejuhatuses kirjutamise ajendiks märgib. Alguse sai see vajadusest teaduslikuma kartulikasvatuse järele, kuna eelnenud aastate ebasoodsad ilmastikuolud ja langenud piiritusehinnad tingisid vajaduse suurendada saake ja parandada kasvatusmeetodeid.

Raamat võeti vastu suurte ootustega. Ajaleht Rigasche Zeitung kirjutas, et arvestades majanduslikult otstarbeka kartulikasvatuse suurt tähtsust Põhja-Liivimaal ja Eestis seoses piiritusetootmisega, on sellised juhised teretulnud. Uudisnupuke rõhutas, et võrreldes traditsioonilise, üsna pealiskaudse ja juhusliku kartulikasvatusega, on käsitletav Pajusi kasvatusmeetod suur edasiminek ning selle aluseks olevad tähelepanekud ja kaalutlused on nii ilmselged, et seda saab ainult tungivalt soovitada jäljendamiseks (Rigasche Zeitung 1912). Ajaleht Revalsche Zeitung oli märksa ülevoolavam ja soovitas õpikut jõulukingiks mitte ainult kõikidele maaomanikele, vaid ka kõigile Baltikumi majandusega tegelevatele ametnikele. Eriti mõjuvalt sõnastati, et kuna "Pajusi meetodiga" saadi 1911. aasta katsepõllul nelja Tallinna vakamaa kohta (Vierlofstelle) üle 400 tonni kartuleid ja 1912. aastal hoolimata ebasoodsast ilmast 330 tonni ringis, võiks brošüüri alapealkiri olla “Kuidas teenida raha!” ning just seetõttu peaksid kõik Baltimaade põllumehed seda lugema ja juba 1913. aastal vähemalt väikeses mahus proovima (Revalsche Zeitung 1912).

Ta oli juba 1910. aasta sügisel avaldanud nädalalehes Baltische Wohenschrift põhjaliku artikli, mis oli mõeldud üleskutsena tegeleda kartulikasvatusega süsteemselt vastukaaluks piiritusehindade langetamisele ja seeläbi kahjumlikule kartulikasvatusele. Tema meelest tuli midagi ette võtta.

Nikolai von Wahl kirjutas, et ta mõistis juba mitu aastat tagasi vajadust suurendada oluliselt saagikust ratsionaalse väetamise, kasvatamise ja sortide valiku kaudu, pöörates erilist tähelepanu saadava tärklise kogusele.

Edasine kõlab nagu see oleks kirjutatud täna, kuigi see juhtus pea 115 aastat tagasi. Ta ütles nimelt, et oma kogemuse põhjal ei ole ilmselt ühtegi teist põllukultuuri, mille saagikus oleks nii muutlik kui kartulil, ja see on viimastel aastatel ilmselt olnud seletatav temperatuuri ja sademete järskude muutustega, mis varem olid haruldased, kuid nüüdseks on muutunud normiks. peamine kasvuperiood. “Pikale ja venivale kevadpõuale järgneb ootamatu veeõnnistus, milline meie kultuurtaimedest mõjutab kartulit ilmselt kõige rohkem. Tagajärjeks on varakult hävinevad pealsed, lehehaigus ja mugulate mädanik.”

Loodust ei saa muuta, kuid saab võtta ennetavaid meetmeid ebasoodsa olukorra leevendamiseks. Tal oli oma kolmeaastase töö järel selleks neli mõtet: 1) kartulisaagi ületalvehoidmine ja käsitsemine mängib olulisemat rolli, kui paljud vanad praktikud oskavad arvata; 2) sordiaretus Euroopas on meeletu ja uued sordid manduvad liiga kergesti; 3) väetiseküsimustega, eriti kartuli puhul, ei tegeleta Baltikumis kaugeltki nii nagu vaja; 4) praegu ei ole veel selgust, kas tuleks eelistada tasapinnalist põlluharimist markeerija abil või vana harkadraga meetodit.

