Kohtumine nelja tundmatu kartuliga
 |
| Varane sort "Lea", uued võrsed 11.06.2023 |
Ülemöödunud nädala külm võttis mu hoolega poputatud varase “Lea”, mille mugulad olin maha pannud jüripäeval ning seniste külmade eest eduliselt hoidnud, täiega ära. Pealsed olid juba rohkem kui vaksapikkused. Ka “Baltic Rose”, mille pealsed olid nõks lühemad, läks öökülmade viimase ööga samuti. Nüüd kulub tükk aega, mil mugulad uuesti eluvaimu sisse saavad. Hetkel on nad väiksemad, kui enne öökülmi. Jaanipäevakartulist tuleb suu igatahes puhtaks pühkida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kartulit, kui oma kasutusviiside arvu poolest geniaalset liiki, on peetud meie teiseks leivaks alates kusagilt 19. sajandi teisest poolest. Kartulist kujunes nii meil kui mujal kultuur, mis aitas teraviljaikalduse korral näljahäda leevendada, eriti tuntud on Iirimaa näide. Huvitav on märkida, et kartuli tootmises ühe elaniku kohta oli Eesti pärast esimest maailmasõda kogu maailmas esikohal (Viileberg 1966:11). Seega oli põhjust nimetada Eestit kartulivabariigiks küll. Tõsi, nii kartuli kui rukkileiva söömine on ajas kõvasti kahanenud ja muutumas kaunis marginaalseks. Ometi on nad mõlemad tervislikud ja maitsvad, isegi paljas keedukartul, kui on hea sort.
Parem, aga mõistagi ebatervislikum, on kartulipuder. Pooleteise sajandi taguse ajani viivad mälestused räägivad, kuidas kartuliputru pandi koolilaste, teo- ja voorimeeste leivakotti või asemel, söögi ajal lõigati külmast kartulipudrust viilakaid jne. Kartulipuder asendas siis võid. Puder oli seega väga populaarne viis kartuli söömiseks. Võimalik, et see minimeeris kartuli võõra ja tollaste sortide ebameeldiva maitse. Tegevuskäik oli lihtne: puunuiaga tambitud keedetud kartulile lisati kuigipalju rasva, hiljem piima (mõnel pool ka hapupiima), sealt edasi rasva asemel võid.
Kartulit, kui oma kasutusviiside arvu poolest geniaalset liiki, on peetud meie teiseks leivaks alates kusagilt 19. sajandi teisest poolest. Kartulist kujunes nii meil kui mujal kultuur, mis aitas teraviljaikalduse korral näljahäda leevendada, eriti tuntud on Iirimaa näide. Huvitav on märkida, et kartuli tootmises ühe elaniku kohta oli Eesti pärast esimest maailmasõda kogu maailmas esikohal (Viileberg 1966:11). Seega oli põhjust nimetada Eestit kartulivabariigiks küll. Tõsi, nii kartuli kui rukkileiva söömine on ajas kõvasti kahanenud ja muutumas kaunis marginaalseks. Ometi on nad mõlemad tervislikud ja maitsvad, isegi paljas keedukartul, kui on hea sort.
Parem, aga mõistagi ebatervislikum, on kartulipuder. Pooleteise sajandi taguse ajani viivad mälestused räägivad, kuidas kartuliputru pandi koolilaste, teo- ja voorimeeste leivakotti või asemel, söögi ajal lõigati külmast kartulipudrust viilakaid jne. Kartulipuder asendas siis võid. Puder oli seega väga populaarne viis kartuli söömiseks. Võimalik, et see minimeeris kartuli võõra ja tollaste sortide ebameeldiva maitse. Tegevuskäik oli lihtne: puunuiaga tambitud keedetud kartulile lisati kuigipalju rasva, hiljem piima (mõnel pool ka hapupiima), sealt edasi rasva asemel võid.
Öeldakse, et kartul on nisu, riisi ja maisi järel tähtsuselt neljas kultuur maailmas. Kui mul on valida prae lisandina riisi või kartuli vahel, valin kindlasti kartuli. Nii teda kulub ja aprilli lõpus ilmnes, et söögikartuli kastid hakkavad kahtlaselt tühjaks saama. Olukord nõudis varude täiendamist. Selgus, et Maaelu Teadmuskeskus oli oma sortide söögikartuli viimase mugulani ootamatult edukalt maha müünud. Oleksin tahtnud “Tiinat”. Mida teha? Kartuliaretaja Terje Tähtjärv kuulas mu mure ära ja püüdis kaasa mõelda, millised sordid võiksid kevadel veel kõbusad olla. Kindlasti “Anti”, pakkus ta esmalt. Püüdsin küll esmalt tundmatust tegelasest kõrvale põigelda, aga lõpuks sain aru, et pääsu pole ja nõustusin proovima. Noh ja veel mõnda tundmatut, mis on alles sordilehe poole teel. See tundus märksa põnevam.
