Toit on (aja)lugu

Olen korduvalt öelnud, et minus ei ole seda tordinikerdamissoolikat. Haprad suhkrumassililled või maalilised martsipanipildid jäägu nendele, kes seda oskavad, õigemini, kellel on seda kannatust. Sestap teen tavaliselt puuvilja- ja marjatorte, kus kaunistamiseks piisab kreemist (tordipritsist siiski:) ), hunnikust marjadest või puuviljadest ja peotäiest hakitud šokolaadist. Põhjaks tavaliselt kodukanamunadest kollane biskviit, vahele erinevaid moose, kohupiimakreeme, jms. Rutiinne värk:). Küll on tore, et minusuguste tordimaailma on võimalik ka avardada. Odense martsipanide hulgast leiab nimelt juba valmisrullitud martsipanilehe , mis on mõeldud just tortide katmiseks. Kui tavaliselt on martsipani rullimine üks rist ja viletsus, siis nüüd läheb tordi kokkupanek 1-2-3. 1 pk Vilma Erika kakaotordipulbrit 2 dl vett 100 g võid haput moosi (näiteks pohlamoosi) 2 dl vahukoort 1 sl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 300 g toorjuustu 300 g Nopri koorekaramelli 250-300 g martsipani või ...

Mulle meeldivad rullbiskviidid. Esiteks on neid lihtne teha, teiseks võib biskviidi täidisesse panna igatsorti marju-puuvilju, mida iganes süda lustib ja kolmandaks, nad maitsevad enamusele inimestest. Talvel tahaks tugevamat kooki,  rammus kreem, sulnilt švipsis mustad ploomid, tummine šokolaad, kõik nagu loodud külmade ilmade jaoks. Lonks head kohvi või korralikku taimeteed juurde, varbad taas soojad. Pealt kreemiga kaetud ja kahest rullist puutüve moodi sätitud ning vastavalt kaunistatud rulle nimetatakse ka halgudeks ja on eriti popid näiteks prantsus- ja ingliskeelsetes maades jõulude paiku - bûche de noël või siis christmas yule log. Muide, ka meie 1930.aastate kokaraamatutes ja ajakirjade retseptilehtedel kohtab õpetusi "kasehalu" valmistamiseks, isegi nõukaaja ajakirjadest on selline asi läbi käinud, küll enam mitte viimasel ajal. Neile "halgudele" peaks pühendama suisa omaette loo, täna aga üks lihtne ja õhuline rull, mida kõlbab teha terve talve jook...

Beseekattega sidrunikook eesti keeles või lemon meringue pie inglise keeles, kes seda kooki ei teaks. Paljude kodus on see lemmikuks kujunenud ja neid kodusid leiab nii Eestist, Inglismaalt, USA-st, Austraaliast või kust iganes veel. Väikesed variatsioonid on loomulikud, kuid krõbe põhi, hapukas kreemine sidrunitäidis ning kohev munavalgevaht on kõigil raudselt olemas. Kust võiks selle ülimaitsva ja mitte eriti keerulise koogi fenomen alguse saada, on omaette küsimus.  Ütleme nii, et see küsimus on mul tükk aega hinge peal olnud, kuid tõuke selle üle põhalikumaks mõtisklemiseks andis hiljuti "läbi töötatud" tuntud Inglise koka, restoranipidaja ja oma raamatute kaudu Inglise köögi eest seisja Mark Hixi raamat " British Regional Food " . Raamat anti esmakordselt välja viis aastat tagasi ja isegi hea, et see ei sattunud mu lugemislauale varem. Ilmselgelt oskan nüüd märksa enam hinnata tema hingestatud põikeid maa erinevatesse kohtadesse, tema isiklikke lugusid ühe ...