Autor nägi vajadust põldkatsete järele ja oli veendunud, et sordivaliku saab teha alles pärast vähemalt kolmeaastast võrdlevat kasvatamist ja tuleks hoiduda sadade uute seemnekaubandusse ilmuvate sortide eest, mis kaotavad kiiresti oma omadused. Ta soovitas kasutada siin ja Saksamaal läbiproovitud sorte ning tõi välja järgmised nimed: „Professor Maercker", "Silesia", "Topas" (punane), "Bismarck", "Professor Wohltmanni", „Reichskantzler", võib-olla ka „Imperator", „Amor" ja „Bund der Landwirte". Toidukartuli osas tulnuks meie väike kärnaline „Violette" (ilmselt “Väike verev”) asendada sordiga „Up to Date" (Wahl 1910: 415-418).

Nikolai von Wahli nn Pajusi kasvatusmeetod

“Põllu valik, vagude ajamine, õige ja igal juhul vajalik väetamine, igale mullale sobivaimate sortide valik, tärganud taimede hoolikas hooldamine, saak ja õige talvitumine on küsimused, mis meile esitatakse,” ütles ta 1912 aastal avaldatud käsiraamatu sissejuhatuses (selles peatükis Wahl 1912).

Ta oli seda meelt, et kartulile tuleb põllul kõige sobivam koht leida, mitte lihtsalt külvikordi järgida. Ja ka seda, et kartul vajab kevadel sügavalt kobestatud mulda.

Tema meetodi järgi kevadel põld tasandatakse, küntakse läbi, kultiveeritakse, äestatakse ja rullitakse ühtlaseks. Seejärel markeeritakse vaod 6-realise markeerijaga. Kartulid pannakse mai alguses soojale mullale ja hakatakse muldamisega vagusid üles ajama. Nii saab kartul kiiremini kasvama hakata. Tema meelest tundus ebaloomulik panna idudega seemnekartulid külma mulda, mis kasvamist pärsiks (nagu tänapäeval öeldakse, tekitaks mugulale liigset stressi).

Markeerija. Joonis 2, lk 9

Kartulivagude uuendus. Joonis 5, lk 11. 

Ta tegi ka sellekohaseid katseid, et selgitada välja optimaalseim reavahe. 1907. aastal markeeriti põld 20-tollisteks (50 cm) ruutudeks ja pandi kartulid ruudustiku ristpunktidesse õrnalt surudes või kuni 3 tolli sügavusele. Ühtepidi ei tekkinud piisava laiusega vagusid, samas kartulid olid vaos üksteisest liiga kaugel. Seejärel proovis varianti, kus vagude vahed olid 24 tolli (60 cm), kartulite vahed aga 10 tolli (25 cm). Tahtis proovida ka vagude laiust 26 tolli (65 cm).

Lisaks senisele ebapiisavale viljelusviisile võis madalat saagikust põhjustada ka ebapiisav kartulipõldude väetamine. Ta oli seda meelt, et ühest retsepti ei saa anda, see sõltub mullast, rahakoti paksusest ja isegi raudtee kaugusest. Pajusisse sobiks norm vahekorras 3 puuda kaaliumit, 3 puuda superfosfaati ja 1,5 puuda tšiili salpeetrit (naatriumnitraat). Muide, ta oli viimase fänn ja hindas kõrgelt selle kiiret toimet meie lühikest suve arvestades. Katsed teiste lämmastikväetistega, nagu verejahu ja kondijahu, olid vaieldamatult tõestanud lämmastiku prioriteetsust. Kevadine kaaliumi andmine tõstab saaki ja aitab kardetud juuli-, augusti- ja hilisemad külmad paremini üle elada. Kuigi, veel 1910. aasta artiklis oli ta kondijahu pidanud suurepäraseks väetiseks ja öelnud, et kaalium+superfosfaat annab küll suure saagimassi, kuid vähendab tärklisesisaldust 2-3% (Wahl 1910:416).

Ta rääkis, et liiga vähe hoolitakse siin maal sortide valimisest. Loomulikult sordid konkureerivad omavahel, aga alates 1905. aastast oli tema katsepõlde läbinud suur hulk sorte ja igaühte katsetati kolm aastat. “On kohatu kasutada meie katsetes kalleid "uusi tõuge", mis on pärit täiesti erinevatest kliimatingimustest, kuna lisaks kõrgetele soetuskuludele on praktika meile õpetanud, et nad on ainult ühepäevaliblikad, mis kaovad liiga kiiresti. Igas riigis, ka siin Baltikumis, on hulk häid ja täielikult aklimatiseerunud sorte, millest saame oma valiku teha.”