 |
| Kartuliaretajad Terje Tähtjärv ja Aide Tsahkna Seemnefestivalil 2023 |
Muidugi ma teadsin 26 aastat sordilehel olnud “Anti” nime ja üldisi omadusi, aga meie kööki polnud ta kunagi jõudnud. Guugeldasin, püüdsin otsida artikleid, milles oleks “Antist” lähemalt juttu. Muuhulgas leidsin ajaleheartikli, milles kirjeldatud kartulitesti pani kunagi kinni just “Anti”. Terje ütles, et see sort on tema hinnangul sobivaim mulgi pudru kartul, kuigi keedukartulina tänu kõrgele suhkrute sisaldusele harjumatult magus. Viive Rosenberg on kirjutanud, et maitse poolest sarnaneb ta mitmete Lääne-Euroopa sortidega.
Nüüd aga kartulipudru juurde.
Laiuse kihelkonnast on 1929. aastal üles kirjutatud, et mõnel pool tehtud sõnnikuveo talgute ajal toredamat ja „tugevamat“ toitu - kartuliputru. Teine inimene meenutas, et kui kartuleid hakati rohkem kasvatama, siis hakanud talu toit paremaks muutuma, ennem olnud ta ikka väga vilets (EKLA F 200, 14:2).
Küsimus on, milline pidi olema sobiv kartul. 1893. aastal ilmunud 125 kartulitoiduga retseptiraamat ütleb, et "hea koheva ja valge pudru saamiseks tuleb võtta hästi valged ja muredad kartulid, vesistest ja punastest kartulitest ei saa iialgi head putru." Iseenesest sel ajal liikus juba päris häid sorte, kuid kas igal pool. Näiteks 19. sajandi teise poolde välja minevad mälestused Põhja-Tartumaalt räägivad, kuidas vanem sort oli piklike kollaste mugulatega ja mõru, roosad viinakartulid ja tammeroosad tulnud hiljem. Tundub üsna ebaapetiitne kirjeldus. Muide, Mihkel Pill oma 1921. aasta raamatus mainib Liivi punase viinakartuli kui vana sordi täitsa ära. Jõgeva kartuliaretuse kõige kuulsamate sortide aeg oli siis alles ees.
1910. aastal kirjeldatakse Päevalehes ilmunud Noarootsi kihelkonna elu-olu kirjeldavas artiklis, et toitumisküsimuses ei ole ka saareelanikud maismaaelanikudest palju kaugemale jõudnud. Peasöök on leib, kartulipuder, hapupiim ja silk. Kõigest paar korda nädalas keedetakse lihasuppi. Pühadel ja perekonnapidudel (pulmad, varrud ja matused) tarvitatakse ka mitmekesisemat ja paremat toitu, aga kangeid jooke on vähe (Päevaleht, 27.03.2010).
1911. aastal ilmub Postimehes üks reisikiri ja Risti kihelkonnast rääkides tuleb selline lõik: “Kehv on siinse talupoja toidus. Hommikul keedetud kartulid silguleivaga, lõunaks seesama või kartulisupp, õhtuks kartulisupp (kesknädalal ja laupäeval kartulipuder). Teise päeva õhtuks on vast vahelduseks tangusupp, mis aga muud pole kui kartulisupp, millel pisut rohkem tangu sees kui harilikul kartulisupil. Iga söögi sees on kartul peaaineks. Ainus supp, millele kartulid sisse ei panda, on vast ehk õunasupp - Keila poolt tulnud keedukunstiline uudis, mida perekondlike sündmuste pühitsemise puhul mõnes külas valmistatakse. Kartul aga jääb kohaliku talupoja peatoiduseks. Kartulit süües on ta oma talu välja ostnud või on seda tegemas. Ja selle kehva toiduga on ta õnnelik pealegi: naaberkihelkondades on veel raskemad olud” (Postimees, 19.08.1911).
1938. aastal ilmus ajalehes Lääne Elu värvikas reportaaž möödunud põllumajandushooajast ja käidi ka Piirsalu vallavanema talus: “ Kuna talus on parajasti ka kartulid võetud, siis näitab peremees neid, mis on haruldaselt suured ja, nagu kuuleme, ka kvaliteedilt väga head. See kartulisort (Odenwaldi sinine) olla söögiks väga hea ja temast saavat parem kartulipuder kui ühestki muust sordist. Läänemaal olevat teda rohkesti ja sellepärast olevatki Läänemaa kartulipuder üle Eesti kõige parem” (Lääne Elu, 12.10.1938).
