Toit on (aja)lugu

Varane sort "Lea", uued võrsed 11.06.2023 Ülemöödunud nädala külm võttis mu hoolega poputatud varase “Lea”, mille mugulad olin maha pannud jüripäeval ning seniste külmade eest eduliselt hoidnud, täiega ära. Pealsed olid juba rohkem kui vaksapikkused. Ka “Baltic Rose”, mille pealsed olid nõks lühemad, läks öökülmade viimase ööga samuti. Nüüd kulub tükk aega, mil mugulad uuesti eluvaimu sisse saavad. Hetkel on nad väiksemad, kui enne öökülmi. Jaanipäevakartulist tuleb suu igatahes puhtaks pühkida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kartulit, kui oma kasutusviiside arvu poolest geniaalset liiki, on peetud meie teiseks leivaks alates kusagilt 19. sajandi teisest poolest. Kartulist kujunes nii meil kui mujal kultuur, mis aitas teraviljaikalduse korral näljahäda leevendada, eriti tuntud on Iirimaa näide. Huvitav on märkida, et kartuli tootmises ühe elaniku kohta oli Eesti pärast esimest maailmasõda kogu maailmas esikohal (Viileberg 1966:11). Seega oli põhjust nimetada Eestit ...

Aedniku kevadine õudusunenägu :) ... Mõni aeg tagasi veetsin äärmiselt huvitava ja valgustava õhtupooliku toiduga kokkupuutuvate inimeste seltsis, teemaks Eesti kohalik toit, selle kättesaadavus, kvaliteet ja järjepidevus, kasutamine restoranides, jne. Eriti väärtuslikuks muutis selle arvamuste mitmekesisus - igaüks oma mätta otsast. Aga nii ongi, selleks, et midagi teada, tuleb kõiki osapooli kuulata. Ja midagi ei saa teha kampaania korras. Natuke aega hiljem pühendas ETV2 ühe oma teemaõhtu toidule . Uskumatu, kuidas ma jõllitasin mitu tundi järjest telekaekraani, õudusega, ohates. Kas see on päriselt? Jah, see oli päriselt. Päriselt räägivad farmerid, kes on üle läinud intensiivpõllumajanduselt mahedamale, et uskumatu, köögiviljadel on maitse. Päriselt küsitakse farmi külastavatelt lastelt, et kas te teate, mis on köögiviljad. Päriselt korjavad mesilased mandliistandiku ühes servas nektarit, teises otsas töötavad mürgipritsid. Ma ei saanud asja tõsidusest veel aimu.  Tä...

Jõgeva 3, tagaplaanil on näha ka Peipsiäärse lillakaid mugulaid. September 2013 Nahkro talus. Et kevadine aialugu jäi seekord olemata, siis hüppan kohe sügisesse sibulate manu. Jah, ma armastan Eesti sibulat, jah, ma olen selle patrioot. Aga ma ei saa enam aru. Võib-olla ma eksin, tegelikult ma lausa soovin, et eksin. Järgnev õitsva sibula seeria on sellest, kuidas näeb välja sibula säilitusaretus Eesti Taimekasvatuse Instituudis juulis 2013 Kui ma eelmisel sügisel kilkasin soovist panna võrdluseks maha erinevatest Peipsiääre küladest pärit sibulaid, siis päriselt see nii ei teostunud. Mõneti õnneks, kuid sellegipoolest tahaks erinevaid proovida. Seda siis edaspidi. Lisaks tahtsime katsetada, kas ja kuidas Peipsi äärest toodud sibulatest ise kasvatatud seemnesibulatest kogutud mustadest terakestest saadud tippsibulad söögisibulateks sirguvad. Ja nüüd veel see toidukvaliteedikava kah. Kevadel oli meil kahte jagu tippsibulat: isekasvatatud "Jõgeva 3"...

Selleaastane sibulalugu siis ehk et mõned täiendavad tähelepanekud sibulakasvatuse teemal. Varasemad sibulaheietused leiab SIIT ja SIIT . Nimelt polnud me varem proovinud koguda ise sibulaseemet. Kuna Peipsi sibula puhul (nii "Peipsiäärne" kui Jõgeva 3") on tegemist järjepideva taimelt taimele töötava paljundamisega, on seda kaunis lihtne teha. Nii et kui kellelgi on õnnestunud varuda näiteks head Piirissaare sibulat (olevat parim, teisel kohal on Varnja oma), võib seda rõõmsalt ise edasi kasvatada:). Juhul muidugi, kui on olemas sobiva mullaga maa, liiga liivane maa ei ole ka hea. Siiski soovitatakse oma kasvandust uuendada 4-5 aasta tagant (hankida uus seeme), et sort säilitaks oma head omadused. Seemnesibulate toestamine Piirisaarel (foto 2010) Sibula elutsükkel näeb välja nii, et esimesel aastal kasvab seemnest tippsibul, teisel tarbe- ehk söögisibul ja kolmandal moodustab õisiku, millest saab koguda uued seemned. Poest kevadeti tippsibulaid ostes me e...

  Uduvihm, rõskus ja mis kõik veel. Ei, ma ei vingu, mitte sinnapoolegi! Selle asemel tuleb teha üks soojendav supp, milles veel viimased (loe: ülekasvanud) tsukiinid. Minu versioonis kohtab ka viimaseid hiina lehtnaeri ehk hiina kapsa ehk paksoi lehti, kuid nende puudumine ei tähenda siiski maailma lõppu. Edukalt võib selle koostisosa asendada kähara peakapsa või spinatiga või olla veel kolmat moodi loominguline. Paksoi on aga vahva taim. Kevadel tärkab ta kiiresti, lehti võib murda kogu suve jooksul ning mis kõige tähtsam - erinevalt tavalistest salatitest, ei võta üle kasvades juurde kirbet maitset. Enda aia selle aasta saagist mul kahjuks pilti pole, kuna kevadel ründasid pontsakaid taimi lehekahjurid ja lehed nägi välja kui nõeltega torgitud (kevadisel külvil tuleks katteloor panna peale nagu porganditelegi, suvisel külvil pole see nii oluline). See ei kahandanud mõistagi nende väärtust potti jõudes, kuid esteetiliselt ei näinud nad kuigi kenad välja. Suvel tulnud uued lehe...