Kõõlusin pühapäeva lõunaajal Antoniuse õues Maitseelamuse koja rõdurinnatisel, kuulates Jaani kiriku kellade kõlavaid lööke. Järsku taipasin, et see ongi see vana (loe: keskaegne) Tartu, mida selles linnas on häbematult vähe alles jäänud. Küll me oleme seda meeleheitlikult otsinud Jaani ja toomkirikust, küll Spordimuuseumi keldris asuvatest ainsatest tolleaegsetest kobedamatest profaanarhitektuuri jäänustest, küll linnamüüri kandist, ei midagi. Jah, müürid küll on, kuid need on üksnes müürid. Antoniuse õuest on näha nii Jaani kirik koos kunagise Academia Gustaviana tänaseks küll tundmatuseni muutunud hoonega kui tunda sügavat rahu. Õue keskel olevast lavast on saanud talvel mõnus uisuplats, kuhu saab niisama tulla uisku proovima, aga kõrvale võib tellida ka tulist mustikasuppi. Ja mis kõige uuem ja põnevam - nii mustikasupi küsimiseks kui niisama võib astuda sisse Maitseelamuse kotta, sinnasamasse, mille ukse ees ma ennist kõõlusin. Pean tunnistama, et mulle meeldib seal kojas....

Detail kohviku väärikalt välisukselt Vähemalt tartlased on saanud viimasel ajal pidevalt kaasa elada Karlova linnaosa alguses tegutseva perekohviku Anna Edasi fassaadi kaunistava suhkrukringli saatusele - kord varastatud, siis jälle leitud, uuesti varastatud ning taaskord leitud. Täna ripuvad ukse kõrval vaid ketid, hubases kohvitoas ollakse natuke skeptilised kringli tagasipanekusse, äkki tekib jälle kellelgi soov kringel kaasa võtta. Küllap on tegemist kringliarmastaja või vastupidi, hoopis vihkajaga, kes ei taha, et teised sellest valges ja koduselt mitmekihilise sisustusega väikeses kohvikus saaksid rahus maiustada. Birjo ja Silver Urbase asutatud kohvik saab varsti juba 2-aastaseks, nime sai see Birjo Hiiumaal elanud vanavanaema Anna Edasi järgi, mis ülekantud tähenduses võiks viidata ka oma oskuste edasiandmisele. Birjo on nimelt väljaõppinud küpsetaja. Vaikne kohvik asub Tartus Karlovas Tähe tänava alguses, endistes apteegiruumides. 1916.a Tartu linnaga liidetud piirk...

Veidi enne jõule avati Tartus Küütri uulitsas uue söögikoha Meat Market uks. Truffest teada-tuntud Joel Ostrat võttis asja ette, korjas inspiratsiooni nii Ameerikamaalt kui kodusest Eestist ja tegi ära. Iseenesest intrigeeriv mõte luua hillitsetud ülikoolilinna toidumaastikul selline ambitsioonikas paik, mille kandvaks teemaks on liha ja kokteil. Mitmed ideed on juba kusagilt tuttavad, kuid las ta olla, see kusagil ei asu Tartus. Vaade pühale jahisöömaajale. Foto: Lauri Laan. Ütleme nii, et mõtteintriige jätkub veel pikaks ajaks, sest sisekujundus on tulvil sümbolitest. Kuidas muidu saaks külmalt suhtuda näiteks esimese ruumi otsaseinas eksponeeritavasse püha jahisöömaaja pilti. Mismoodi mõista piiblist tuntud ja Leonardo da Vinci ning teiste lugematute kunstnike poolt kujutava kunsti kaudu tuttavaks saanud viimse õhtusöömaaja stseeni uut tõlgendust. Meie ilmas tähistab see stseen kõigi kristlike tähenduste kõrval ka ühtsust - nii toit kui meie oleme üks. Kas laual olev vein ja ...

Ütlen ausalt, nii musti muffineid ei ole ma vist eales söönud, sekka siiski ka mõni valge ricottatäpike justnagu ekslev täht taevas. Detsembris oleks see kõik tundunud kerge mõnitamisena, kuid nüüd, kui põllud valged, taevast sajab laiu helbeid ja lumelabidad on tulnud talvekortereist välja koukida, võib selliseid  juba pakkuda. Muffinid jäävad mahlased ja kerged, ricotta ning hapukoor annavad õhulisust parajalt juurdegi. Kasutasin sel korral kitsepiimast valmistatud ricottat, mis võrreldes tavalise lehmapiimast tehtud ülimaheda variandiga annab veidi pikantsemat mekki juurde. Mõnus vahepala talvisesse päeva, jõuab jälle edasi rassida:). 1 pakk Vilma šokolaadimuffinipulbrit (400 g) 2 dl piima 1 dl toiduõli 0,5 dl hapukoort 200 g ricottat 150 g kuivatatud pehmeid musti ploome 0,5 tl vanilliekstrakti Haki ploomid ja sega ülejäänud ainetega ühtlaseks tainaks. Aseta paberist vormikesed muffinipanni ja vala 2/3 kõrguseni täis. Küpseta 200 kraadi juures 25-30 minutit. Se...