Siis toimub mõtteviisi muutus. 1940. aastal võetakse Uudislehes ette, et kartulid säilitavad oma C-vitamiini, kui neid küpsetatakse ahjus koorega. Ka aurus küpsetatutena säilitavad need oma vitamiinid paremini kui kooritult vees keedetuina. Valmiskooritud kartulite keetmine olevat lausa vitamiinide raiskamine. Samuti on seda ka kartulipuder (Uudisleht, 13.07.1940).
Nüüd aga kartulipudru juurde.
Laiuse kihelkonnast on 1929. aastal üles kirjutatud, et mõnel pool tehtud sõnnikuveo talgute ajal toredamat ja „tugevamat“ toitu - kartuliputru. Teine inimene meenutas, et kui kartuleid hakati rohkem kasvatama, siis hakanud talu toit paremaks muutuma, ennem olnud ta ikka väga vilets (EKLA F 200, 14:2).
Küsimus on, milline pidi olema sobiv kartul. 1893. aastal ilmunud 125 kartulitoiduga retseptiraamat ütleb, et "hea koheva ja valge pudru saamiseks tuleb võtta hästi valged ja muredad kartulid, vesistest ja punastest kartulitest ei saa iialgi head putru." Iseenesest sel ajal liikus juba päris häid sorte, kuid kas igal pool. Näiteks 19. sajandi teise poolde välja minevad mälestused Põhja-Tartumaalt räägivad, kuidas vanem sort oli piklike kollaste mugulatega ja mõru, roosad viinakartulid ja tammeroosad tulnud hiljem. Tundub üsna ebaapetiitne kirjeldus. Muide, Mihkel Pill oma 1921. aasta raamatus mainib Liivi punase viinakartuli kui vana sordi täitsa ära. Jõgeva kartuliaretuse kõige kuulsamate sortide aeg oli siis alles ees.
1910. aastal kirjeldatakse Päevalehes ilmunud Noarootsi kihelkonna elu-olu kirjeldavas artiklis, et toitumisküsimuses ei ole ka saareelanikud maismaaelanikudest palju kaugemale jõudnud. Peasöök on leib, kartulipuder, hapupiim ja silk. Kõigest paar korda nädalas keedetakse lihasuppi. Pühadel ja perekonnapidudel (pulmad, varrud ja matused) tarvitatakse ka mitmekesisemat ja paremat toitu, aga kangeid jooke on vähe (Päevaleht, 27.03.2010).
1911. aastal ilmub Postimehes üks reisikiri ja Risti kihelkonnast rääkides tuleb selline lõik: “Kehv on siinse talupoja toidus. Hommikul keedetud kartulid silguleivaga, lõunaks seesama või kartulisupp, õhtuks kartulisupp (kesknädalal ja laupäeval kartulipuder). Teise päeva õhtuks on vast vahelduseks tangusupp, mis aga muud pole kui kartulisupp, millel pisut rohkem tangu sees kui harilikul kartulisupil. Iga söögi sees on kartul peaaineks. Ainus supp, millele kartulid sisse ei panda, on vast ehk õunasupp - Keila poolt tulnud keedukunstiline uudis, mida perekondlike sündmuste pühitsemise puhul mõnes külas valmistatakse. Kartul aga jääb kohaliku talupoja peatoiduseks. Kartulit süües on ta oma talu välja ostnud või on seda tegemas. Ja selle kehva toiduga on ta õnnelik pealegi: naaberkihelkondades on veel raskemad olud” (Postimees, 19.08.1911).
1938. aastal ilmus ajalehes Lääne Elu värvikas reportaaž möödunud põllumajandushooajast ja käidi ka Piirsalu vallavanema talus: “ Kuna talus on parajasti ka kartulid võetud, siis näitab peremees neid, mis on haruldaselt suured ja, nagu kuuleme, ka kvaliteedilt väga head. See kartulisort (Odenwaldi sinine) olla söögiks väga hea ja temast saavat parem kartulipuder kui ühestki muust sordist. Läänemaal olevat teda rohkesti ja sellepärast olevatki Läänemaa kartulipuder üle Eesti kõige parem” (Lääne Elu, 12.10.1938).
