Toit on (aja)lugu

Hoolimata sellest, et rohi on roheline ja mõnel pool pungad puudel uuesti puhkemas, on jõuluaeg käes. Natuke närviline oma jõulueelses tuhinas, sest tahad või ei taha, mõned toimetused kipuvad ikka viimasele minutile jääma. Ehk on inimestel nii kiire, et ei jõuta ennast töölainelt välja lülitada. Ehk ollakse harjunud, et kõike saab 24/7. Ehk ollakse harjunud, et pead ise 24/7 kättesaadav või vähemalt nähtav olema, muidu poleks sind justnagu olemas. Tegelikult ei pea. Sellest ei juhtu midagi, kui tõmbad ise korraks juhtme seinast välja. Vastupidi. Korraks pilvede pahelt piiluv päike on palju enamat väärt kui kaubanduskeskuse aatriumis helklev lampide rägastik. Petlemma tähest rääkimata, mis siis, et on täiskuuaeg. Mida aeg edasi, seda enam meeldivad mulle kingitused, milles on kinkija enda käsi mängus. Need ei pea olema keerulised, kuid väike vimka sealjuures ei tee paha. Elu ei pea olema surmtõsine, vähemasti ei tohi seda enda jaoks niimoodi võtta. Rõõmurikkaid jõule! Nuudlitr...

Selleks, et jõuda keedetud suhkruni, tuleb alustada algusest. Tahaksin nimelt jagada oma viimase aja suurimat vau-efektiga lugemiselamust. Ma arvan, et mõistatada pole väga raske, niimoodi alustades peab see olema  kulinaaria valdkonnast:) . Kõik algas sellest, kuidas aprillis pidas Marju Kõivupuu Eesti Rahva Muuseumis toimunud toidukultuuri konverentsi programmis Marina Kuvaitsevaga kahasse ettevalmistatud ettekande Eesti vanausuliste toidukultuurist. Kuulasin põnevusega, sest aastaid Peipsiäärsete vanausulistega kokku puutununa olid paljud märkused ja tähelepanekud mulle tuttavad. Küll aga kuulsin esimest korda, et vanausulised ei jäta õhtul kunagi musti nõusid pesemata. Vähe sellest, need tuleb ka kuivatada ja kinnisesse kappi kummuli panna, muidu on vanakuri platsis ja poeb sisse. Nii et ei mingeid ööseks vedelema jäetud nõusid enam! Ettekande lõpus tutvustas Marju Kõivupuu kahte raamatut. Esimene neist, nüüdseks juba ilmunud "Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda...

Kui ma ühel vana aasta viimastest päevadest lõpetasin poole öö ajal trühvlite pakkimise, tundsin ennast kui kommivabriku liinitööline. Hunnik komme valmis meisterdatud, karbid kokku volditud, trühvlid karpidesse pakitud, lipsud kinni sõlmitud ning sildid valmis lõigatud, oehh... Ja nii juba vähemalt viiendat aastat järjest, täpselt enam ei mäletagi seda algust. Kuna mulle kohe mitte ei istu see kingituste otsimine, otsustasin toona teha midagi üsna uudset ehk siis ise komme ning seda kombeid trotsides mitte jõulude ajal, vaid uue aasta esimesetel päevadel. Siis oli selline mökerdamine tõesti üsna vähe levinud, nüüd aga teevad komme kõik. Sellegipoolest on see äraütlemata armas teguviis, sest iga komm on ju eriline, sinna on pandud tegija soojust ja häid soove. Seda, et isetehtud kommid on erilised, kinnitas üks selleaastane koomiline seik. Muidu pealtnäha vägivaldsusele mittekalduv kodanik V. seletas leegitseval pilgul ja vastuvaidlemist mittekannataval häälel äraehmunud ning s...

Trühvlite tegemine on pühalik toiming. Tavaliselt teen neid korra aastas, jaanuari alguses, sõpradele-tuttavatele uusaastakingituseks. Ja igal aastal on uued retseptid sel häbiväärsel põhjusel, et kunagi ei viitsi koostist üles kirjutada. Sel aastal juhtus aga nii, et võtsin reegleid rikkudes ette teise trühvliteo keset aprillikuud. Mõnes mõttes isegi hea, sest ploomitrühvlite maitse jäi hingele kripeldama ja tahtsin teha pisut "tootearendust". Nende trühvlite algne retsept pärineb Kodukirja 2009.a. detsembrinumbrist. 200 g vahukoort 50-60 g võid 200 g tumedat šokolaadi (mulle on sobinud kõige paremini Kalevi Bitter) umbes 100 g kuivatatud ploome kuni 100 ml ploomilikööri kakaod veeretamiseks Kuivatatud ploomid lõigata väikesteks kuubikuteks, segada likööriga (liköör peaks vähekene ploome katma) ja jätta järgmise päevani toatemperatuuri juurde imbuma. Vahukoor kuumutada keemiseni, lisada tükeldatud või, tõsta pliidilt kõrvale. Lisada tükkideks murtud šokolaad ja ...