Väga oluline oli ka seemnete sorteerimine, et eemaldada haiged ja vigased mugulad ning panna maha ühesuurune materjal. Selleks soovitas ta puulabida asemel ümarate piiotstega metallist kartulikühvlit, mis ei vigasta mugulaid. Sorteeriti umbes aprilli keskel, enne piiritusevabriku sulgemist, et väljapraagitud kraam võimalikult ära kasutada.

Külvi hooldamine oli väga oluline. Kõigepealt kaeti kartulid harkadra abil mullaga. 1913. aastal, kui ta katsetas 26-tollist vagu, hakkas kasutama nn ameerika atra, mille laiust saab reguleerida. Seejärel põld rulliti, mullati 2. korda ja äestati “siiliga”. Kui taimed olid mullast väljas, kasutati kergäket. Mure kartulitaimede stressi pärast sundis teda valima säästlikuma seade - naastrullidega kergäkke. Õiepungade ilmumisel tuli kõik tööd, sh umbrohu väljarookimine, lõpetada.

Koristamine oli problemaatiline, sest sügis võis olla märg ja liiga kitsa ribana vagusid lahti ajada ei saanud.

Autor rõhutas kartulite, eriti seemnekartuli õiget säilitamist, mis pidi toimuma jahedas (+2 kraadi) ja soovitas kasutada jälgimiseks termomeetrit. Ületalve liiga soojas hoitud mugulad kaotavad tehasekartulina tärklisesisalduse ja seemnetena on nende idanemisenergia vähenenud liiga suurte idude tõttu, mis tavaliselt transportimisel ja sorteerimisel purunevad.

Oma praktika käigus oli ta suutnud kindlaks teha, et suurem osa nn valgekoorelistest sortidest kuulub varaste sortide hulka, samas kui punase koorega sortidest on suurem osa hilised sordid, mis on tärkliserikkamad ja väärtuslikum tehasematerjal. Viimase seitsme aasta jooksul katsepõlde läbinud paljude sortide hulgast tõi ta välja mõned stabiilsemad. Esikolmikusse kuulusid punasekooreline “Professor Wohltmann”, “Bismarck” ja nn punane “Topas”, mis ei ole tegelikult “Topas”**. “Reichskanzler” oli küll kõrgeima tärklisesisaldusega, kuid saagikuselt üsna muutlik. Esikolmikust sobis pseudo-”Topas” suurepäraselt savisele liivasele mullale.

Nikolai von Wahl ütles oma kirjatöö kokkuvõtteks, et selle eesmärk oli anda ametivendadele aimu, kui kasulik võib olla intensiivne uurimistöö. “Ilma täpselt läbiviidud katseteta ei ole meie põllumajanduse tasuvuse tõusu oodata ja mul oleks siiralt hea meel, kui siia kirja pandud mõtted kannaksid selles suunas vilja.”

See mõte on sama aktuaalne ka täna. Üksnes kartulivaod on läinud laiemaks, tänapäeval võivad need olla 30-36 tolli.

Tärklisetööstus tõi Pajusile raha ja kuulsust

Esimene maailmasõda mängis paljud kaardid ümber nii põllumajandustootmises kui tarbimises, teine maailmasõda tõi järgmised pöörded.

1916. aastal ilmus käsiraamat „Lühikene õpetus, kuidas kartulitärklist valmistada ja seda tööstust piiritusetööstusega ühendada“, mille ajendiks oli asjaolu, et piiritusetööstus pandi sõja ja viinamüügi keelu pärast pausile. Koostaja Villem Karp pakkus võimalust, kuidas olemasolev tööstus ümber kujundada ehk tärklise- ja piiritusetööstus ühendada ning niiviisi riske hajutada, et kartulikasvatus oluliselt ei langeks (Karp 1916). Raamat andis üksikasjalised juhised tööstuslikuks tärklisetootmiseks. Räägiti ka tasuvusest ja öeldi, et keskmine tööstus tarbib ca 2500 tonni kartuleid.