Siis toimub mõtteviisi muutus. 1940. aastal võetakse Uudislehes ette, et kartulid säilitavad oma C-vitamiini, kui neid küpsetatakse ahjus koorega. Ka aurus küpsetatutena säilitavad need oma vitamiinid paremini kui kooritult vees keedetuina. Valmiskooritud kartulite keetmine olevat lausa vitamiinide raiskamine. Samuti on seda ka kartulipuder (Uudisleht, 13.07.1940).
 |
| Kartulikoorimine Liplapi aiatöö- ja majapidamiskoolis Viljandimaal, ca 1924-1925. (EPM FP 81:18); Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee |
Minu lapsepõlves, kui siga peeti, tehti kartuliputru alati soolalihaga. Nii, et väikesed soolalihakuubikud praeti koos hakitud sibulaga kuldseks, lisati piim ja lasti keema. Kartulid tambiti puunuiaga ühtlaseks, kallati tuline kaste peale ning klopiti puulusikaga õhuliseks. Kõrvale joodi kindlasti hapupiima. Oi, kuidas ma ootasin pudrupäevi! Nüüdsel ajal on rasvaineks õli ja või segu, piima sisse käib ikka sibul, mis annab pudrule hoopis teise meki. Vahel panen ka marineeritud sinepiseemneid. Oluline, et kartul oleks õige. Parima pudru saab “Maretist”, see on kindel. Siin pole isegi maitse üle vaielda, seda kinnitavad ka kartulitundjad. Kui teistest sortidest puder jääb keelel natuke nagu teraline, siis “Maret” annab hästi õrna ja siidise tulemuse.
Eesti keeles on kasutatud enamasti sõna “kartulipuder”, siiski kohtab ka “kartulipüreed” ja viimasel ajal ka “kartulitampi”, kui tahetakse eriti rustikaalset tulemust rõhutada. Mis on nende vahe? Viskasin hiljuti oma FB sõbralisti üles küsimuse, et kuidas keegi seda toitu kutsub. Rõhuv enamus oli pudru poolt, et see on ikka see õige, mis pudrunuiaga tambitud ja lisatud kas koort, võid, praetud soolapekki ning sibulat või kõiki eelnimetatuid. Kas pärast tampimist vahustada või mitte, on maitse küsimus. Kui aga kartul on läbi sõela aetud, hästi ühtlane ja puder vedelam, siis on see pigem püree. Selle peale meenutati ka nõukogudeaegset sööklakultuuri, kus püree oli veega vedeldatud kartulipuder. Samas näiteks Linda Petti on oma kokaraamatutes kasutanud ka selle rikkaliku variandi kohta sõna “püree”. Praegusel ajal tähendab puder pigem tihkemat ja maitsekamat toitu, püree lahjemat ja vedelamat.
Aga ikkagi. Miks peaks tavainimene panema endale maha söögikartuli (kogus pole isegi oluline), kui seda võiks osta mõne taluniku käest, turult või poest. See, et kogu aeg on seda ju tehtud, täna hästi ei päde. Pealegi, ise kasvatamine on rahasse ümber arvutatult ilmselt kallim ka. Tugev argument on emotsioon, kindlustunne (ise tean, mida söön) ja usaldamatus tundmatu päritoluga kraami vastu ehk see, et mul on kartul mingiks ajaks olemas ja ei pea seda hakkama hankima. Eeldusel muidugi, et majas on kartulisööjad olemas. Kartuli söömise kahjuks räägivad koored, et mida nendega teha. Hetkel seoses biojäätmetega üliakuutne teema. Meil on kanad ja seetõttu võib mugulaid isegi paksemalt koorida, sest koored lähevad kanadele keetmiseks. Alles ei jää midagi ja kompostihunnikusse ka mitte.
Eesti keeles on kasutatud enamasti sõna “kartulipuder”, siiski kohtab ka “kartulipüreed” ja viimasel ajal ka “kartulitampi”, kui tahetakse eriti rustikaalset tulemust rõhutada. Mis on nende vahe? Viskasin hiljuti oma FB sõbralisti üles küsimuse, et kuidas keegi seda toitu kutsub. Rõhuv enamus oli pudru poolt, et see on ikka see õige, mis pudrunuiaga tambitud ja lisatud kas koort, võid, praetud soolapekki ning sibulat või kõiki eelnimetatuid. Kas pärast tampimist vahustada või mitte, on maitse küsimus. Kui aga kartul on läbi sõela aetud, hästi ühtlane ja puder vedelam, siis on see pigem püree. Selle peale meenutati ka nõukogudeaegset sööklakultuuri, kus püree oli veega vedeldatud kartulipuder. Samas näiteks Linda Petti on oma kokaraamatutes kasutanud ka selle rikkaliku variandi kohta sõna “püree”. Praegusel ajal tähendab puder pigem tihkemat ja maitsekamat toitu, püree lahjemat ja vedelamat.
