Toit on (aja)lugu

See sügis möödus täielikult soome-ugri lainetel. Pärast möödunudsuvist Udmurtia reisi hakkas kusagil sees kriipima tunne, et tegelikult me ei tea oma hõimurahvaste toitudest suurt midagi. Õigemini teame üksikuid roogasid, mis on tõusnud või tõstetud klassikute tasemele, ülejäänute puhul kergitame üksnes kulme. Tõele au andes, paljud ka korduvad erinevate rahvaste juures. Siiski, hoolimata jahutoodete, marjade-seente, metslooma- ja linnuliha ning muu säärase prevaleerimisest, on see ugri-mugri köök päris vaheldusrikas ning põnevgi. Kohati tuletab küll meelde armastusväärse Lilian Kosenkraniuse ületamatult optimistlikke lõike omaaegses saates "Vaata kööki", puudub üksnes see grotesksuse mõõde, kuid kõik ongi selline, südamest. Vähemasti tekib mul selline tunne siberipoolsete rahvaste menüüd vaadates. Mida lääne poole, seda mitmekesisem see on, eks kliima ja põllumajanduslikud tingimused ole ju ka hoopis teised. Suvel jõudis minuni jutt, et uue aasta Fenno-Ugria Asutuse hõi...

Taaskord oleme haledalt petta saanud. Kõik oleks justnagu õige: vili, viljatoit, Eesti, ajalugu. Kaerakile, mis kusagil hämaras teadmatuses kuuluks meile nagu Eesti köögi hosianna või vähemalt ood kadunud inimpõlvedele, ei kuulu sugugi vaid meile. Ma ei tea, kes kellelt midagi sisse vehkis või üle võttis, aga tahame või ei taha, kaerakilet tuleb jagada. Näiteks brittidega. Suurbritannias, eriti põhja pool, tuntakse niisugust ajaloolist desserti nagu flummery , mis olevat levinud 17. - 19.sajandil. Sellel on mitu valmistusviisi, kuid üks levinum on just kaerast. Valmistusviis on meiega sarnane, kuid süüakse reeglina külmalt ja pigem magustoiduna. Kuuldavasti oli sama nimega järelroog ka George Washingtoni õe Betty Washington Lewise jõulubrunchi menüüs 1769.a.  Märkusena, et flammer(a)i nimelist magustoitu tuntakse ka meie vanemates kokaraamatutes, kuid seal on see muust toorainest - mannast või riisist, mitte kaerapiimast valmistatud järelroog. Lätlastel on see tänini olemas ...

Niisiis jõudsime Bõgõsse, ootamatult. Tauno pakutud 15.30 oleks korraldajatele ilmselt sobivam olnud, kuid nüüd tuli neil üsna varasel tunnil tuletõrjujaliku kiirusega sel ajal, kui buss kultuurimaja juures sobivat parkimiskohta otsis, ennast üles lüüa ja väravate juurde kalleid külalisi vastu võtma tulla. Võetigi. Ülimalt pidulikult, läbi kolme värava, kus igaühe juures tuli kas lindikesi siduda või münt poetada. Ikka selleks, et kõik hästi läheks. Natuke laulu ka lisaks ning antigi tervituseks klaas kuuma teed. Ljudmila ja Aivar olid koos Luule ja Lillega ka kenasti kohal, kuidagi turvalisem tundus see kõik. Mõned näited Udmurdi vanadest naiseriietest Kui olime natuke aega Bõgõ õhku sisse hinganud ja veri hakkas soontes taas voolama, ei lastud meid enam silmist. Meile määrati isegi kuraator, kes infoga varustab ja vajadusel hädast välja aitab ning korraldajaprouad käskisid majutuse jaoks vabatahtlikult grupeeruda. Uskumatu, kuid mitte ühe-kahekaupa, vaid vähemalt viie...