Loogilise jätkuna juhiti 1931. aastal ilmunud “Kartuli õpperaamatus” tähelepanu, kuidas kartuli abil toitlusolusid parandada (Kartuli õpperaamat 1931). Eriti propageeriti kartulijahu ehk tärklist, mis pakub rohkelt kasutusvõimalusi. Põhjus oli muutunud turus. Kui enne I maailmasõda oli Eestis 275 piiritusevabrikut, mis tarbisid ära umbes ⅓ kartulitoodangust, siis nüüd tuli rõhuda rohkem kodumaisele tarbimisele ja ekspordile. Seega tuli leida uusi viise kartuli toiduks tarvitamisele. Nii püüti suurendada kartulikasvatust ja vähendada nisu importi, sest kartulijahu lisamine nisujahule pidi parandama küpsetiste kvaliteeti. Tärklise tööstuslikuks tootmiseks tekkis hulk vabrikuid.

Vaatame, kuidas Pajusis hakati nõukogude ajal kartulist tärklist valmistama, nii et parematel aegadel ulatus toodang 2000 tonnini aastas (Viru 2006:77).

Pajusi kolhoosi tärklisetsehh. J. Viikholm. 1977. EFA.307.0.128752

Nõukogude ajal peeti Pajusi kolhoosi, ms loodi kahest väikesest kolhoosist “Punalipp” ja “Noorus” 1966. aastal ja lõpetati 1991. aastal, väga leidlikuks majandiks, kus lisaks piima- ja lihatootmisele tegeleti väga erinevate asjadega. Siinses abimajandis toodeti erinevatel aegadel veini, tärklist, killustikku, betoonelemente, veterinaarravimit, kärbsepaberit, jogurtit, valmistati õppevahendeid NSVL haridusministeeriumile, tehti siiditrükki. Kolhoosil oli oma kala- ja kaubalaevastik, kalakasvatus, õmblustsehh ning pagari- ja kondiitritööstus. 1985. aastal andsid abitööstused 52% kolhoosi kogukäibest ja vaid 48% tuli põllumajandusest (Viru 2006:79-80). 

Abiettevõtteid organiseeriti esmajoones kolhoosides alates 1960. aastatest täiendava sissetuleku ja tootmissisendite saamiseks ning kolhoosipere mitmekülgsemaks rakendamiseks. Õigusliku aluse selleks andsid tegelikult 1966. aasta NLKP XXXIII kongressi otsused. Uue abiettevõtte või tsehhi avamiseks andis loa kohalik rajooni täitevkomitee kooskõlastatult Põllumajandusministeeriumiga. Jõgeva Rajooni Täitevkomitee andis oma 20. märtsi 1974 otsusega Pajusi kolhoosile tegutsemisloa tärklise ja veini tootmiseks (Sirendi, Veldi 2007:249).

Tegelikult oli kõik alanud juba märksa varem. 1960-ndate algul tekkis omaaegses “Nooruse” kolhoosis julge mõte rajada oma tärklisetööstus. Tärklise müügist pidi saama lisasissetulekut ja pulp minema veistele. Lisaks oma kartuli ümbertöötlemisele plaaniti ka väljastpoolt juurde osta. Tärklist valmistati samal ajal ka ETKVLi Põltsamaa põllumajanduskombinaadis. Uus tööstus pidi tulema Nurgale. Tootmist alustati 1964. aastal, ööpäevas töödeldi 50 tonni kartuleid. Toortärklis valmistati algul Nurgal, kuivatati ja pakendati aga Põltsamaal. 1967. aastal koondati kogu tootmine Nurgale, laiendati tootmishoonet ja rajati kuivati. Tootmisprotsess algas kartuli vastuvõtmisest ning lõppes valmistoodangu üleandmisega varumiskontorile. 1968. hakkas Pajusi kolhoosile kuuluv tööstus tööle täisvõimsusel. Alguses oli toodang 300 tonni. Lisaks oma kartulile kasutati Tallinna, Narva ja Sillamäe kartulikoorimise jääke (ca 25% toorainest), aga osteti ka eraisikutelt. Teenustöö korras valmistati tärklist ka teistele majanditele nende toodud toorainest (Vahemets 2015:174-176).