Aga ikkagi. Miks peaks tavainimene panema endale maha söögikartuli (kogus pole isegi oluline), kui seda võiks osta mõne taluniku käest, turult või poest. See, et kogu aeg on seda ju tehtud, täna hästi ei päde. Pealegi, ise kasvatamine on rahasse ümber arvutatult ilmselt kallim ka. Tugev argument on emotsioon, kindlustunne (ise tean, mida söön) ja usaldamatus tundmatu päritoluga kraami vastu ehk see, et mul on kartul mingiks ajaks olemas ja ei pea seda hakkama hankima. Eeldusel muidugi, et majas on kartulisööjad olemas. Kartuli söömise kahjuks räägivad koored, et mida nendega teha. Hetkel seoses biojäätmetega üliakuutne teema. Meil on kanad ja seetõttu võib mugulaid isegi paksemalt koorida, sest koored lähevad kanadele keetmiseks. Alles ei jää midagi ja kompostihunnikusse ka mitte.
 |
| Kartulipanek Jõgeva sordikasvanduses, 1939. EPM FP 607:221, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee |
Seoses kliimamuutusega on teravilja- ja köögiviljakasvatuses palju muutunud. Vilja puhul on suvi-talivilja suhe kaldunud üllatavalt kiiresti tugevalt talivilja kasuks, kartuli puhul eelistatakse varaseid või keskvalmivaid sorte, kuna hiliste koristus võib jääda väga plägasesse aega, samuti kimbutavad taimehaigused. Räägitud “Anti” on hiline, samuti vanad tuntud sordi nagu “Ando” ja “Jõgeva kollane”.
Tegelikult peaks mainima ka varast kartulit, mida tihtipeale nii nimetataksegi, ilma sordinimeta. Kusjuures 20. sajandi alguses liigitati varase kartuli kasvatus köögiviljanduse alla, tavaline kartulikasvatus oli aga põllutöö haru (Böttner 1913:138).
Tegelikult peaks mainima ka varast kartulit, mida tihtipeale nii nimetataksegi, ilma sordinimeta. Kusjuures 20. sajandi alguses liigitati varase kartuli kasvatus köögiviljanduse alla, tavaline kartulikasvatus oli aga põllutöö haru (Böttner 1913:138).
 |
| Varajase kartuli põllul Mustvee rajoonis, kolhoosis "Edasi Kommunismile", 1956. EPM FP 142:74, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee |
Kartulikasvatust juhivad kaks olulist aspekti: jaht kvaliteedile koos haiguskindluse arendamisega ja mood. Kui ikka üks sissetoodud sort mingil põhjusel moodi läheb, tuleb kasvõi kohapealseid aretussuundi muuta. Böttner küll lohutas juba ammu, et vaevalt tema raamatuski mainitud sortidest mõni paarikümne aasta pärast alles on, kuna sort peab vastu 15-20 aastat, mõni üksik natuke kauem (Böttner 1913:142). Kartuli mahapanekul kohtab igasuguseid nippe, perekonnauskumusi ja soovitusi. Muide, 1930. aastate teisel poolel viidi Jõgeval läbi katse, kuidas mõjub saagile vagude suund. Viieaastase jälgimise tulemusena öeldi, et põhjast lõunasse annab veidi suurema saagi ja tärklisesisalduse, kui idast läände (Lühikokkuvõtteid 1946:168-169).
 |
| Kartulipanek (laadimine masinasse) Lillevere-nimelises kolhoosis 1972. EPM FP 3:233/n, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee |
Oluline on ka, milleks ühte või teist sorti kasutatakse. Juba vana Aamisepp ütles, et sageli osutub võimatuks kasutada üht ja sama sorti mitmesuguste toitude valmistamiseks, sest pudru jaoks on vaja teistsugust kartulit kui salatiks ning toitlustusasutuses nõutakse sordilt teisi keeduomadusi kui kodus (Aamisepp 1939:208). Ta kirjeldas üksikasjalikult kartulite teaduslikku keedu- ja maitseomaduste hindamise protsessi ja tõi välja, et hoolimata kriteeriumide selgusest jääb hindamine alati subjektiivseks. Põhja- ja Lõuna-Eesti inimestel lihtsalt on erinev maitse (Aamisepp 1939:213).
Kui praegu tuuakse meil kartulit sisse, siis 20. sajandi I poolel viidi söögikartulit päris rohkesti välja. Soome ja Rootsi olid tuntumad riigid, enne I maailmasõda ka Venemaa eeskätt Peterburi suunal. 1920. aastate I poolel murdis kolmikusse Venemaa ärakukkumise tõttu Saksamaa, väiksemad kogused läksid veel Belgiasse, Inglismaale, Prantsusmaale ja Norrasse, näpuotsaga ka Lätisse, Taani, Hollandisse ning praegusaja Poola Gdanskisse. Kuna kartuli vajadus Inglismaal, Prantsusmaal ja Belgias oli suur, nägi Aamisepp selles suurt võimalust. Eeskätt tulnuks võtta suund Inglismaale, aga nagu ta ise kirjutas, “ei teeks kahju, kui meie kartul ka Belgias ja Prantsusmaal tarvitaja leiab” (Aamisepp 1926:38-40).
