Toit on (aja)lugu

Vasakul rabarberi-, paremal pihlakanaps Ja jõuabki see aasta lõpule. Tormiline, nii heas kui halvas. Sellegipoolest loodan ma paadunud optimistina ikka head uut aastat, kuidas muidu. Enne aasta lõppu tahaksin rääkida, kuidas kasutada lõppe:). Ei-ei, see ei tähenda mitte seda, kuidas käituda külmkapijääkidega. Selleks otstarbeks on teatavasti toiduahel kass-koer-kanad, vähemasti minu versioonis. Ja ega neid lõppe, millest kohe juttu tuleb, polegi mõistlik sellele troikale pakkuda, pärast on kogu õu purupurjus loomi-linde täis:). Et siis alkohol. Sel suvel-sügisel ärkas minus noor keemik ja panin talveks valmima päris mitmed napsid. Eelmisel sügisel proovisin harjutamiseks Aive Luigela retsepti järgi kerget õunanapsi  teha, mis osutus äärmiselt võluvaks prouade tipsutamisjoogiks (viimane osa purgist lihtsalt haihtus kuhugi:) ). Kevadel julgesin võtta ette rabarberi ja esialgu lähenesin talle klassikaliselt: 1:1:1 ehk et 1 osa rabarberit, 1 osa suhkrut ja 1 osa viina. Ja pool...

Üks vaikne varahommik, pime on veel, kuid koidukumas idataevas särab kõikidest selgemini üks täht, veidi kaugemal paistavad teised tähed, tükk maad eemal on kuu. Kirun, et pole enam aega toast fotokat tuua, pigem jään mõneks hetkeks lummatult seda looduspostkaarti nautima. Ma tunnen, et see on märk, märk sellest, et kõik hakkab taas paremuse poole minema. Piisab ju vaid hetkest, kui kõik võib vastu taevast lennata, praavimiseks kulub aga oi kui palju aega. Lootust peab olema, usku peab olema ja mis kõige tähtsam - armasaid inimesi peab olema. Kui asjad lähevad katki, pole hullu, ostame uue. Aga kui inimene läheb katki, on kõik teisiti. Viimased nädalad on toonud mind ajas tagasi ja tuletanud meelde, kui kiiresti harjub inimene mugava eluga. Ja kui valgustav on uuesti õppida märkama! Iga päev on eriline, on selles siis hommikuti maantee ääres lume sees kalpsavad kitsekesed, poolel maanteel teed oranži valgusega täitev päikeseratas, millele ette jääb hetkeks Äksi kiriku sihvakas tor...