Pajusis toodetud ja Põltsamaal pakendatud tärklis. Foto Põltsamaa lossi püsinäituselt “Moodne vein ja toit Põltsamaalt”. 2024

Et saada 5 tonni tärklist, pidi ööpäevas 45 tonni kartuleid masinatest läbi käima. Peamine toodang läks ETKVL-i Varumiskontorile ja sealt edasi ekspordiks (Punalipp 1976:3). Juba 1969. aasta lõpus kirjutati, et valdav osa tärklisetoodangust läks kõrgemasse sorti ja eksporditi tol aastal enamasti Inglismaale, üks saadetis pandi teele ka Islandi poole. Vabriku juhataja Paul Reha hindas tootmise rentaablust, et kindlasti suurem kui lüpsikarjal. Ta lisas, et tärklis on selles mõttes väärt kaup, et võid juba kolmandal päeval raha saada, samas kui vein annab midagi alles aasta pärast (Tillo 1969:1).

1970. aastatel arutati, et suur osa kartulisaagist kasutatakse ära tärklisetööstuses, kus tärklis võetakse kartulist välja, osa praagast kasutatakse söödana, kuid kartuli üks väärtuslikumaid komponente, valgurikas rakumahl, läheb kanalisatsiooni. Piltlikult öeldes läks iga viies kartul kaotsi. Tehnoloogia tärklisetööstuse heitmetest loomasööda saamiseks töötati välja just Pajusi tärklisetööstuses veetehnikainsener Enno Kirdi juhtimisel. Pajusi kolhoosil oli huvi koostööks Eesti Tööstusprojekti ja Tallinna Polütehnilise Instituudiga. Termiliselt töödeldud pulbi ja rakumahla kasutamise kogemusi Pajusi kolhoosis kasutati hiljem ka teistes tärklisetööstustes.

1976. aasta märtsis sedastas maakonnaleht, et kõnealusel kevadel lahendatakse seni muret teinud probleem: lõpetatakse ümberkaudse looduse reostamine. Utiliseerimisseadmetes eemaldatakse tootmisprotsessi käigus kartuli rakumahl ning rikastatakse sellega loomasöödaks minevaid tärklisevalmistamise jäätmeid, et püüda kinni väärtuslikud valgud, mis seni tegid loodusele kahju. (Punalipp 1976:3).

Mõte oli Enno Kirdil tärganud juba 9 aastat varem. Ta kirjeldas olukorda, kuidas 20% kartuli kuivainest läks tärklisevabrikutes lihtsalt vette, kuid rakumahl, mis eraldati riivmassist tsentrifuugimisega, sisaldab kõiki kartuli vitamiine ja valke, see on ju puhas sööt. Kevadine mahl sobib aga põllule väetiseks. Pajusi kolhoosi initsiatiivil projekteeriti Nurgale Eestis ainulaadsed aeraatorid - õhustajad, mis paigutati biotiikidesse. Idee oli luua ka tehnoloogiliselt täiuslik veeringlus ja hakata vett edaspidi korduvalt kasutama nii kartulite eelpesuks kui hüdrotranspordiks. Enno Kirt hindas, et kui seni kulus ühe kartulitonni töötlemiseks 23 tonni vett, siis edaspidi saaks hakkama vaid kolmandikuga ja säästaks niiviisi põhjavett (Tillo 1976:1). 

Tärklisetööstuste heitveed (kartuli rakumahla vesilahus) oli suure reostamisvõimega ja see oli tõsine probleem. Hinnati, et keskmise suurusega tärklisevabrik, mis töötles 50 tonni kartuleid ööpäevas, annab reostuse, mis vastab 30 000 elanikuga asula reostusele. Aastas kulus aga Eestis tärklise tootmiseks keskmiselt 80 000 kartuleid. Pajusi kolhoosile koostatud tehnoloogiat hinnati Eestile kõige sobivamaks, mis võimaldab tärklisetööstusest teha jäätmeteta tootmisala. Kuna kartuli rakumahla kontsentreerimisel aurutamisega on tekkiva vahu mahasurumiseks vaja rasva, siis selleks peeti väga hästi sobivaks  kalatööstuse heitvetest saadud või kalasuitsutamise heitrasva. Nii saanuks suurendada kontsentraadi söödaväärtust ja lahendada kalatööstuse tootmisjäägi kasutamise probleemi. Asjal oli siiski ka üks aga. Analüüsiti transportimiskulusid ja sööda temperatuuri säilitamise vajadust ning kõige ökonoomsem olnuks ehitada tärklisetsehh suurfarmide vahetusse lähedusse või vastupidi, näiteks tärklisetsehh võimsusega 50 tonni kartuleid ööpäevas ja farm 15 000 seale (Ilus, Kirt, Kraav 1975:65-70). Kui see ei ole ringmajandus, siis mis see veel on!