 |
| Julius Aamisepp oma uusi ristandeid vaatlemas, 1936. EPM FP 622:152, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee |
Vahelepõikena, et see, kuidas Aamisepp omal ajal aretuseks vajalikku kartulikollektsiooni asus koostama, võib tänapäeval tunduda suisa lustakas, kui mitte natuke nahaalne. Ta püüdis leida sorte üle ilma, nii nagu see võimalikuks osutus. Näiteks 1924. aastal kirjutas ta Eesti Vabariigi konsuli kohusetäitjale New Yorgis hr Hans Leokesele, et “Minul on oma tööde ja uurimiste jaoks ka Põhja-Ameerika sorte vaja ning nende saamise mõttes pööran Teie poole siin sellega abiks olla. Minul oleks umbes 10-20 kõige paremat Ameerika (ka Kanada) kartulisorti à 10-15 mugulat tarvis, niisuguseid teie New Yorgi seemneärides ehk osta saate”. Järgnes üksikasjalik kirjeldus, kuidas neid mugulaid pakkida ja teele panna. Arveldamine toimus ettemakse alusel. Peale selle soovis Aamisepp 2-3 parema seemnepoe kataloogi, kuna ta huvitus ka aedhernest ja ühte ingliskeelset raamatut Ameerika kartulisortide kohta. Konsulaat asus sordiaretaja soovi kohe täitma. Hoolimata sellest, et seemnepoed tavaliselt nii väikeseid koguseid ei müünud, tulid nad ometi vastu, samuti õnnestus erinevaid katalooge saada (ERA.1608.1.179:1-66).
Kui tulla tagasi tänapäeva, siis hetkel on moes kartulid, mis keedukartulina serveerimisel ei kee pudruks, säilitavad ühtlase vormi ja tekstuuri kogu mugula ulatuses. Võrreldes viimaste Jõgeva sortidega hoopis midagi muud. Ehk siis nagu väljamaa kartul, mille tuntuimaks esindajaks võib lugeda saksa sorti “Laura”. Muide, Terje ütleb, et Jõgeva katsepõldudel “Laura” ei taha kasvada, midagi talle siin ei meeldi.
Kui tulla tagasi tänapäeva, siis hetkel on moes kartulid, mis keedukartulina serveerimisel ei kee pudruks, säilitavad ühtlase vormi ja tekstuuri kogu mugula ulatuses. Võrreldes viimaste Jõgeva sortidega hoopis midagi muud. Ehk siis nagu väljamaa kartul, mille tuntuimaks esindajaks võib lugeda saksa sorti “Laura”. Muide, Terje ütleb, et Jõgeva katsepõldudel “Laura” ei taha kasvada, midagi talle siin ei meeldi.
 |
| Kodune kartulikatse kuue sordi või aretisega, 1.05.2023. |
Tiius köögitoimetajaks oldud aeg õpetas, et kui sul on üks mingi toit või toiduaine, siis oled sellega harjunud. Kui aga panna kuus analoogi kõrvuti, tekib hoopis teistmoodi võrdlusmoment. Nii ka nüüd. Mul oli laual kolm täiesti tundmatut aretist: 306-14, 2169-14 ja 2937-14, mis võivad tulevikus sordiks saada ja neljandaks “Anti”. Otsustasin mängu ilu nimel võtta seltsi veel tuttavad “Ando” ja Tiina” ning kodune katse võis alata. Ühesugused mugulad valitud, kooritud, keedetud ning siis maitsma.
Tähelepanekud, mis ei pruugi teaduslikust aspektist mingit tähendust omada, aga kehtisid ühel mai alguse päeval minu koduses köögis:
- koorimise juures panin tähele, et “Tiinat” ja 306-14 on kõige mugavam koorida, nuga lõikab nagu seepi;
- kõige kiiremini kees pehmeks “Ando”, teised vajasid ca 5 minutit rohkem;- keedetud kujul tundusid “Ando” ja “Anti” kõige valgemad, 306-14 kõige kollasem;
- “Ando” muutus jahtudes üha kuivemaks ja jahusemaks, “Tiina”nagu seebiks, 2169-14 tänkjamaks, seevastu 306-14 tekstuur muutus kõige vähem.
Kuumast peast meeldis maitselt kõige enam 2937-14, seevastu 306-14 tundus üsna maitsetu. Jahtunud peast meeldis nii 2937-14 kui ka “Tiina”. Nendest teeksin ka kartulisalatit. “Anti” muutus jahtudes tihkemaks ja isegi meeldivamaks, kuid harjumatu lääge mekk päris ära ei kadunud.