Nagu siit blogist ka aru saada, ei ole ma eriline küpsisefänn. Siiski on mõned krõbistamismagnetid nagu kaerahelbeküpsised ja kookosmakroonid , mille järele aeg-ajalt täiesti vajadust tunnen. Aga soolased küpsised? Oo jaa, krõbedad köömne- või soolapulgad on viimase peal. Sel korral köitsid mu pilku hoopiski tüümiani ja sinepiga küpsised. Ütlen kohe, et algsest retseptist valmis kolm erinevat versiooni, millest kõige omapärasemaks osutus esimene, kõige suupärasemaks aga viimane. Algne suhkru-soola vahekord (2 sl suhkrut : näpuotsaga soola) andis ääretult põneva maitse, esimest suutäit proovides on küpsis magus, veel ei tunne ei sinepit ega tüümiani, teist ampsu võttes on tunda juba soolasemat nüanssi ja lõpuks jääb suhu seesamiseemnete pähkline mekk. Täiesti vapustav. Järgnevates proovides sai tavaline nisujahu asendatud täisterajahuga ja kaerahelbed kaerakliidega ning seesamiseemnete kogust suurendatud. Nüüd jäi tulemus krõbedam ja magusa-soolase efekt sutsu väiksemaks, kuid lõpp...

Broilerifileest valmistatud roal on reeglina suurem tõenäosus untsu minna kui näiteks ahju küpsema torgatud kintsulihal. Filee kipub kergesti üle küpsema ja ära kuivama ning kui niisutavat kastet ka pole, eelnevast marinaadist rääkimata, siis on see üks paras tuim tükk. Sestap võib fileest teha hoopiski ühes mõnusad rullid, rammusas soustis jäävad nad parajalt mahlased. Kes armastab vürtsikamat lõpptulemust, võib ju oma maitseaineriiuli üle takseerida, kuid õrnalt sinepine maitse koos hamba all prõksuvate jõhvikate hapususega oli sel hetkel täpselt õige. Pealegi parajalt lihtne argiõhtune roog. 3 kobedamat broilerifileed 3 porgandit 4 sl Meira konjakisinepit soola pipart jõhvikaid võid vett 1 sl jahu 1 dl vahukoort soovi korral tüümiani Lõika iga filee lapiti kolmeks õhukeseks viiluks ja vasarda kergelt. Määri igale viilule umbes 0,5 sl sinepit, puista soola ja pipart ning tõsta mõned porgandikangid ja jõhvikad. Keera liha rulli ja kinnita hambatikuga. Pruunista rullid...

Head uut toiduaastat! Loodetavasti jagub uusi ideid ja katsetusi, aga kõige enam südant sinna juurde (tõlge:südamega tegemist). Säravast perspektiivist hoolimata teen kaks tagasivaadet vanasse aastasse, sest mõned asjad saab alles uuel aastal ära klaarida. Kõigepealt tuleks neil, kel kõrge kolesterool ja nõrk tahtejõud, silmad ja arvuti sulgeda. Juttu tuleb nimelt sulaselge rasva propageerimisest ehk prantsusepärasest võileivakattest - rillette `st (huvitav, kas eesti keeles võiks seda nimetada lihtsalt rilett?). Meenutuseks, et algupärasel kujul on tegemist pikaajaliselt küpsetatud sealihaga, mida annab kahvliga purustada ja mis on seejärel purki või muuse nõusse veidike kokku surutud ning pikaajalisema säilimise tagamiseks rasvaga üle valatud. Maitseb hukatuslikult hästi saia või leiva peal. Repliigina, et mu meeldejäävaim riletikogemus pärineb Poolast, õigemini on see riletilaadse toidu kogemus. Nimelt pakuti meile ühel õhtusöögil eelroogade hulgas rohke sibula ja küüslauguga ...