Loomulikult ei läinud kõik nii roosiliselt kui tundub. Küll seisis tärklisetootmine tooraine puudumise tõttu, küll läksid tootmisliinid rikki, küll ei eraldanud riik Pajusi eksperimendi jaoks vajalikke seadmeid ja kõik venis. Mis veel siis saanuks, kui oleks hakatud tegelema liha- ja piimatööstuse heitmete kasutamise problemaatikaga. Perspektiiv oli iseenesest olemas. 

Jõgevamaal asus teinegi tärklisetööstus - Rakvere Tärklise- ja Siirupikombinaadi Painküla tsehh. Paraku seal läks pulp komposteerimisele ja rakumahl kanalisatsiooni. Kahjuks ei pidanud puhastusseadmed sellele vastu, tekkis reostus, mis põhjustas tööstusele suuri probleeme, kuni see 1987. aastal ümberehitusteks hoopis seisati (Kuslap 1988:3).

1990-ndate alguses asutati Eesti Kartulitöötlejate Ühistu. Selle liikmeteks oli 11 kartuli töötlemisega tegelevat või töötlemist kavatsevat ettevõtet, sh Pajusi tärklisevabrik ja Painküla tärklisetehas. Ettevõtete ühinemise eesmärgiks oli koos lahendada tehnilisi ja tehnoloogilisi probleeme (Jagomägi 1992:4). Paraku hakkas huvi sel ajal tärklise vastu kahanema ja tööstused lõpetasid järjest tootmise. Täna tegutseb meile lähim tärklisetööstus Lätis Ungurpilsis ja kannab nime Aloja Starkelsen SIA.

Kokkuvõte

Kui Eesti põllumajandus hakkas XIX sajandi keskel jõudsasti arenema, nähti püstitatud ülesannete lahendust katsetes. Tõsisemaid katsetajaid-asjaarmastajaid suurpõllumeeste hulgas oli küll ainult üksikuid, kuid nad pühendusid oma ettevõtmisele suure kirega. Nikolai von Wahl Pajusis oli tuntud nii kartuli- ja teraviljakasvatuse kui ka karjasöötmise uuemate meetodite katsetajana (Liideman 1926:425, 427). Muide, meie kandist märgitakse põllumajanduse poolelt veel Torma mõisa valitsejat Anschützi, Kuremaa mõisnikku von Oettingeni, lisaks sookultuuri alal Kärde mõisnikku parun Stackelbergi.

1808. aastal avaldati väike, 16-leheküljeline “Õppetus, kuidas kartuhwlid peavad mahhatehtud ja kasvatud sama”. Tegemist oli esimese talurahvale mõeldud kartulikasvatuse õpetusega. Inspireeriva ja julgustava raamatukese eesmärk oli jagada juhatust, kuidas uudistoiduaine tuleb maha panna, tema eest hoolitseda, säilitada ning kuidas toiduks tarvitada. Lõpus räägiti ka rahast ehk kuidas kartulikasvatus võib sama kasu anda kui rukis (Õppetus 1808). Nikolai von Wahl võttis oma südameasjaks viia kartulikasvatus kasumlikuks tegevuseks, millel on kindel metoodika, standardid ning mõõdetavad tulemused. Seevastu nõukogudeaegne rakumahlaprojekt koguks tänapäeval auhindu mistahes ringmajanduse ja põllumajandusinnovatsiooni konkurssidelt.

Nagu nii mõisaaja kui nõukogude perioodi “loominguline” põllumajandus näitab, on Pajusis oldud aegade jooksul uuendushuvilised ja ettevõtlikud, mis on aidanud kaasa kartuli väärtustamisele ning valdkondlikule innovatsioonile ja toonud kohale hulgaliselt tuntust.