Uutest aretistest kirjutasid Terje Tähtjärv ja Sirje Tamm kogumikus Agronoomia 2022. Seal alustavad nad nelja 2014. aasta ristamistest pärineva aretise kirjeldamisest ning jõuavad erinevaid karakteristikuid analüüsides tulemuseni, et neljast numbrist kaks, 306-14 ja 2169-14, võiksid olla lähiaastate perspektiivsed kartulisordid (Tähtjärv, Tamm 2022:118-122). Terje ütles, et minu lemmik 2937-14 on tema meelest ka väga tore, aga jääb hilisemaks ning see võib olla takistus. Aga, niikaua, kui aretis pole sordiks tunnistatud, on kõik veel lahtine.
Kuna sordiaretusprogrammis on eesmärk saada võimalikult vähesega võimalikult suur saak (st haiguskindel, kahjuritele ebameeldiv, kõrge saagikuse ja kvaliteediga), ei pruugi maitseomadused alati esmasel kohal olla. Kuigi jah, tarbijale peavad nad ikkagi meeldima. Mulle jäi artiklist meelde veel see, et nii nagu teraviljade puhul, mõjutab ilmastik ka kartulikasvatust ning uute sortide puhul tuleb ka selle aspektiga arvestada. Meie kevaded muutuvad pikemaks, kuivi ja kuumi perioode tekib hooajal juurde ning enamasti valel ajal (eriti hull, kui need jäävad kasvuperioodi algusesse) ja see võib mõjutada mugulate arvu pesas jne. Nüüd on kaks varianti, kas vähesed mugulad kasvavad varastel kiiresti kaalikateks või hilisemate sortide puhul kasvavad nad vihmade saabudes edasi. Sügis võib aga samuti heitlik olla, halladest saavad pikemad vihmaperioodid ning koristusmasinad ei pääse enam pehmele põllule. Tundub, et ideaalseid aastaid enam ei ole ega tule ja põllumajandus ehk toidutootmine on üha enam loterii-allegrii. Kartulit aga sügisel maha ei pane, nagu talinisu või -otra.
Kõige selle juures vajab enamat selgitamist, kuidas määravad mugulas sisalduvad suhkrud ja tärklis kartuli kasutustüübi. Universaalset kartulit pole ju olemas. Näiteks ei sobi kõrgema suhkrute sisalduse ja madalama tärklisesisaldusega sordid küpsetamiseks, küll aga keetmiseks. Samas sobivad kõrgema tärklisesisalduse ja madalama suhkrute sisaldusega sordid just küpsetamiseks ning pudruks. Kõlab kui abrakadabra, kuid oma klientidest hooliv tootja paneb kasutustüübi tähise või selle lahtikirjutuse ka poes müüdavale kotile. Mõned teevad seda, aga mitte kõik.
Milline võiks olla ideaalne kartulisort erinevateks toitudeks? Milliseid kartulitoite on meil aegade jooksul tehtud ja milliseid perenaised hoolikalt seni varjanud on? Kuidas õpetada inimesele, kes vahepeal linnastunud, uuesti kartulikasvatust? Ja veel, kuidas õpetada inimestele, et sordil ja sordil on ka maitsevahe. Kuidas teadvustada inimestele, et “Laura” ja “Gala” ja “Birgiti” kõrval on meil oma kohalikud sordid täitsa olemas ning pole sugugi kehvemad. Ääremärkusena, et Jõgeval on 103-aastase tegutsemisaja jooksul aretatud 49 uut sorti (Tsakhna, Tähtjärv 2020:90). Tõsi, väga varaseid praeguste seas ei leidu, seepärast tulebki jaanipäevakartul välismaistest sortidest kasvatada.
Need on iseenesest intrigeerivad küsimused, millele vastamisega püüame järgneva paari aasta jooksul algust teha. Läti Priekuli instituudi kartuliaretajate algatatud Läti-Eesti-Soome INTERREGi projekt MainPotRe ongi selleks, et tuua kartulit kasvatusest kuni toitudeni tarbijate juurde tagasi. Üks mõte on mulkide poolt juba välja käidud, et äkki leiame ideaalse kohaliku sordi kartuli-tangupudrule, mida süüakse ju pea terves Eestis.
 |
| Keldrisse unustatud viimased kartulid, august 2019 |
Lõpupeatükk ei ole mitte kartulipudrust, vaid praetud kartulitest.
1781. aastal eesti keelde tõlgitud Kajsa Wargi kokaraamatus on üks ülimalt lihtne, kuigi natuke vaeva nõudev praetud kartulite retsept. Kui seda natuke tuunida ehk taldrikule sobivaid lisandeid panna, saab minu arvates väga mõnusa õhtusöögi.