Mõisas tegutseb täna Aktsiaselts Pajusi ABF Lembit Paali juhtimisel, mis asutati 1991. aastal ja viib edasi sealse põllumajanduse traditsiooni.

________________________

- RA EAA.308 = Liivimaa kubermangu joonestuskoda, 1601-1795, 1799-1851, 1856-2000.

- Erlebtes Livland: die Familie v. Wahl 1795-1993. 1993. Herausgegeben im Auftrag des Familienverbandes v. Wahl e.V. von Ena v. Harpe geb. v. Wahl und Dieter v. Wahl. Weissenhorn.
- Ilus, Ants; Kirt, Enno; Kraav, Eva. 1975. Ühest perspektiivsest tootmistehnoloogiast. - Eesti kommunist. Nr 8, 1975.

- Jagomägi, Andres. 1992. See põlatud ja õnnistatud kartul. - Päevaleht. Nr. 39, 19. veebruar 1992.
- Karp, Villem (koostaja). 1916. Lühikene õpetus, kuidas kartuli-tärklist walmistada ja seda tööstust piirituse-tööstusega ühendada. Tartu.
- Kartuli õpperaamat : kuidas kartuli abil meie toitlusolusid parandada ja täiendada. Toimetaja Jakob Ploompuu. Tallinn, 1931.
- Kuslap, Enn. 1988. Me ei ole eraldi - Punalipp. Nr. 78, 5 juuli 1988.
- Liideman, Karl. 1926. Põllumajanduslik katseasjandus. - Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur. Toimetaja ja eessõna Hans Kruus. Tartu.
- Nordlivländische Zeitung. 1914. Nr 148, 4. (17.) juuli 1914.
- Pajusi mõisa ajalugu, https://pajusikulaselts.weebly.com/pajusi-motildeis.html.
- Postimees. 1914. Uuemad teated. nr. 148, 4. juuli 1914.
- Punalipp. 1976. Nr 29, 10. märts 1976.
- Revalsche Zeitung. 1912. Nr 287, 11. detsember 1912.
- Rigasche Zeitung. 1912. Nr 278, 19. detsember 1912.
- Sirendi, Arvo; Veldi, Heino. 2007. Abiettevõtlus ja tööstuslik tootmine majandites. - Eesti põllumajandus XX sajandil. II köide, Ülevaade põllumajanduse loost okupatsioonide ajal : aastad 1940-1990. I osa, Inimene ja ühiskond. Peatoimetaja Arvo Sirendi. Tallinn.
- Tillo, Julius. 1969. Potato Starch Superior ja ka ..."Kalana kange" - Punalipp. Nr. 147, 18. detsember 1969.
- Tillo, Julius. 1976. Mõni tunnike kolhoositehases. - Punalipp. Nr 126, 21 oktoober 1976.
- Vahemets, Enn. 2015. Inimesed ja aeg : kolhoosiaeg Pajusis. Koostaja Merike Kask. Pajusi Vallavalitsus.
- Viru, Rein. 2006. Läbi paeselt halli argipäeva ... : Pajusi valla lood. Koostaja Merike Kask. Pajusi Vallavalitsus.
- Öppetus, kuida Kartuhwlid peawad mahhatehtud ja kaswatud sama. Tallinn, 1808.
- Wahl von, Nikolai. 1912. Der Kartoffelbau in Livland bei spezieller Berücksichtigung der Anbaumethode in Pajus. Riga, N. Kymmel.
- Wahl von, Nikolai. 1910. Gedanken über den 1910-er Ernteabschluss mit spezieller Berücksichtigung des Kartoffelbau. - Baltische Wochenschrift für Landwirtschaft, Gewerbe und Handel. Herausgegeben von der Ökonomischen Sozietät in Dorpat. No 43, Oktober 27./9. November 1910.

* Ettekande pealkiri "Potato cultivation and starch production in Pajusi".
** Mihkel Pill mainib oma raamatus “Meie tähtsamad põllutaimede sordid” (1921), et Sangaste Topaasi nime all kasvatatakse ühte krahv Bergi poolt Saksamaalt tellitud sorti, mis ei ole õige “Topas” ja mida Julius Aamisepp arvab olevat “Professor Wohltmann” (lk 99).