Praekartulid Kajsa Wargi moodi ehk praetud maaõunad petersellilehtedega
kartuleid
muna
jahu
purustatud musta pipart
soola
praadimiseks võid
ilusamaid petersellilehti
Majonees:
1 munakollane
1 tl marineeritud sinepiseemneid
1 tl kuiva valget veini või lusikaotsaga sidrunimahla
1 dl Olivia rapsiõli
1 tl ülipeeneks hakitud ja uhmris vähese õliga püreestatud tilli
1 dl Viinakingu talu marineeritud latikamarja
värskehapukurki
Keeda koorega kartulid soolakas vees pehmeks, jahuta, koori ja lõika umbes 1 cm paksusteks viiludeks. Klopi ühes kausis muna soola ja pipraga kergelt lahti, teise kaussi pane jahu. Kasta kartuliviilud munasegusse ja seejärel jahusse. Kasutasin nisupüüli asemel üheteranisu täisterajahu, aga sobivad kõik täisterajahud.
Sulata pannil tavapärasemast natuke rohkem võid, prae petersellioksad krõbedaks ja tõsta köögipaberile nõrguma. Seejärel prae kartuliviilud petersellimaitselises võis mõlemalt poolt kuldseks. Märkusena, et originaalretsept näeb ette vastupidist praadimise järjekorda, aga minu meelest kogub või siis rohkem maitset.
Serveeri soojalt koos isetehtud majoneesi, marineeritud latikamarja ja malosolnõi kurgiga.
_____________________
- EKLA F 200, EKS. stip. ar. m 14:2. Traditsioone Laiuse kihelkonnast Tartumaal. Kogunud Leida Karu 1929. aastal.
- ERA.1608.1.179. Kirjavahetus Jõgeva Sordikasvandusele seemnete muretsemise küsimuses USA-st, 13.02.1924-10.06.1924 (F 1608. Eesti Peakonsulaat New Yorgis, 1921-1997).
- Aamisepp, Julius. 1926. Kuidas kartulikasvatust tõsta ja selle kasutamist korraldada. - Põllutööministeeriumi väljaanne nr 21. Tallinn.
- Aamisepp, Julius. 1939. Võrdlevaid uurimusi kartulisortidega Eestis. - Sordiaretuse- ja katseinstituudi "Jõgeva sordikasvandus" toimetised nr 95. Tartu.
- Böttner, Johannes. 1913. Aiatöö õpperaamat / J. Böttneri aiatööraamatute järele Läänemere maadel ja Venemaa kaugemates kubermangudes asuvate eestlaste jaoks kokku seatud. Tallinn.
- Lühikokkuvõtteid Jõgeva Sordiaretuse Instituudi 20 aasta töötulemusist 1920-1940. 1946. - Jõgeva Riikliku Sordiaretusjaama toimetised nr 113. Tartu.
- Tähtjärv, Terje; Tamm, Sirje. 2022. Perspektiivsete kartuliaretiste saagikus sõltuvalt aastast. - Agronoomia. Eesti Taimekasvatuse Instituut.
- EKLA F 200, EKS. stip. ar. m 14:2. Traditsioone Laiuse kihelkonnast Tartumaal. Kogunud Leida Karu 1929. aastal.
- ERA.1608.1.179. Kirjavahetus Jõgeva Sordikasvandusele seemnete muretsemise küsimuses USA-st, 13.02.1924-10.06.1924 (F 1608. Eesti Peakonsulaat New Yorgis, 1921-1997).
- Aamisepp, Julius. 1926. Kuidas kartulikasvatust tõsta ja selle kasutamist korraldada. - Põllutööministeeriumi väljaanne nr 21. Tallinn.
- Aamisepp, Julius. 1939. Võrdlevaid uurimusi kartulisortidega Eestis. - Sordiaretuse- ja katseinstituudi "Jõgeva sordikasvandus" toimetised nr 95. Tartu.
- Böttner, Johannes. 1913. Aiatöö õpperaamat / J. Böttneri aiatööraamatute järele Läänemere maadel ja Venemaa kaugemates kubermangudes asuvate eestlaste jaoks kokku seatud. Tallinn.
- Lühikokkuvõtteid Jõgeva Sordiaretuse Instituudi 20 aasta töötulemusist 1920-1940. 1946. - Jõgeva Riikliku Sordiaretusjaama toimetised nr 113. Tartu.
- Tähtjärv, Terje; Tamm, Sirje. 2022. Perspektiivsete kartuliaretiste saagikus sõltuvalt aastast. - Agronoomia. Eesti Taimekasvatuse Instituut.
- Tähtjärv, Terje; Tsahkna, Aide. 2020. Kartul. - Eesti Taimekasvatuse Instituut 100. Koostaja Ants Bender. Eesti Vabariigi Maaeluministeerium, Eesti Taimekasvatuse Instituut.
- Viileberg, Karl. 1966. Kartulikasvatus. Tallinn.
Kommentaarid